Väike must auk asub Maast vaid tuhande valgusaasta kaugusel – piisavalt lähedal, et selle ümber tiirlevat tähepaari oleks võimalik näha isegi palja silmaga. Objekti kirjeldav uuring annab vihjeid ka teiste sarnaste mustade aukude leidmiseks.
“Neil on tõsine maineprobleem ja seda täiesti teenimatult. Mustad augud longivad lihtsalt ringi, tegelevad oma asjadega ja ei häiri mitte kedagi, kui sa just neile liiga lähedale ei satu. Meie enda päikesele sama ligidale minnes põleksid söeks, aga ma ei näe, et keegi selle võimaluse üle eriliselt kaebaks,” sõnas uurimuse kaasautor Marianne Heida, Euroopa Lõunaobservatoorium järeldoktor.
Maise elu tõsisemalt häirimiseks peaks sattuma must auk astronoomi sõnul Päikesesüsteemi välispiiridesse, mis ulatub süsteemi keskmest ligikaudu 1,5 valgusaasta kaugusele. “Isegi sellisel juhul ei neelaks see meid otseselt alla, vaid paneks meie läheduses olevad taevakehad ebatavaliselt liikuma,” lisas Heida. Teisisõnu pole põhjust vastleitud musta augu ohtlikkuse pärast eriliselt muretseda.
Astronoomide peavalu
Enamik Linnuteel leiduvaid musti auke tekivad teadaolevalt ülisuurte tähtede elu lõpus. Tuumkütuse lõppemisel vajuvad need omaenese raskuse all kokku. Tekkiv keha painutab aegruumi sedavõrd palju, et selle haardest ei suuda põgeneda isegi valgus. “Ennustuste kohaselt peaks olema neid meie Galaktikas sadu miljoneid, aga oleme suutnud leida neist vaid umbes 50, teatud mööndusi tehes ehk 100. See on tõsine vahe,” viitas Marianne Heida.
Mustade aukude leidmist raskendab objektide olemus – nende varju nähtavaks muutmiseks on vaja teisi kehi või ainet. Suur osa mustadest aukudest on leitud tänu neid ümbritsevale röntgenkiirte spektriosas hõõguvale ülikuumale gaasikettale. Teised on andnud oma olemasolust märku gravitatsioonivälja kaudu, mõjutades nende lähedal asuvate kehade liikumist. Miljardid tähti lahutavas ruumis liikuvad vaiksed mustad augud jäävad samas täielikult tabamatuks.
Nüüd kirjeldatav Maast umbes tuhande valgusaasta kaugusel asuv tähesüsteem jäi astronoomidele kümnekonna aasta eest silma teistel põhjustel. Toona otsiti erakordselt kiiresti pöörlevatest ja pika tiirlemisperioodiga Be-tähtedest ning tavalisematest tähtedest koosnevaid kaksiktähesüsteeme.
“Astronoomid mõistsid toona, et seal peab olema veel midagi ja pakkusid mustandis musta augu võimaliku selgitusena isegi välja, aga see ei kütkestanud neid väga palju,” meenutas Heida. Lisaks hukkus projekti eest vedanud Tšehhi astronoom Stanislav Štefl vahepeal autoõnnetuses.
Uuesti tõusis HR6819 huviorbiiti alles tänu teise sarnase süsteemi leidmisele. “Uurisime selle kohta kogutud andmeid põhjalikumalt ja saame öelda, et selle keskmes on teadaolevalt Maale kõige lähemal asuv must auk. Vähemalt pole teada teisi päikesest vähemalt neli korda raskemaid kehi, mis ei kiirga nähtavat valgust,” viitas järeldoktor. Töörühma jaoks teatava üllatusena ei kiirgu musta augu lähistelt isegi röntgenkiiri.Heida lootis, et süsteem annab juhiseid teistegi mustade aukude leidmiseks. “Kui juba üks niivõrd veidratest kolmiksüsteemidest või Be-tähtedest asub Maale sedavõrd lähedal, peab olema neid terve Galaktika peale väga palju. Nendele keskendumine ei aita meil leida kindlasti ülejäänud 99,9 miljonit, kuid isegi Be-tähtede lähistel paiknevate mustade aukude populatsioon võiks olla arvukas,” laiendas astronoom.
Teiste kandidaatsüsteemide leidmiseni on tegu siiski vaid oletusega. Laiemas plaanis võiks aidata sarnaste süsteemide uurimine mõista paremini ülisuurte tähtede arengu lõppstaadiumit ning kolmiksüsteemides toimuvaid ja rohkelt energiat vallandavaid kokkupõrkeid.
Uurimus ilmus Marsi muistne jõgi voolas sada tuhat aastat
Igor Volke: Eestis on eriolukorra ajal suurenenud ka anomaalsete teadete hulk
Astronoomid avastasid: kaugel planeedil sajab öösel rauda
Maalt leiti seitsme miljardi aasta vanust tähetolmu
