Minu jaoks on vastus lihtne. Mulle ei lähe nii väga korda iga üksiku inimese tarbimisharjumused, kuivõrd hoolin loomade kannatuste vähendamisest tervikuna ning seega vajutaksin ma sinist nuppu. Siiski ei ole kõik loomade eestkostjad ühel nõul, et lõpptulemus on see, mis loeb. Need, kes usuvad, et moraalsus tähendab nii suurt vooruslikkust kui võimalik, näevad moraalset progressi vaid veganiks hakkamise näol, kümne inimese lihavähendamise puhul aga mitte. Kui loomadele kannatuste põhjustamine ei ole moraalselt õigustatud, ei ole õigustatud ka neile harvemini kannatuste põhjustamine. “Lihavähendajad” usuvad aga, et ka harvemini kannatuste põhjustamisel on oma väärtus. Täiuslikkust taotleva vegani jaoks võib selline vaatenurk kaheldavana näida.
Ent vankumatul põhimõttekindlusel “lihavähendamise” vastu on oma limiit. Kujutame, et kollane nupp muudab ühe inimese veganiks ja sinine muudab sada inimest lihavähendajaks. Nende kollektiivne mõju loomse toidu tarbimise vähendamisele on sama suur kui viiekümnel eluaegsel veganil. Kas täiuslikkuse argumendid on siinkohal ikka veel piisavalt tugevad, et valida kollane nupp? Kui jah, võime vahemaad veelgi suurendada, kuni kollane nupp muudab ainult ühe inimese veganiks ja sinine nupp muudab kolm neljandikku maailma rahvastikust peamiselt taimetoitlasteks, kes tarbivad täpselt ühe korra aastas loomseid tooteid.
Nüüdseks muutub kollase nupu valimine, ma loodan, et üpris absurdseks. Selle vajutamisel ei oleks mingisugust arvestatavat mõju tööstuslikule loomakasvatusele samal ajal, kui sinise nupu vajutamine tähendaks drastilisi muutusi. Öeldes, et üksikute veganite loomine on parem kui ülemaailmne loomsete toodete tarbimise vähendamine ilma veganluseta, suuname me kogu tähelepanu sellele, kuidas tarbimise vähendamine ühsikonnaliikmete vahel jaguneb ning jätame üleüldise tarbimise vähenemise mängust välja. Kui keegi tõsiselt sellise seisukoha võtab, saab ainult järeldada, et tal jääb suurem pilt kahe silma vahele.
Muidugi ei ole neid nuppe tegelikult olemas ja keegi meist ei saa tegelikus elus selliste hüpoteetiliste ekstreemsuste vahel valida. Pigem on selle mõtteharjutuse eesmärgiks illustreerida tõsiasja, et loomsete toodete vähendamisel on eetiliselt olulisi kaalutlusi, isegi kui see saavutatakse ilma veganluseta. Nende jaoks, kes selle põhimõttega nõustuvad, tekib siinkohal oluline küsimus, kuidas saavutada see laiahaardeline tarbimise vähenemine?
Esmapilgul võib tunduda, et ainus võimalus on veganluse propageerimine, sest kuidas võiksime mõelda, et loomsete toodete tarbimise vähendamine võiks omada suuremat mõju, kui loomsetest toodetest täielikult loobumine? Lähenedes probleemile üksnes individuaalsest vaatenurgast, on see kahtlemata tõsi, et üksikisiku suurim panus seisneks loomse toidu täielikus vältimises. Kuid selline mõttekäik eirab suurt hulka inimesi, kes oleksid valmis oma tarbimist vähendama, kuid kes ei vähendaks seda eales nullini. Pöördudes nende inimeste poole sõnumiga “veganlus või mitte midagi”, valib enamik neist variandi “mitte midagi”, sest teine lähenemine paistab neile radikaalse muutusena.
Püüdlus vähendada loomade kannatusi läbi “lihavähendamise” on mulle isiklikult südamelähedane teema. Minu isa sööb 125 kilogrammi liha aastas (nagu seda teeb iga keskmine ameeriklane). Veendes teda loomse toidu osakaalu menüüs kasvõi vaid 10% võrra vähendama, teeks see loomade heaks rohkem, kui veendes aastas 5 kilogrammi liha tarbivat inimest taimetoitlaseks hakkama.
Loomse toidu tarbimise üleilmseks vähendamiseks suurimal määral, on oluline “lihavähendajatele” öelda, et loomsest toidust täielikult loobumata ja üksnes selle osakaalu menüüs vähendades, annavad nad suure panuse. Paljude inimeste väikesed sammud omavad suuremat mõju, kui väheste inimeste suured sammud ja kui meie eesmärk on inspireerida võimalikult paljusid inimesi neid väikeseid samme tegema, on oluline rõhutada nende tähendusrikkust. See ei tähenda, et veganluse sõnum ei kõnetaks osa inimesi, pigem peaksime tegema ruumi mõlemale lähenemisele.
