“Vaatab nägemata, kuuleb kuulmata, puudutab tundmata, sööb maitsmata, liigub samme kehaliselt tajumata, hingab lõhnu või aroome haistmata ja räägib mõtlemata.” Leonardo da Vinci inimese mõistusest
Maailm on kliiniliselt haige ning me peame pakiliselt mõistma seda lihtsat tõde. Sellest peab saama siinse “reaalsuse” olemuse mis tahes uurimise lähtekoht. Kui alustate kuskilt mujalt, siis kaob toimuv igaveseks silmist ning seda ei avastata enam kunagi. Seega lõpeb siin esimene õppetund: maailm on kuramuse hull… pöörane, segane, arutu ja täiesti peast põrunud. See hullus on harva olnud nii masendav.
Seda mõistes on eluga kergem toime tulla. Just siis püüad sa aru saada mingist hullusest, mis soperdab su peas ja projitseerib su kogu elu ühte suurde jahmatusse. “See peab olema minu viga,” kuulen inimesi ütlemas. “Maailm ei saa olla nii ogar, nii rumal, nii, noh, kliiniliselt hull. Viga peab olema minus.” Ei, ei. See on suur eksitus. Ei, viga ei ole teis. Maailm ongi nii ogar, nii rumal, nii, noh, kliiniliselt hull. Ütleksin, et me vajame selgusele jõudmiseks tervet psühhiaatrite armeed, ainult et psühhiaatritega kohtudes turgatab mulle alati pähe mõte, nagu vajaksid nad ise oma ametivendade abi.
Räägitakse, et puud on kõige parem peita metsa. Kujutage ette, nagu oleksite sündinud vaimuhaiglas ja üles kasvanud müüride taga, mis lahutavad teid ülejäänud maailmast. Arvate, et teid ümbritsev hullus on “normaalsus”, sest see, mida meie nimetame “normaalsuseks”, tähendab tegelikult “ma olen seda alati mõtelnud ja teadnud”.
Miski pole subjektiivsem kui “normaalsuse” kontseptsioon. Kui keegi tuleks vaimuhaiglasse ning ütleks, et kõik seal toimuv on pöörane ja hull, siis kostaksid sealsed asukad, et see inimene on midagi niisugust rääkides ise arust ära. “Meie oleme normaalsed – hoopis sina ise oled hull.” Tõsiasi, et paljud peavad mind hulluks, pakub mulle selsamal põhjusel tegelikult suurt lohutust. Kes võiks vaidlustada väidet, et maailm on hullumaja, kui talle näidataks seda paika vaid mõne minuti? Meil on pankureid, kes laenavad meile olematut raha (“krediit”) ja võtavad selle eest intressi; meil on arste, kes oletatavasti ravivad haigeid, kui ometi Ühendriikide suurim tapja on ravi; me tõrjume vähktõbe, tappes patsiendi keemia- ja kiiritusraviga, mis hävitab immuunsüsteemi ning avab veelgi laiemalt ukse vähile ja paljulegi muule; meil on oletatavasti immuunsüsteemi tugevdavaid vaktsiine, mis tegelikult uuristavad seda; meil on teadlasi, kes räägivad, kuidas miski toimib, ehkki neil pole õrna aimugi reaalsuse tõelisest olemusest, seega ka sellest, kuidas miski toimib; meil on õpetajaid, kes räägivad lastele ja noorukitele seda, mida dikteerib arutu ning võhiklik süsteem, hoolimata sellest, kui vigane ja valelik see võib olla; meil on talaarikandjaid, kes kuulutavad kogudustele, et kõik, mida on tarvis teada, peitub üheainsa raamatu kaante vahel, olgu see piibel, koraan või talmud; veelgi hullem on see, et meil leidub miljardeid, kes neid usuvad; meil on ametikohtade pärast võistlevaid parteisid, ehkki kulisside varjus valitseb kõiki meid üks ja sama jõud – just sellepärast hargneb ikka samasugune tegevuskava, sõltumata sellest, kes meid ametlikult valitseb; me sööme ja joome toidus ning vees peituvaid keemilisi mürkaineid, kusjuures enamik inimesi näib mõtlevat, et kõik on kõige paremas korras – “Kuule, kas sa teadsid, et mõni põrundpea räägib, nagu erineks keemilisi mürke täistopitud toit, mida me sööme, millegagi kraamist, kus neid pole? Puha hullud, eks?” –, ning meil on geneetiliselt modifitseeritud toitu, mis hoopis geneetiliselt modifitseerib meid, kuid ometi enamik inimesi kunagi isegi ei kaalu selle võimalikkust ega tagajärgi. Hallooooo, ma räägin geneetiliselt muundatud toidust!
