Praegust ajalooperioodi nimetatakse tähelepanu hajutamise ajastuks, ärevuse ajastuks ja infoajastuks. Sõltumata terminist, mida kasutame, on selge, et meie tähelepanu on aina suurema surve all. Selles lõputus turundamise ja suhtekorralduse maailmas oleme unustanud, kuidas olla tõeliselt ja siiralt huvitatud teisest inimesest. Selle asemel on meil igal kohtumisel süda suletud ja kindel kava laual. Meie suhtlemine on enesekeskne, kuulame ainult seni, kuni saame teada, mida teine meie heaks teha saaks, selle asemel et kuulata ja avastada teist inimest tõeliselt.
“Kuidas kuulan ma teisi? Nii nagu igaüks neist oleks mu õpetaja, kes ütleb mulle oma viimased väärtuslikud sõnad.” HafiizOlin kahekümnendates aastates, kui üks mu sõbranna sai oma vanatädilt, kes oli juba üle üheksakümne, kingituseks märkimisväärse rahasumma. Tädi ulatas suure tšeki ja vaatas talle sügavalt silma.
