Intensiivse maailma teooriat kinnitavad uuringud ja spetsialistide tähelepanekud viitavad vajadusele hakata täiesti uut moodi mõtestama seda, kuidas oleks kohane suhtuda autistlikesse inimestesse, ja samuti vajadusele põhjalikult ümber töötada autismi „ravimeetodid“. Need meetodid, millega veel ka tänapäeval püütakse autismi „ravida“ närvirakkude tööd stimuleerides, sundides autistlikke lapsi hoidma suheldes silmsidet (mis muudab suhtlemise nende jaoks palju raskemaks), harjutades neid maha suruma oma normist erinevat käitumist ja eneseväljendust jne, põhinevad selle teooria valguses valearusaamadel.
Teooria autorid väidavad, et selle asemel tuleks autistlikele lastele tagada stressivaba keskkond, kus nad oleksid kaitstud liigsete muljete ja üllatuste eest. Samal seisukohal on näiteks ka raamatu „Transforming autism“ autor Guy Shahar, kes rõhutab, et peamine on tagada autistlikule lapsele keskkond, milles valitseks rahu, toetus ja soojus.
Samas, nagu kinnitavad ka mitmed teised autismieksperdid, on siiski oluline, et laps omandaks palju kogemusi ka kodunt väljas viibides ja ei oleks täiesti suletud oma kodukeskkonna turvalisse „kookonisse“.