Sageli proovivad inimesed oma elu tagurpidi elada: nad püüavad omada rohkem asju või rohkem raha, et teha rohkem seda, mille läbi olla õnnelikumad. Tegelikult käib asi vastupidi. Kõigepealt pead sa olema see, kes sa tõeliselt oled, ja seejärel tegema seda, mida sa tõesti pead tegema, selleks et saada, mida tahad. Margaret Young
On inimesi, kes teadlikult harjutavad autentsust, on inimesi, kes seda ei tee, ja ülejäänud, kes mõni päev on autentsed ja teinekord mitte. Usu mind, isegi kui tean autentsusest palju ja püüdlen selle poole, olles tulvil endas kahtlemist või häbi, võin end maha müüa ja olla kes tahes, kellena sa mind näha tahaksid. Mõte, et võime valida autentsuse, tekitab enamikule inimestest lootust ja teeb samas nõrgaks. Me oleme lootusrikkad, sest olla ehe on hinnatav väärtus. Enamikku meist võluvad soojad, praktilise mõtlemisega, ausad inimesed, ja me ihkame olla ka ise sellised.
Me tunneme end nõrgana, sest isegi ilma autentsusele mõtlemata enamik meist teab, et eheduse valimine kultuuriruumis, mis dikteerib kõike – alates sellest, kui palju me peaksime kaaluma, kuni selleni, mismoodi meie kodud peaksid välja nägema -, on tohutu kohustus. Arvestades selle ülesande suurusega – olla autentne kultuuriruumis, mis tahab, et me “sobituks” ja “püüaks inimestele meele järele olla” – otsustasin ma kasutada oma uurimust, et sõnastada autentsuse definitsioon, mida võiksin alati kasutada.
Mis on autentsuse anatoomia? Millistest osadest koosneb autentne mina? Ma leidsin järgmist: Autentsus tähendab igapäevast lahtilaskmist sellest, kes me enda meelest peaksime olema, ja selle omaksvõtmist, kes me tegelikult oleme. Autentsuse valimine tähendab:
• arendada julgust olla ebatäiuslik, seada piire ja lubada endal olla haavatav;
• arendada kaastunnet, mis tuleb teadmisest, et me kõik oleme tugevad ja võitleme;
• arendada ühendust ja kuulumist, mis võib toimuda vaid siis, kui usume endasse piisavalt.
Autentsus nõuab kogu südamest elamist ja armastamist – isegi kui see on raske, isegi kui maadleme häbi ja hirmuga, et me pole piisavalt head. Ja eriti siis, kui rõõm on nii intensiivne, et kardame endal lubada seda tunda. Arendades oma kõige sügavamate sisimate heitluste ajal hoolikalt autentsust, kutsume oma ellu armu, rõõmu ja tänulikkuse.
Autentsuse valimine pole kerge valik. E. E. Cummings on kirju tanud: “Olla mitte keegi muu kui sa ise selles maailmas, mis annab endast parima nii päeval kui ööl, et teha sinust kõike muud peale su enda – see tähendab võidelda kõige rängemat lahingut, mida inimene suudab – ja mitte kunagi lakata võitlemast.” “Olla ehe” on kõige vapramaid lahinguid üldse. Kui valime truu olemise iseendale, püüavad teised inimesed aru saada, kuidas ja miks me muutume. Su partner ja lapsed võivad tunda hirmu ja ebakindlust nende muutuste suhtes, mida nad näevad. Sõbrad ja perekond võivad muretseda, kuidas meie autentsus mõjutab neid ja meie suhteid nendega. Mõni leiab inspiratsiooni uues suhtes, teised võivad märgata, et muutume liiga palju – võib-olla isegi jätame nad maha või seame nad ebameeldiva peegelpildi ette.
Asi pole mitte niivõrd autentsuse aktis, mis esitab status quo’le väljakutse – ma pean silmas pigem julgust olla autentne. Enamikul meist on häbipäästikud valmis, kui teised näevad meid enesekesksena. Me ei taha, et meie autentsust võetaks isekuse või nartsissismina. Kui hakkasin esimest korda hoolikalt autentsust ja väärilisust arendama, tundsin iga päev, et mulle esitati väljakutse. Need hääled võivad olla valjud ja järeleandmatud:
• “Aga kui ma arvan, et olen piisavalt hea, ja tegelikult pole?”
• “Aga kui ma näitan inimestele oma ebatäiuslikku mina, ja see ei meeldi kellelegi?”
• “Aga kui mu sõpradele/perekonnale/kolleegidele meeldib mu täiuslik mina rohkem… tead küll, see, kes hoolitseb kõige ja kõigi eest?”
Vahel, kui tõukame seda süsteemi, tõukab see vastu. See võib olla silmade pööritamine, selja taga sosistamine või isegi suhtedraamad ja eraldatusetunne. Reaktsioonid meie autentsusele võivad olla julmad ja häbistavad. Oma autentsuse- ja häbi-uurimuses leidsin, et naistele on peamiseks häbipäästikuks aus sõnavõtt. Uurimuses osalejad kirjeldasid oma võitlust autentsuse nimel nii:
• Ära tekita inimestele ebamugavustunnet, aga ole aus.
