Kui inimene hakkab vees uppuma, mida ta siis teeb? Ta püüab millestki tahkest kinni haarata, näiteks mööda ujuvast plangust, et mitte põhja minna. Samamoodi elab suur osa inimestest oma elu. Nad kahmavad ükskõik mille järele, et mitte uppuda. Üldiselt kahmatakse midagi endast väljaspool olevat. Arvatakse, et kui teised neid rohkem austaksid ja paremini kohtleksid, siis oleks neil mõnusam olla. Kui keegi päriselt armastaks ja oleks truu, siis oleks hea. Probleem on selles, et kui soovitu on saavutatud, siis klammerdutakse selle külge surija meeleheitlikkusega ilma haaret lõdvendamata, ja siit tulevad omakorda uued probleemid. Hullem veel, kui välismaailm peaks lakkama neile andmast, mida nad tahavad, siis hakkab jälle uppumine pihta.
Kui tahad näha, milline on su klammerdumine välismaailma külge, et mitte sisemiselt uppuda, siis pane tähele, mis juhtub, kui maailm ei rullu su ees lahti nii, nagu sina eeldasid. Mis juhtub, kui lähedane inimene ei käitu viisil, mis joonduks sinu arusaamadega? Mõtted ja emotsioonid võtavad tuld. See juhtub isegi siis, kui teine pole midagi teinud. Piisab sellistest mõtetest peas: „Mis küll saab, kui mees mu maha jätab?“ Rohkem polegi vaja, juba valuled ja piinled. Energiad su sees on nüüd paigast ära. Miks nii juhtub? See juhtub, kuna oled püüdnud oma mõistusega enda sisse kindlat toetuspunkti ehitada. Seni, kuni väline maailm küllaldaselt sellele kaasa aitab, on rahu majas. Kuid sa oled millessegi endast väljaspool asuvasse klammerdudes kaugenenud iseenda olemise tuumast. Nii me kipume tegema, ja see ei toimi. Kui tahad vaimselt kasvada, kui tahad, et sul oleks ilus elu, mitte lakkamatu keskeakriis, pead tegema sisemist tööd.
Keskeakriis tekib, kui oled poole oma elust pingutanud ja klammerdunud ja võidelnud, et oleks hea olla, aga pole. Sa lihtsalt pole vaba ega iseendaga rahus, isegi kui sul on lapsed, abielu, töökoht. Tuleb välja, et keskeakriis on täiesti põhjendatud. Imelik, et seda veel rohkem inimesi ei põe. Saadakse oma elutee keskel aru, et senine ei toimi – sul pole hea olla. Enam-vähem hea küll on, kui abikaasa mõistlikult end ülal peab, lastel koolis hästi läheb ja töö juures leiad tunnustust. Seni, kuni see kestab, ja ka rahaasjad on korras, on sul suhteliselt hea olla. Sisimas aga tead, et kõik see heaolu on noateral, ja sestap tuleb võitlemist jätkata. Nii ongi elu üks võitlus.
Alternatiiv oleks sisemine segadus ära klaarida. Ühel päeval saad aru, et sa ei upu. Lihtsalt istud keset mittemiskit tiirleva planeedi peal. Selline on mateeria tõde. Cassini kosmosesond tegi Maast pildi 870 miljoni miili kauguselt. Maa on vaid pisike täpp tumedas tühjas kosmoseruumis. Kuidas on see võimalik, et sul pole tore olla pärast maandumist sel imelisel täpil? Teleskoopidega on vaadatud kaugele ja kõrgele ja kuskil pole leitud mitte midagi, mis oleks sama võrratu kui planeet Maa. Põhimõtteliselt said sa lotovõidu! Maabusid sel erilisel taevakehal, mis on alati põnev, väljakutseid täis ja arenev. Siin on kõikvõimalikke värve, kujusid, helisid – uskumatu ja hämmastav. Aga mida sina teed? Sina kannatad. Miks? Planeet ei pane sind kannatama – seda teeb see taak, mille endasse ladustanud oled.
Tekib täiesti õigustatud küsimus: miks sa ladustad enda sisse kogu seda taaka? Ja kui üldse endasse midagi ladustada, siis miks mitte toredaid asju? Inimesed kollektsioneerivad hobikorras ühte ja teist: lusikaid, teetasse, marke või eri riikide münte. Sul aga tekkis vahva mõte, mida kollektsioneerida – halbu kogemusi. Seda sa just tegidki: „Mul on plaan koguda kokku kõik jubedad kogemused, mis mul eales on olnud ja hoida neid enda sees tallel, nii et need saaks mind elu lõpuni ärritada.“ Kuidas küll siit midagi head saaks tulla? Kui jätkad samas vaimus, siis kogud enda sisse aina rohkem halbu kogemusi, ja su elu muutub aina raskemaks ja raskemaks.
Kas sul on tõesti plaan oma elu nii keeruliseks muuta? Põhimõtteliselt on sedasi, et sa ise teed end õnnetuks, ja siis nõuad, et maailm su kuidagi õnnelikuks teeks. Maailm ei saa sind õnnelikuks teha, kui sa ise end samal ajal õnnetuks teed. Nii lihtne see ongi. Pead töötama kannatuse juurpõhjuse vabastamisega. Vaimne tee kujutab endast alati iseenda vabakslaskmist, ja see tähendab tegelemist blokeeritud energiatega.
Su sees blokeerunud energiad kasvavad suuremaks ja tahavad väljaelamist, kui sa nendega tegelenud pole. Nad võivad end välja elada viha, sõnalise või füüsilise arveteklaarimise ja muude kontrollimatu käitumise pursetena. Kui lased energiad sedasi teadvustamata viisil valla, ei juhi sina mängu. Energiatel on kombeks väljapääs leida mööda teid, kus on kõige väiksem vastupanu, ja see on määratud samskara’de poolt. Kui lased sellel juhtuda, siis uuristab kontrollimatu energia su sees kanaleid, mida mööda on tal ka hiljem kerge end välja murda. Selline energiavoog muutub tavapäraseks. Vähe sellest, et enesevalitsuse kaotamine on ebatervislik kõige tõttu, mida teistele ütled või teed, lisaks oled suurendanud võimalust samal moel ikka ja jälle enesevalitsust kaotada. Sellest võib palju jama tulla. Iga kord, kui endast välja lähed, tuleb jama. Väga lihtne.
Mõistes seda energiate blokeerimise ja seejärel väljaelamise dünaamikat, saame olla kaastundlikud nii enda minevikus aset leidnud käitumise, kui ka teiste käitumise suhtes. Kaastunne tähendab seda, et mõistad inimeste käitumise juurpõhjuseid. Blokeeritud energiatega toimetulemine on raske, ja enamikule meist pole keegi õpetanud, kuidas energiaid kõrgemale tasandile suunata. Meie olemises on ka kõrgem tasand ja noid madalamaid energiaid saab kõrgemaks teisendada. Sul on ligipääs märksa kõrgemale käsitlusviisile kui see, mille puhul neil lihtsalt välja lased purskuda. Mis ei tähenda, et neid tuleks alla suruda. Su valik ei piirne väljaelamise või allasurumisega. Varsti saame teada, et on ka kolmas moodus – ümbertegemine – ja siinkohal astubki mängu tõeline vaimsus.
