Vaata, igaüks meist võiks täita terve raamatu oma hirmudega ja kõigi nende täiesti õigustatud ja usutavalt sõnastatud põhjustega, mis nende taga on. Kuid need ei teeni meid hästi. Kasu on vaid hirmust läbi astumisest.
Mida andis mulle enda armastamine? Ma nägin hirmu sellena, mis see on – kujutluslik madu, mis pole kasulik, mis pole ehtne. Seejärel ma armastasin ennast ja astusin hirmust läbi. Iga kord leidis aset maagia. Isegi kui elu ei toonud mulle täpselt sellist tulemust, nagu lootsin, viis hirmust läbi astumine mind radadele, mis olid sama rahuldustpakkuvad, kui mitte paremad. Tavaliselt viimast.
Harjutades hirmust läbi astumist üha uuesti ja uuesti, sain selgeks, et hirm pole midagi sellist, mida alati vältida tuleks. See on signaal nagu iga teinegi. Kasulik selleks, et pääseda tulekahjudest või vältida sadade meetrite kõrguselt kukkumist. Aga muudel juhtudel on tegu märgiga, mis näitab suunda maagia poole.
Ning elu nõuab mult, et ma hirmust läbi astuksin. Ma ei tea, miks, see lihtsalt on nii.
Proovi seda ise. Astu läbi oma kujutluslike madude. See on enda armastamise praktikasse panek. Vali iga päev üks, millest läbi astuda. Mõnikord tuleb sul sama hirmu ületada musttuhat korda. Vahet pole. Sa süvendad selle käigus oma vagu. Sinust saab inimene, kes hirmust läbi astub.
Astu sellest läbi, kuni see saab sulle omasemaks kui vastupidine valik. Kuni sellest saab loomupärane harjumus. Ja ära unusta nautida maagiat, mis sind teisel pool ees ootab. Sa oled selle välja teeninud.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Kamal Ravikanti raamatust „Armasta end, nagu su elu sõltuks sellest“.