• Ära ärrita kedagi ega riiva kellegi tundeid, aga ütle, mida sa mõtled.
• Jäta endast mulje kui informeeritud ja haritud inimesest, aga mitte ninatargast.
• Ära ütle midagi ebapopulaarset või vastuolulist, aga olgu sul julgust üldsuse arvamusega mitte nõustuda.
Ma avastasin ka seda, et inimestel tuleb pidada võitlust, kui nende arvamused, tunded ja uskumused on vastuolus meie kultuuriruumi soo-ootustega. Näiteks, uurimus omadustest, mida me seostame “naiselikkusega”, ütleb, et naistele on tähtsaimad omadused kõhnus, kenadus ja tagasihoidlikkus.
See tähendab, et kui naised tahavad kindla peale välja minna, peaksid nad jääma väikeseks, vaikseks ja võimalikult võluvaks. Kui vaatame omadusi, mis seostuvad mehelikkusega, siis leidsid uurijad, et meeste olulised omadused on: emotsioonide valitsemine, töö esikohale seadmine, võim naiste üle ja staatuse taotlemine.
See tähendab, et kui mehed tahavad kindla peale välja minna, peavad nad loobuma tunnetest, hakkama palju raha teenima ja loobuma mõttekast suhtest. Asi on selles, et autentsus pole alati turvaline valik. Vahel tähendab enda tõelise mina valimine teistele meele järele olemise asemel ebaturvalisust. See tähendab mugavustsoonist väljaastumist. Mina olen seda mitu korda teinud, ja raske on kohaneda uue keskkonnaga. Lihtne on kedagi rünnata ja kritiseerida, kui see inimene võtab riske – kuulutab ebapopulaarset seisukohta või jagab oma uut loomingut või püüab teha midagi sellist, mida ta veel ei oska. Julmus on odav, lihtne ja ülbe. Pealegi on see arglik. Eriti kui rünnatakse ja kritiseeritakse anonüümselt – ja tehnoloogia võimaldab seda tänapäeval teha.
Kui püüame saada autentseks ja vapraks, on tähtis meeles pidada, et julmus teeb alati haiget, isegi kui kriitika pole tõsi. Kui astud välja nõmeduse vastu ja oled maailma pilgu ees koos oma tööga, siis mõned tunnevad selles ohtu ja seavad kahtluse alla selle, mis kõige rohkem haiget teeb – meie välimuse, meie armastamisvõime, isegi lapsevanemaks olemise. Probleem on selles, et kui me ei hooli sellest, mida inimesed mõtlevad ja oleme haiget saamise vastu immuunsed, siis ei suuda me tunda ka ühtekuuluvust. Julgus räägib meie lugu, mitte immuunsus kriitika suhtes. Haavatavus tähendab riski, mille peame võtma, kui tahame kogeda sidet teistega.
Kui oled nagu mina, võib autentsus tunduda hirmutava valikuna – esitada maailmale oma tegelikku mina on riskantne. Kuid minu meelest on veelgi riskantsem ennast ja oma andeid maailma eest peita. Meie väljendamata ideed, arvamused ja panus ei kao lihtsalt niisama. Nad on nagu mäda, mis hävitab meie väärilisuse. Ma arvan, et peaksime sündima hoiatava sildiga, mis sarnaneb nendega, mis on sigaretipakkidel: Hoiatus: Kui vahetate oma autentsuse turvatunde vastu, võite kogeda järgnevat: ängistus, depressioon, söömishäired, sõltuvus, raev, süütunne, meelepaha ja seletamatu kahetsus. Ohverdada see, kes me oleme, selle nimel, mida inimesed meist arvavad, pole asja väärt.
Jah, teiste inimeste jaoks võivad kaasneda meie autentsusega kasvuvalud, aga lõppude lõpuks on enesele truu olemine parim kingitus, mille võime teha inimestele, keda armastame. Kui ma ei püüa enam olla kõigile kõik, siis on mul rohkem aega, tähelepanu, armastust ja ühtekuuluvust oluliste inimestega mu elus.
Kui su eesmärk on autentsus ja sa ei meeldi teistele, siis on sinuga kõik korras. Kui su eesmärk on meeldida ja sa ei meeldi, siis oled hädas. Tegutse selle nimel, et teha autentsusest oma prioriteet.
Allikas: Brené Brown “Ebatäiuslikkuse kingitused”, kirjastus Pilgrim
Loe lisaks: Toimiva suhte aluseks on ausus iseenda vastu
Ära kasuta “aus olemist” selleks, et öelda välja kõik negatiivne kriitika, mis parasjagu meelel
Iseenda elu looja | Kolm sammu, kuidas saada tõeliseks minaks ja hakata elama iseenda elu
Võti, mis avab tee õnne ja edu juurde – ole sina ise!
Julge olla tõeliselt ehe, julge olla sina ise!
