Ava oma hing andestamisele

Kurb on vaadata inimesi, kes jõuavad alles elu lõpul andestamiseni või ei jõua selleni üldse. Usun, et oled kunagi kohanud mõnda tõredat ja kurja vanainimest, kes süüdistab kõigis hädades teisi ning räägib ühte ja sama lugu sellest, miks ta ei saanud elada nii, nagu tema oleks tahtnud. Selliste inimeste süda on kinni, nad on jätnud elu elamata, sest nad pole jõudnud andestamise ega tänutundeni. Neil on jäänud teistele palju ilusaid asju ütlemata ja tõenäoliselt pole kuigi palju head öeldud ka neile. Nad on viha tõttu ise palju kannatanud ja põhjustanud sellega kannatusi ka teistele.

Tore on vaadata vanainimesi, kes ei ole muutunud torisejateks ja leiavad ka elu lõpul igas päevas midagi, mis neile rõõmu teeb. Kas teadlikult või mitte, on nad tegelenud oma traumadega ja leidnud endas jõudu minevikuga rahu teha.