Pika ja eduka lavastaaži varjuküljena on Kaire Vilgats ja Dagmar Oja muutunud justkui Eesti rahva kollektiivseks omandiks ja nii mõnegi arvates annab see talle õiguse otsustada Dagmari ja Kaire välimuse üle ja neid vastutustundetult kritiseerida. Loe, mida arvab Dagmar välimuse ja kehakaalu teemadest.
Dagmar: „Minu enese jaoks pole kehakaal kunagi probleem olnud. Pigem on minu kehakaal olnud probleemiks teistele. Sain sellest teadlikuks, kui rootsi lauljanna Sahlene Eestit 2012. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel esindas ja ootamatult teatati mulle ja Kairele, et meie talle finaalis bäkki ei laula. Selgus, et meid vahetati rootslaste vastu välja. Järgnevalt ilmus Eesti ajakirjanduses ridamisi artikleid, mille pealkirjadest võis lugeda, et Sahlene lükkas eesti bäkilauljad kõrvale, kuna nad on liiga paksud.“
Dagmar: „See on muidugi tõlgendamise küsimus, sest meie kõrvalejätmise tegelikku põhjust meile ei avaldatudki. Sel ajal olime me suhteliselt kleenukesed. Olime küll laval teistest pikemad, aga mitte paksud. Hiljem Sahlene endaga rääkides saime teada, et rootsi produtsent otsustas meid asendada rootsi taustalauljatega. Rootsis on taustalauljate hulgas väga tihe konkurents ja kahel järjestikusel aastal samu bäkilauljaid Eurovisiooni lauluvõistlusele juba üksnes seetõttu lihtsalt ei valita.“
Elu tegi aga oma keerdkäike. 25. mai 2012. a Õhtulehe artiklist võis lugeda järgmist: „Kogu lugu võttis hoopis uue pöörde, kui rootslanna ärapõlatud vokalistid said Maltat esindanud Ira Losco taustalauljaiks. Tollesse rivvi kuulusid peale Vilgatsi ja Oja veel Liisi Koikson, Jelena Juzvik ja Airi Allvee. Toona muigas Malta delegatsiooni juht irooniliselt: „Meie ei vali taustalauljaid välimuse, vaid hääle järgi!
Loo finaal oli aga kõikeütlev: Sahlene upitus rootslastest seltskonna toel 3. kohale, Malta tõusis tükkis eestlastest bäkiga teisele. Õnn sõitis mürinal eestlannade õuele: esikolmikusse tuleku puhul ootas neid Malta puhkusereis.“
Mis tunne sul oli, kui lugesid, et olete rootslaste vastu paksuse tõttu välja vahetatud?
Dagmar: „Seda ma ei mäleta. Oleme Vilgatsiga mitu korda n-ö jojopallid olnud. Meie aadressil on tehtud avalikult nalja, et me ei saa lennukiga Eurovisioonile minna, sest lennuk kukub alla, kui paksud peale lähevad. Õelalt on ka öeldud, et saatke jah nad sinna Eesti raha eest sööma. Inimesed on kadedad. Ma ei lase seda endasse, vastasel korral ei julgeks ma kodunt välja minnagi. Ma teadvustan endale, et minu keha paisub aeg-ajalt minu laiskuse ja mugavuse tõttu.“
Kõige rohkem haiget saavad meile teha kõige lähedasemad inimesed. Kas oled oma keha nn „paisumise“ tõttu nendelt ka kriitikat saanud?
Dagmar: „Minule pole keegi kunagi öelnud, et vaata õige peeglisse. Kui mu elukaaslane seda mulle ütleks, saadaksin ta kohe pikalt. Vastupidi, tema ütles mulle ühel päeval, et ära käi nii palju kõndimas, lähed liiga peenikeseks. Talle meeldivad natuke suuremad naised.
Lapsena ma polnud paksuke. Võtsin juurde 13–14aastaselt, aga ka siis ei teadvustanud ma endale, et olen paks. Praegu vanu pilte vaadates näen, et olin ümar. Elasin maakohas ja seal oli see normaalsus. Koolikiusamist Avinurmes minu lapsepõlves polnud. Keegi ei suhtunud minusse halvustavalt. Elasin linnatulekuni turvaliselt – nagu vati sees. Praekartul ja suitsuvorst olid vanaema pannilt väga maitsvad, piima jõin peale ja läksin pärast õnnelikuna täiskõhuga magama. Salatiks oli tavaliselt kurk ja tomat hapukoorega, sibul ja till käisid ka portsu peale. Nüüdisaegsetest peentest salatitest ei osanud siis keegi undki näha.“
Kas hakkasid end pärast 2012. aasta Eurovisioonilt eemaldamist piirama?
Dagmar: „Ma ei keelanud endale midagi kuni 2016. aastani, kui hakkasime koos Kairega aktiivselt trennis käima ja toitumiskava järgima. Liikumine ja õige söömine pidid hea tulemuse tagama. Tagasidki, aga mingil hetkel ei jaksanud me enam seal trennis käia, sest vere maitse oli kogu aeg suus. Treener nõudis meie käest liiga palju. Tahtis meist vist mingid fitness-beibed (muigab) vormida. Treening oli liiga raske ja ma ei söönudki peaaegu midagi. Selle tagajärjel hakkas süda puperdama. Mul tekkis lausa südame arütmia. Kaotasin küll 15 kg, aga elurõõm kadus. Jätsin trenni pooleli ja kui läksin tagasi vanade toitumisharjumuste juurde, hakkas kaal muidugi jälle tõusma.“
Millised olid sinu sportimisharjumused lapsepõlves?
Dagmar: „Sõitsin koos vanaisaga jalgrattaga ja suusatasin. Korvpalli meeldis mulle ka mängida. Eelistasin siiski klaverimängu spordile.“
Dagmar: „Õnneks meeldib mulle nüüd see uus tervislik toit, mida ma praegu söön. Keha võtab uue toidukultuuri omaks, kui teha seda järjepidavalt. Öötöö seab omad piirid. Vahetevahel tuli mul kange tahtmine öösel võileiba süüa, aga nüüd joon selle asemel pigem vett ja söön tervisliku hommikusöögi. Kiusatusi on igal sammul. Teen perele tihti n-ö tavatoitu, näiteks kartulit ja hakklihakatset. Ise ma seda ei söö, sest tean, kuhu see mind jälle välja viib. Kui võtan natuke, siis tahan veel natuke jne … pigem ma loobun üldse.“
Kuidas mõjutab sinu kehakaal sinu vaimset seisundit?
Dagmar: „Minul meeleolukõikumisi pole. Pole ka kurbust ega tigedust enda vastu. Lihtsalt mingil hetkel taipan, et ma ei taha enam kehalt suuremaks minna. Võtan siis kapist tossud ja lähen kõndima.“