Siis on meil veel meedia kellel pole aimugi, mis maailmas toimub, rääkimas meile mis maailmas toimub; meil on vabadused, mida meie vabaduste kaitsmiseks alatasa kärbitakse; ning meie tsiviilisikutele pillutakse pipragaasipomme, et kaitsta neid vägivalla eest.
Oleme jõudnud hetke, kus kogu maailmas tulevad tänavatele miljonid inimesed, et protesteerida oma majanduskitsikuse vastu, sest rikaste ja vaeste vahelisest lõhest saab kuristik, kui finantssüsteemi (ettekavandatud) kaost kasutatakse inimajaloo suurimaks (ettekavandatud) rikkuse ülekandmiseks paljudelt vähestele, vaestelt jõukatele, massidelt eliidile. Määratu hulk inimesi kaotab kodu ja elatise, kuid kasinusprogrammid kärbivad või tühistavad “valitsuse” maksusoodustusi, mis olid mõeldud vaestele, kes langevad nüüd viletsusse, kus puudub turvasüsteem, mis kaitseks neid selle (ettekavatsetud) südametuse ja põlguse eest.
Kreeka-sugustes riikides müüvad vanemad oma lapsi või loovutavad nad võõrastele, sest neil puudub laste toitmiseks raha. Teised lähevad väljapääsu nägemata lootusetusest vabasurma. Tuhanded invaliidid ja eakad kaotavad Suurbritannias riikliku (maksumaksjate rahastatud) toetuse, sest muudetakse sätteid, mis määravad puude ja töövõimetuse astme. Ühtaegu vähendab valitsus puudega inimestele sobivate töökohtade arvu. Ühelt halvatusest tabatud õppimisraskustega ja ühest silmast peaaegu pimedalt noormehelt, kes ei suuda ennast raseerida, pead pesta ega kingapaelu siduda, võttis kohalik omavalitsus rahapuuduse ettekäändel senise 11-tunnise hooldusteenuse nädalas. Globaalse ühiskonnaga manipuleerivate salavõrgustike jaoks on need inimesed lihtsalt “kasutud sööjad” ja seega tähtsusetud olendid.
Meil, Ühendkuningriigis, peavad kaugele arenenud vähktõbe põdejad soodustuste äravõtmise ähvardusega naasma tööle, ehkki nad elavad veel kõigest kuus nädalat, on neidki, kes samasuguse sunniga jätkavad töötamist, saavad rabanduse ja surevad mõne kuu pärast. Teised lähevad vabasurma, nagu üks vaimuhaige teismeline, kes kartis toetuse äravõtmise järel jääda kodutuks. Martine White on palju sünnidefekte põhjustanud hommikuse iivelduse ravimi talidomiidi 50-aastane ohver. Tal on ajukasvaja, ta on ühest silmast pime ning ta käed on moondunud; tal on raske käia ja teda ootab lülisamba operatsioon, mis võib jätta ta alatiseks ratastooli; kuid armetu, julm ja halastamatu Ühendkuningriigi valitsus otsustas, et ta peab otsima endale töökoha, sest vastasel juhul kärbitakse soodustused poole peale. Martine ütles: “See on võimatu. Ma ei suuda korralikult käia, ma ei jaksa seista, ma ei sa midagi tõsta, ajukasvaja põhjustab peapööritust, ma olen ühest silmast pime ja mõlemast kõrvast kurt. See on masendav. Mida ma peaksin tegema?” Nemad ei hooli sellest vähimatki, Martine, sest nad on südametud ja hingetud robotid.
