“Seda raamatut vihkasid kõik,” on briti kirjanik Lisa Hilton oma romaani “Maestra” kohta öelnud. “Minu agent vihkas seda, mu kirjastaja vihkas seda, ja samamoodi vihkas seda enam-vähem igaüks, kellele ma raamatut näitasin.”
Sellest hoolimata on L. S. Hiltoni natuke-nagu-varjunime all avaldatud erootilised põnevikud “Maestra” ja selle järg “Domina” ilmunud või kohe ilmumas enam kui 40 riigis ning Hollywood pani filmiõigustele käpa peale juba enne, kui esimene raamat trükikotta jõudis. Triloogia viimane romaan “Ultima” ilmub inglise keeles 5. aprillil 2018.
Raamatute peategelane ja minajutustaja on Judith Rasleigh, vaestest oludest välja rabelev noor naine, kes esimese osa algul töötab ühes Londoni kunstioksjonimajas assistendina. Palk on väike, suurlinna elu aga teadagi kallis. Juhuslik kohtumine Liverpooli-aegse kooliõe Leanne’iga viib Judithi lisatööle klubis, mille äriidee seisneb selles, et jõukad mehed tohivad seal noorte daamide seltskonnas kallist šampanjat mekkida.
Õige varsti tekib klubi klientide seas Judithile rikas austaja James ning samal ajal ilmnevad oksjonimaja telgitagustes nii mõnedki hämarad asjaolud, mille käigus jääb liiga taibukas assistent töökohast ilma. Lohutuseks sõidab Judith koos Leanne’i ja Jamesiga – muidugi viimase kulul – Prantsuse Rivierale, kus mees õnnetute asjaolude kokkusattumise tõttu hinge heidab. Järgneb peadpööritav kappamine läbi Itaalia kuurortlinnade, Rooma, Genfi ja Pariisi, mõned nädalad luksusjahi pardal, mitu rohkem või vähem salapärast meest, nii mõnedki võltsitud kunstiteosed ning raamatu lõpuks juba ka üsna mitu laipa, keda kurb saatus pole tabanud üldse mitte nii kogemata nagu Jamesi.
“Maestra” lõpus leiame Judithi Veneetsiast. Nüüd esineb ta Elisabeth Teerlinci nime all ning peab väikest, kuid trendikat kunstigaleriid. Samas kohas ootab tegus naine meid teise osa ehk “Domina” avastseenis. Ja kuigi “Domina” algab mõrvaga, siis olgu kohe öeldud, et ülejäänud raamatus esineb laipu märksa vähem kui esimeses osas. Muus mõttes pole Judithi-Elisabethi hoog raugenud – seekord lendleb ta näiteks läbi Eivissa (Ibiza), Monaco, St Moritzi ja Belgradi, kohates igal pool pehmelt öeldes värvikaid inimesi. “Domina” on kindlasti süngem ja sügavam kui “Maestra” (näiteks kuuleme seal veidi rohkem Judithi masendavast lapsepõlvest), kuid põnevuse, musta huumori ning meisterlikult maalitud detailide poolest ei jää teine osa esimesele millegagi alla.
L. S. Hiltoni raamatute puhul on rõhutatud vürtsikaid seksistseene. Tõepoolest, Judith elab kadestusväärselt vaheldusrikast seksuaalelu, kirjanik kujutab seda viisil, mis on korraga nii erutav kui ka naljakas, ning üllataval kombel on kogu see lõbu osatud eesti keelde ümber panna nõnda, et lugedes pole üldse piinlik (või kui natuke on, siis vähemasti mitte tõlke pärast). Eelkõige on need raamatud siiski põnevikud, thriller’id ning vaimukas meelelahutus – seks kuulub lihtsalt enesekindla ja hakkaja noore naise elu juurde. Tõsi, konservatiivsele vanurile või õrnas eas teismelisele ei julgeks neid romaane soovitada. Küll aga kõigile teistele, kes ennast nende kahe kategooria vahele paigutavad.
Toimetas: Piibe Pärl
Vaata L.S. Hiltoni raamatute “Domina” ja “Maestra” kohta lisa kirjastuse Pilgrim kodulehelt.
