Kurb on vaadata inimesi, kes jõuavad alles elu lõpul andestamiseni või ei jõua selleni üldse. Usun, et oled kunagi kohanud mõnda tõredat ja kurja vanainimest, kes süüdistab kõigis hädades teisi ning räägib ühte ja sama lugu sellest, miks ta ei saanud elada nii, nagu tema oleks tahtnud. Selliste inimeste süda on kinni, nad on jätnud elu elamata, sest nad pole jõudnud andestamise ega tänutundeni. Neil on jäänud teistele palju ilusaid asju ütlemata ja tõenäoliselt pole kuigi palju head öeldud ka neile. Nad on viha tõttu ise palju kannatanud ja põhjustanud sellega kannatusi ka teistele.
Tore on vaadata vanainimesi, kes ei ole muutunud torisejateks ja leiavad ka elu lõpul igas päevas midagi, mis neile rõõmu teeb. Kas teadlikult või mitte, on nad tegelenud oma traumadega ja leidnud endas jõudu minevikuga rahu teha.
Kui süda on kinni, võib see mõjutada ka füüsilist tervist ja heaolu. Mul on klient, kes elas lapsepõlves läbi väga koledaid asju ega suutnud kaua aega lähedastele inimestele andestada. Kui ta esimest korda minu massaažilauale jõudis, oli tema selgroog täiesti kõver. Pärast umbes kümmet seanssi ja teisi teraapiaid on see peaaegu sirgeks läinud. Temaga vesteldes on näha, et süda on lahti ja ta on endale halba teinud inimestele andestanud.
Ränkade lapsepõlvekogemustega inimesed ei taha sageli oma traumaga tegeleda, sest nad ei taha lähedastele – sageli juba kõrges eas inimestele – minevikus juhtunud asju meelde tuletada ja neile elu lõpul ränka süükoormat peale panna. On juhtumeid, kus mõni inimene on oma tegude tagajärgedest teadlikuks saades endalt elu võtnud, sest pole just haruldane, et mõni on oma tegude suhtes täielikus pimeduses ega adu, millise trauma ta lapsele põhjustas. Mina leian, et kõik peavad oma tegude eest vastutama, sellepärast oleks hea, kui need, kes selliste inimeste tegude pärast kannatasid, julgeksid terapeudiga sellest rääkida. Vastasel juhul kannavad nad traumat elu lõpuni endaga kaasas ja inimene, kes võttis neilt lapsepõlve, võtab ka kogu ülejäänud elu. Hakka oma südant vaikselt avama. Isegi kui sa ei suuda mõnda tegu andestada, on võimalik rahuni ikkagi jõuda.
Andestamine ei puuduta ainult kauges minevikus toimunut. Mõnikord on su süda nii kinni, et tekib kange tahtmine mõnd inimest eile hommikul või pool tundi tagasi juhtunud sündmuse pärast kiruda. Kui sa prooviksid ennast sellistel hetkedel kõrvalt vaadata, ei suuda sa esimese hooga tunnistada, et süda on kinni ja sa räägid juttu, mida ego sulle kõrva sosistab – kõik teised on pahad ja tegid sulle jälle liiga. Kui sa tood aga tähelepanu südamesse, on sul juhtunust jumala ükskõik. Sa märkad emotsiooni, aga ei hakka endale mingit ohvrilugu jutustama. Sa mõistad, et oleme inimestena väga erinevates kohtades ja teeme otsuseid väga erineva mineviku ja tunnete pealt. Kes teab, miks see tüüp sulle ette keeras, võib-olla ta kiirustas näiteks haiglasse lapse juurde.
Sa saad südame avada ainult siis, kui sinu sees on ruumi, vana emotsionaalne kraam on eest ära koristatud. Kui sinu keha on igasugust vana jama täis, reageerid kohe. Mõnikord sa räägid terve päeva, mõnikord nädala ja mõnikord kogu ülejäänud elu, kuidas sulle liiga tehti.
Seda on raske mõista, aga ego ei taha kuidagi tunnistada, et see, mida sa tunned, on sinu ja ainult sinu, mitte kellegi teise emotsioon. Sa ise valid, kuidas olukorda suhtud. Sa kas vabastad oma ammused emotsioonid või kannad neid endaga elu lõpuni kaasas. Ükski terapeut ega praktika ei suuda sind aidata, kui sa ei taha neist lahti lasta. Mõnikord samastub inimene oma ohvrilooga niivõrd, et ta ei teagi enam, kes ta ilma selleta on.
Kui tahad näha avatud südamega inimesi, vaata väikseid lapsi. Nad on siirad, ei peida ühtegi emotsiooni, ei tee nägusid ega kanna maske. Kuidas aga sellest väiksest avatud südamega olevusest kinnise südamega täiskasvanu saab? See hakkab vaikselt juhtuma juba lapsepõlves. Tulevad käsud-keelud, vanematele meele järele olemise soov, sest laps arvab, et teda armastatakse ainult siis, kui ta teeb vanemate tahtmist. (Huvitaval kombel on lapsed, kes laulavad, avatuma südamega. Laulmine ei lase südamel kinni minna.) Vanemaks saades hakkab laps emotsioone alla suruma, sest ta näeb, et nii on lihtsam elada. Täiskasvanuikka jõudes on süda juba päris kinni.