Hoolekandesummade, maksutõusude ja külmutatud palkade tõttu nähakse ette, et aastaks 2015 elab üle poole Briti lastest ja noorukitest “alla vaesuspiiri jäävate” inimeste majades. Isikud, kes seda kõike korraldavad, on vaimuhaiged, kuid ometi juhivad nad riiki. Keset Ühendkuningriigi majandussegadust ja vähenevat tööhõivet määras valitsus ametisse kalgi töö- ja pensioniministri Iain Duncan Smithi, kes peab kõige vaesemad ja haavatavamad suruma põlvili. See professionaalne jobu võttis endale keskmise lisanime Duncan, et jätta nõnda uhkem mulje. Tänu oma aristokraadist äiale elab ta maamõisas, aga vaestel soovitab ta ennast ja lapsi viletsusest välja upitada miinimumpalgaga.
Välisminister William Hague, keda nähes jääb mulle alati mulje, nagu kannaks ta lühikesi pükse ja koolimütsi, ütles, et inimesed peavad majandusraskuste ületamiseks “agaramalt töötama”. Mõlemad need hellitatud poliitikud on ropult rikkad, võrreldes nendega, kellele nad jutlustavad kasinust ja agaramat töötamist. Samasugust arengut võib näha maailma paljudes paikades, sest sõna otseses mõttes iga riigis valitseb ühe ja sama globaalse võrgustiku diktatuur.
Marionetid nagu Smith, Hague, Cameron, Blair, Bush ja Obama on lihtsalt avalikkuse eest varjatud käskijate kannupoisid. Me oleme ilmselt suundumas brutaalse massikontrolli maailma, mida olen juba ammu ennustanud – kui me lubame õelal vähemusel valitseda jahmunud enamuse üle. Niisuguse ülekohtu kavandajad ei tunne põhjustatud massikannatuste pärast kahetsust ega süüd – nad tunnevad lausa maksimaalset seksuaalset erutust põhjustel, millest ma peagi räägin.
Uskumatu hulk näiteks Aasia väikepõlluharijaid tapab enda finantskrahhi tõttu, mida põhjustavad Monsanto-sugused korporatsioonid. Peapõhjus on Monsanto “terminaatorseemned”, mille eluiga on kõigest üks hooaeg. Seejärel tuleb osta uued, ehkki varem oli nõnda, et ühe aasta saagist sai ka järgmise seemne. Põhja-Ameerikas laostus farmereid, sest Monsanto kaebas nad geneetiliselt muundatud seemnete kasutamise eest kohtusse, ehkki seemned sattusid põllule tuulest kantuna või pudenesid viljakoormaid vedavatelt autodelt, sest farmeritel polnud vähimatki soovi saastata oma põlde geneetiliselt modifitseeritud organismidega (GMO). Tõsiasi, et Monsanto võitis need kohtuasjad, kinnitab, kuidas korporatsioonid kontrollivad igas riigis rahva vastu rakendatavat niinimetatud “õigusemõistmise” süsteemi. Nüüd võib Ühendriikide president anda käsu mõrvata ükspuha kus maailmas suvaline USA kodanik – selleks pole tarvis mingeid süütõendeid, süüdistust ega kohtuistungit, piisab ainult tema sõnast. Iga ühendriiklast võib süüdistuse ja kohtuta kui tahes kaua vangis hoida. Kui arvate, et ma liialdan, siis vaadake järele. Nüüd on see seadus.
Põhja-Ameerikas ning Lähis-Idas ja Ees-Aasias on tapetud tuhandeid tsiviilisikuid, samuti lapsi mehitamata lennukite ehk droonidega, mida juhitakse tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvatest õhujõudude baasidest. Ründamiskäsu andmiseks ei tarvitse olla tõendeid, süüdistusi ega õigustusi, piisab vormelist “meie otsustame, kes jääb elama ja kes sureb”. Läbinisti korrumpeerunud sotsiaalteenistused, lastekaitseorganisatsioonid ja perekonnakohtu süsteem varastavad fabritseeritud ettekäändel armastavatelt vanematelt lapsi, sest maailmasündmuste varjatud võrgustiku küllastumatu iha vajab lapsi põhjustel, millest räägin edaspidi. See maailm on haige, väga haige, sest oleme lubanud parasiitlikul vähktõvel varastada meie elujõudu, tööd ja loovust ning sellest toituda. Peame selles selgusele jõudma – ja kiiresti. Veelgi enam, see on kõigest osaline üleilmse hulluse ja õuduste loetelu. Ah et maailm pole kliiniliselt hull?? Nalja teete või? Tegemist on inimsööjast Hannibal Lecteri planetaarse ekvivalendiga.
