Raamatu ladinakeelne pealkiri “Codex Seraphinianus” on mitmetähenduslik. Esimene pealkirja osa tähendab koodi ning sõna seraphinianus on tuletatud autori nimest Serafini, mis itaalia keeles on siug või madu – aabrahamlikes religioonides taevalik olend. Sellele toetudes on paljud inimesed hakanud arvama, et kõik müstilises raamatus kujutatu on seotud piibellike olenditega, kes meie paralleelmaailmas elavad. Autor Serafini väitis aga teose kordustrükiga kaasnenud “Decodexi” lehtedel, et raamatu autoriks on valge hulkuv kass, kelle ta leidis Rooma tänavatelt.
Müstilise entsüklopeedia tervik moodustub (olenevalt väljaandest) kahest köitest. Esimene köide koosneb viiest peatükist, mille 180 lehekülge tutvustavad autori nägemust loomadest, taimedest ja lilledest, keemiast, füüsikast ja mehaanikast. Teine köide koosneb seitsmest peatükist – 185 lehel on kujutatud inimanatoomiat, ajalugu, geograafiat, grammatikat, kokandust ja moodi, naljakaid mänge ning loomulikult arhitektuuri. On see kokkusattumus või mitte, kuid raamatul on 12 peatükki, 1 iga kuu kohta aastas, ning 365 lehekülge just nagu on aastas päevi.
Luigi Serafini raamat on illustreeritud pliiatsi ja tindijoonistustega ning täpse värvilise viirutusega. Paljudel lehtedel on kujutatud fantastilised stseenid. Codex Seraphinianus on kirjutatud tundmatus keeles, just nagu 15. või 16. sajandist pärit Voynichi käsikiri. Tõlkimatu tekst koosneb seeriast tähtedest, mis on moodustatud kaunilt ümarate joonte, silmuste, kriipselduste ja punktide abil. Mitte keegi, kui ehk välja arvata Serafini ise, ei tea, mida raamatu tekst tähendab. 2009. aastal selgitas Serafini oma teose teksti ühes loengus nii: “Raamat tekitab inimestes kirjaoskamatuse tunde, mis omakorda innustab neid kasutama oma kujutlusvõimet. See on justkui lapsed vaatamas raamatut, mida nad ei oska lugeda: nad küll ei saa aru tekstist, kuid nad mõistavad, et see peab midagi tähendama (ning, et see tõesti täiskasvanutele midagi tähendabki), seega nad kujutavad ette, mis selle tähendus olla võib.”
Autori ähmased selgitused ei ole takistanud huvilistel teksti sisu üle mõtisklemast. Usutakse, et märgid ei ole üksikutest tähtedest koosnev krüptogramm ega ka silpidel põhinev süsteem, vaid pigem midagi nende vahepealset. Enamik “lugejaid” nõustub, et teksti on võimalik tõlkida. Bulgaaria lingvist näiteks on suutnud aru saada iselaadsest lehekülgede nummerdamise koodist. Üks internetilehekülg väidab, et raamatus on mitmed Rosetta kivid, kuid et need on vaid Serafini enda teksti tõlked mingisse muusse kummalisse keelde. Tekstist on leitud grammatilisi reegleid ning nende abil on püütud luua tõlkimissüsteemi. Keegi siiski ei ole aga veel lahti murdnud “Codex Seraphinianuse” koodi ja teost täielikult tõlkinud.
Tutvu raamatuga lähemalt siin, terve raamat pdf-ina kättesaadav siit.
Allikas: Telegram.ee