Kõik sellega muidugi ei nõustu. Ainult täieliku veganluse propageerijad võivad öelda, et lihavähendamise sõnum on segane ja isegi enesele vasturääkiv. Range eetilise veganluse sõnum kõlab umbes niimoodi: “Järjekindel veganlus on moraalne kohustus ning seega on ükskõik kui väikses koguses loomse toidu tarbimine õigustamatu.” Vähendamise vaatenurk vastandub sellele ideega ja mõistetakse, et paljude jaoks on totaalne järjekindlus loomse toidu vältimisel saavutamatu. Sellest hoolimata on ka üksnes loomse toidu vähendamine menüüs moraalselt hea tegu. Vastupidiselt range veganluse sõnumile, pakub selline lähenemine rohkem positiivset julgustust loomsete toodete vältimiseks.
Siiski võidakse lihavähendajatelt küsida: kui te väidate, et tööstuslik loomakasvatus on vale, siis kuidas saate järgmisel hetkel öelda, et mitte täielik loobumine, vaid vähendamine on moraalselt õigustatud lahendus sellele probleemile?
Lihtne vastus on: “Sest selline sõnum töötab tihti seal, kus vegan-sõnum ei tööta.” Keerulisem vastus on, et ratsionaalsus, loogika ja altruistlikud ideaalid ei ole ainsad, mis inimkäitumist mõjutavad. Elu on niigi keeruline. Osa inimeste jaoks on juba mõte sellest, et olla alati ideoloogiliselt täiuslik sööja, liiga kurnav, et üldse üritada. Kui veganid räägivad tööstusfarmide toetamise lõpetamisest, raamistatakse see sõnum tihtipeale sellisena: “Sa pead koheselt lõpetama selle moraalselt vastuvõetamatu asja, mida sa igapäevaselt teed.” Vahel see töötab. Usun, et paljud veganid kasutavad just sellist lähenemist, sest see töötas nende endi puhul. Ent paljud inimesed võtavad seda süüdistusena, justkui nemad ja kõik nende lähedased oleksid moraalsed koletised.
Kahjuks teeb see probleemi ignoreerimise lihtsamaks, kui sellega vastakuti seismise. Olen täheldanud, et mõnevõrra lootusrikkam sõnastus nagu: “Sa saaksid teha midagi head – sa võid vähendada tarbitava liha kogust”, võib töötada paremini. See võib luua positiivse seose vegan toitudega ja aitab seejuures hoiduda mõnevõrra kainestavamatest tähendustest, mis negatiivse sõnumiga kaasas käivad.
Loomulikult lõppeks põllumajandusloomade intensiivne pidamine, kui kõik hakkaksid päevapealt veganiteks. Et asi oleks selge, siis see ongi minu soov. Ent selline võimalus tundub käesoleval hetkel üsna olematu. Käesoleval hetkel näeme, et meil on mõned väga pühendunud inimesed, kes on hakanud veganiteks ning kõik ülejäänud, kes ignoreerivad või kiusavad veganeid ning kes jätkavad nende toitumisharjumustega, mis neile lapsepõlves kaasa anti.
Veganlus on parim lahendus ning ma julgustan kõiki valima oma toidulauale nii palju taimset toitu kui võimalik, kuid samaaegselt toetan ma ka loomse toidu vähendamist. Lihavähendamine on vaba paljudest takistustest, mida vankumatu eluaegne täistaimetoitlus endast kujutab, aidates meid siiski samaaegselt palju lähemale vegan maailmale.
Kujutagem ette, kui kõik need inimesed, kelle jaoks täielik veganlus vastumeelne on, lubaksid endale, et väldivad loomset toitu igal võimalusel, kui see ei ole nende jaoks liiga tülikas, piinlik või mingil muul viisil ebameeldiv. Paljud neist avastaksid päris kiiresti, et võimalusi süüa taimset toitu on iga päevaga üha rohkem. Nad leiaksid end lihtsasti söömas peamiselt taimset toitu. Tagasiside tulemusena muutuksid taimsed eined üha kättesaadavamaks ning nende söömisest saaks midagi sama normaalset, kui käesoleval hetkel on liha tarbimine. Paljud takistused, mis hetkel veganiks olemist raskendavad, hakkaksid vaikselt kaduma. Nõudlus loomapidamise järgi väheneks märkimisväärselt-ning loomade kannatused koos sellega.
Allikas: Soome uutes toitumissoovitustes kiideti veganlus heaks igas eluetapis
Taimse toitumise põhitõdede täielik nimekiri
Mida taimetoitlased ja veganid valkude kohta teadma peaksid