Kokkuvõtte öeldust teeb kirjanik Michael Ellneri tsitaat.
Lihtsalt vaadake meid. Kõik on tagurpidi, kõik on pea peale pööratud. Arstid hävitavad tervist, advokaadid hävitavad õigusemõistmist, psühhiaatrid hävitavad inimeste mõistust, teadlased hävitavad tõde, peavoolumeedia hävitab informatsiooni, religioon hävitab vaimsust ja valitsused hävitavad vabadust.
Kõigel sellel on olemas kalk, kaalutletud ja kollektiivne põhjus, mida ma kogu selle raamatu jooksul detaile joontega ühendades selgitan. Maailm on pea peale pööratud, sest nõnda on see tehtud. Üha rohkem inimesi mõistab juba, et toimuv pole korrapäratu ega juhuslik, nad virguvad enese ja maailma mõistmisele; nad näevad, et maailm pole juhuslikult ega võhiklikkuse tõttu niisugune, nagu seda näeme, vaid on nimme sääraseks kujundatud. Oh, muidugi ilmneb kogu süsteemis ebapädevust, kuid see pole toimuva suunajate, vaid lihtsate käsutäitjate süü. Nemad täidavad käske ning jagavad neid omakorda hierarhias madalamal asuvatele alluvatele, kuid nende käsud lähtuvad struktuuritasanditelt, mille olemasolust nad isegi ei tea. Kõik on lahterdatud, igaüks teab ainult seda, mida tal on vaja teada, see on otsekui mustkunstniku illusioon.
See, mida me näeme, ei ole juhuslik kaos, vaid organiseeritud kaos, organiseeritud ebapädevus, organiseeritud korruptsioon ja kannatused. Selgitan edaspidi, kuidas ja miks nõnda toimub ning kes seda teeb, kuid siinkohal piisab nentimisest, et maailmasündmusi mõistetakse ainult siis, kui taipame, et neid orkestreeritakse kogu planeedi inimeste orjastamiseks. Mida rohkem maailm muutub, seda kiiremini kõige halvem kätte jõuab ning seda ilmsemaks saab see isegi endistele skeptikutele.
Inimesed räägivad “vandenõuteooriatest”, otsekui kinnitaks ainuüksi selle sõna lausumine teie tasakaalutust ja paranoiat. Ent “vandenõu” määratlus on lihtne: “kokkulepe sooritada mingi seadusevastane, väär või õõnestav tegu” ja “kahe või enama isiku kokkulepe toime panna kuritegu või täita seaduslikke eesmärke ebaseadusliku tegevusega.” Nende definitsioonide järgi on maailm ilmselt uppumas vandenõudesse. Ja kes võiksid rohkem eksida kui “juhuslike kokkulangevuste teoreetikud”, kes ütlevad, nagu oleks täiesti juhuslik, et toosama orwellilik politseiriik kõikides oma paljudes avaldumisvormides on kujunenud ühesugusid ettekäändeid kasutades sõna otseses üheaegselt mõttes igas riigis? See on vapustavalt laiaulatuslik varjamine ja enesepettus.
Maailm on hull, sest see on tehtud niisuguseks. Selles hulluses peitub meetod. Niisuguse hulluse tõttu peate olema segaduses ja ülimalt tasakaalutu, et täita nende eesmärke, kuid peamine on see, et nemad teavad, mida nad teevad. Nad pole hullud, kes põhjusetult igas suunas rabelevad. Mängus on külm kaalutlemine ning meid ümbritsev pealtnäha juhuslik hullus on mõjukas varikate, mis peidab inimkonna üha süveneva orjastamise käiku. Sarnanesin “Matrixi” filmide Neoga suurema osa oma elust, kuni virgumiseni 1990. aastal. Ma vaatasin maailma ja mõistsin, et miski on sügavalt vääriti, kuid jäi küsimus, mis see täpselt on? Taipasin, et see oli arutu, julm ja ebaõiglane, kuid miks – kust see hullus pärineb? Morpheus ütles Neole:
Sa oled siin sellepärast, et sa tead midagi. Sa ei oska seletada, mida sa tead, kuid tunnetad seda. Sa oled tundnud kogu oma elu jooksul, et maailmaga on midagi korrast ära. Sa ei tea, mis see on, kuid sellest pole pääsu, see torgib nagu pind su mõistuses, ajab sind hulluks. Just see tunne tõi su minu juurde.
