Kui sa vabastad kurbuse ja valu, lased vanadest lugudest lahti ja oled praeguses hetkes, läheb su süda lahti ja sa andestad. Süüdistamise asemel tunned tänutunnet, sest isegi kui mõni sündmus või olukord oli sinu jaoks väga raske, aitas see sul kasvada ja saada selleks inimeseks, kes sa täna oled.
Kurb on vaadata inimesi, kes jõuavad alles elu lõpul andestamiseni või ei jõua selleni üldse. Usun, et oled kunagi kohanud mõnda tõredat ja kurja vanainimest, kes süüdistab kõigis hädades teisi ning räägib ühte ja sama lugu sellest, miks ta ei saanud elada nii, nagu tema oleks tahtnud. Selliste inimeste süda on kinni, nad on jätnud elu elamata, sest nad pole jõudnud andestamise ega tänutundeni.