Paljud inimesed on praeguseks jõudnud astmele, kus nad mõistavad, et maailmaga on midagi tõsiselt valesti, kuid nad ei oska öelda, mis see on või miks nõnda toimub. Seda nimme kavandatud hämmeldust kirjeldati paarkümmend aastat tagasi avaldatud dokumendis “Silent Weapons for Quiet Wars” (“Vaiksete sõdade hääletud relvad”), vandenõuagentidele määratud instruktsioonis, milles selgitati rahva massiteadvuse kontrollimist. Dokument oli dateeritud 1979. aasta mais ning leiti oletatavasti juulis 1986 ühest odavale väljamüügile toodud IBM koopiamasinast. Selles mainitud vaiksed sõjad on inimmõistuse märkamatud sõjad ning hääletud relvad on mentaalsed ja emotsionaalsed manipulatsioonid, mis lähtuvad mõistust ja tundeid mõjutavate situatsioonide vermimisest. Dokument kirjeldab diversioonide strateegiat.
Meedia: Hälvitada täiskasvanud publiku tähelepanu ühiskonna tegelikelt sündmustelt ning köita seda juhtumitega, millel puudub reaalne tähtsus. Koolid: Varjata noorte eest tõelist matemaatikat, tõelist majandust, tõelist seadust ja tõelist ajalugu. Meelelahutus: Hoida meelelahutuse tase kuuenda klassi õpilase vaimsusetasemest madalamal. Töö: Inimesed peavad olema hõivatud, hõivatud, hõivatud, jätmata neile mõtlemiseks aega; nad peavad koos teiste loomadega lauta tagasi minema.
Kas keegi näeb täna niisugust maailma? Dokumendi järgi opereerib hääletu relvasüsteem “kuulekalt avalikkuselt seaduslikul (kuid mitte alati õiguspärasel) viisil” hangitud andmetega. Suurema osa selle hääletu relvasüsteemi loomiseks vajaliku informatsiooni hankimiseks tungivad programmeerijad föderaalsetesse ja osariikide maksudokumentide hästi organiseeritud süsteemi, kuhu “on koondatud ja süstematiseeritud maksumaksjate ning tööandjate vaeva iseloomustavad andmed”. Nõnda rõhutati juba aastakümneid tagasi ja just samamoodi toimub see tänini.
Kui valitsus suudab koguda makse ja üle võtta eraomandi ilma ausa hüvituseta, siis osutab see, et avalikkus on küps alistumiseks ning valmis leppima orjastamise ja juriidilise ikestamisega. Lõikusaja täpne ja kergesti mõõdetav indikaator on nende kodanike arv, kes maksavad tulumaksu, hoolimata tõsiasjast, et valitsus ei vasta sellele ausa teenimisega.
“Vaiksete sõdade hääletud relvad” kirjeldab, kuidas tingimata vajatakse kollektiivset orjastamist, et saavutada “inimeste nõusolek töötada ning jõuda selle kaudu sotsiaalses struktuuris teatud astmele, positsioonile, tasandile või klassi”, st “töötada nokkimisjärjekorra eri tasanditel” (tea oma kohta). See dokument nendib, et iga klass, kes on taganud oma sissetulekute taseme, hakkab seejärel kontrollima vahetult allpool asuvat klassi, säilitades nõnda klassistruktuuri. “See tagab stabiilsuse ja turvalisuse, kuid ühtaegu valitsemise tipust”. See identifitseerib “eliidi suveräänsust ähvardava ohu”, kui alamad klassid saavad haritumaks ja nõuavad eliidi omandist suuremat osa, ent “kui seda alamklasside tõusu saab piisavalt kaua pidurdada, siis eliit saavutab energiadomineerivuse ning tööjõud nõustub loobuma loomuliku energiaallika positsioonist”. Teisisõnu, nad asendavad inimeste tööjõu tehnikaga ja siis võivad inimesed imeda päkka. Jõuame õige pea sellesse punkti. Kõnealuse dokumendi koostajate sõnutsi on nõnda, et “kuni niisugune energiadomineerivus pole absoluutselt välja kujunenud, tuleb arvestada inimeste nõusolekut töötada ja lasta oma tegevust teistel juhtida, sest vastasel juhul inimesed sekkuksid energiaallikate lõplikule loovutamisele eliidi kontrolli alla”. Nende järgi (teksti kirjutamise ajal) tuleb olulisena arvestada, et avalikkuse nõusolek on endist viisi oluline seik energia vabastamisel “majandusliku avardumise” (maailma varastamise) protsessis.
Jah, ma olen juba rohkem kui 20 aastat või kauemgi veel kinnitanud peamist: on oluline, et me kõik keelduksime niisugusest nõusolekust. Inimese psüühikaga peetava “vaikse sõja” kohta nendib dokument nõnda:
Selles sõjas tulistatakse situatsioone, mitte kuule; selle paneb liikuma andmetöötlus, mitte keemiline reaktsioon (plahvatus); see saab jõudu andmebittidest, mitte püssirohuterakestest; selles sõjas rünnatakse arvuti, mitte püssiga; selles sihib arvutiprogramm, mitte snaiper; selles allutakse pangamagnaadi, mitte kindrali käsule.
See sõda ei tekita kuuldavaid plahvatusi, ei põhjusta ilmseid füüsilisi ega vaimseid vigastusi ning pealtnäha ei sekku see kellegi igapäevasesse sotsiaalsesse ellu. Ent ometi põhjustab see eksimatut “müra”, ilmset füüsilist ja vaimset kahju ning tungib silmnähtavalt ühiskonna igapäevaellu, kusjuures silmnähtav on see väljaõpetatud vaatlejale, kes teab, kuhu vaadata. Avalikkus ei taju seda relva ega usu seetõttu, et teda võidaks selle relvaga rünnata ja alistada.
Avalikkus võib vaistlikult tunda, et miski on vääriti, kuid hääletu relva tehnilise olemuse tõttu ei osata väljendada oma tundeid ratsionaalsel viisil ega lahendada probleemi mõistuse jõul. Seetõttu ei osata appi hüüda ega teata, kuidas liituda enesekaitseks teistega.
Kui hääletut relva aegamisi avalikkuse vastu kasutatakse, siis harjutakse või kohanetakse selle olemasoluga ning õpitakse taluma selle sissetungimist oma ellu, kuni (majanduse kaudu süvenev psühholoogiline) surve muutub liiga suureks ja inimesed murduvad.
Seetõttu sarnaneb see hääletu relv bioloogilise sõjapidamisvahendiga. See ründab ühiskonnaliikmete elujõudu, valikuvõimalusi ja liikumist, tundes, mõistes ning rünnates nende loodusliku ning sotsiaalse energia lätteid, samuti nende füüsilist, vaimset ja emotsionaalset jõudu ning nõrkusi ja manipuleerides nendega.
Just nõnda on tehtud ja tehakse tänapäeval veelgi rohkem kui kunagi varem. Nad arvavad, et me ei murra kunagi nende mängu koode ega isegi mõista, et tegemist on mänguga, kuid selles raamatus paljastan selle, mis on väär, selgitan, miks see on väär, ning kes ja mis peituvad selle inimmõistusega peetava sõja taga. Samuti kavatsen selgitada, kuidas inimesed saavad liituda teistega, et kaitsta ennast selle vastu.
Kõike seda osutati mulle ligi veerand sajandit tagasi, kui ma astusin selgeltnägija Betty Shine’i majja ning uskumatult sünkroonsel viisil seati mu ette mõistmise võtmeid. Mind juhiti inimeste, dokumentide, raamatute ja isiklike kogemuste juurde, mis näitasid mulle teed sügavale inimeste kontrollimise küülikuurgu; mind ühendati ilmselt omavahel sidumata inimeste, iidsete ja nüüdisaegsete sündmuste ning situatsioonide lõputusse voolu, läbi paljude eri kultuuride ja valdkondade. Ma mõistsin, et need on kõik ühe ja sellesama gobelääni lõimelõngad ning ühe ja sama maali pintslilöögid. Kõige tähtsam oli see, et mulle osutati reaalsuse enda loomust, ja alles pärast seda nägin ma seda hullu maailma tegelikus kontekstis – miks see on hull, kui hull see on ja mis on selle eesmärk.
Inimkond on suuresti mõistmatu ja sellel on ka põhjus, mis saab vägagi selgeks. Pidin unustama kõik eelarvamused elust ja reaalsusest ning valima oma teejuhiks informatsiooni, sest kui olete kord ennast vabaks murdnud harjumuspärasest (programmeeritud) mõtlemisest ja tajumisest, siis leiate ennast tegelemas ettekirjutatud “normide” perspektiivist mingi pealtnäha suisa hullu informatsiooniga. Ent mis on need poliitilised, teaduslikud ja akadeemilised “normid”? Ei midagi muud kui see, mida ühiskond – ühiskonda valitsev Kontrollisüsteem – on meile “normideks” nimetanud. Neil pole midagi pistmist tõega, sest nende eesmärk on mõistuse orjastamine tõe eiramise kaudu. Just sellepärast ütlen, et see kõik on jama. Jama on normid, mille eesmärk on hoida meid tõest eemal, ja kuna meie ühiskond on rajatud nendele “normidele”, siis toetub see järelikult jamale. Kui te püüate mõista inimese elu mingist teisest perspektiivist, siis jääte igaveseks oma saba taga ajama. See kõik on jama, seda esiteks; teiseks olgu öeldud, et see ei pea olema nõnda. Miks siis on see nõnda? Vastuse koos paljude muude vajalike üksikasjadega andis Morpheus “Matrixis”.
Matrix on kõikjal. See on igal pool meie ümber. Isegi praegu, isegi selles ruumis. Näed seda, kui vaatad aknast välja või kui paned teleri mängima. Sa tunnetad teda tööle minnes… kirikuteel… makse makstes. See on maailm, mis on tõmmatud su silme ette, et sa ei näeks tõde.
Mis tõde?
Seda, et sa oled ori, Neo. Nagu kõik teised, oled sinagi sündinud köidikutes. Sündinud vanglasse, mida sa ei suuda maitsta, näha ega kompida. Oma mõistuse vanglasse.
Oh jah, see on absoluutselt õige. Aga mis on Matrix? Kuidas see mõjutab meid? Kuidas see muudab maailma nii täielikult hulluks? Maailm on niisugune, nagu see on – arutu – just sel põhjusel, mida ma nüüd teile räägin. See informatsioon pärineb ligi 25 aastat kestnud pidevalt juhtlõngade otsimist retkelt enam kui 50 riigis ning paljudest hämmastavatest kogemustest. Ent teie peate otsustama, mida sellest arvata ning missuguseid väljakutseid järgida. Morpheus ütles sedagi: “Ma püüan vabastada sinu mõistuse, Neo. Siiski suudan ma ainult näidata sulle ust. Sina oled see, kes peab sealtkaudu sisenema…”
See on nõnda, nagu peaks alati olema: vaba mõistuse vaba valik.
Allikas: David Icke raamat “Tajude petmine”, Matrix Kirjastus 2014 (The Perception Deception, 2013)
Huvilistel on võimalik Icke 900-leheküljelist eestikeelset teost kirjastuse Facebooki lehe kaudu ette tellida ning lugeda enne teisi, sest raamatupoodidesse jõuab raamat tervikkomplektina ja siis, kui kõik kolm osa on tõlgitud ja trükitud, tõenäoliselt sügisel.
Kuula ka David Icke intervjuud Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”:
1. osa inglise keeles ja eestikeelse tõlkega (oli eetris 19.05.2013)
2. osa inglise keeles ja eestikeelse tõlkega (oli eetris 26.05.2013)
Vaata ka David Icke kodulehte www.davidicke.com
