Asenda hirm tõelise lähedusega

Kes on sinu inimesed? Kelle poole saad pöörduda, kes sind tõeliselt tunnevad ja usaldavad? Oluline tunne, et kuulud inimeste sekka, kes sind tunnevad, on üks peamisi inimvajadusi, mitte kõigest tore asi. Elu ei seisne vaid selles, kes sa oled, vaid ka selles, kellega sa oled. Me pole eraldiseisvad indiviidid omaenda tillukestes maailmades, vaid sotsiaalsed loomad. Ilma suheteta me ei saavuta edu ega pruugi isegi ellu jääda (vähemalt laste puhul on see nii), kirjutab dr Pippa Grangre oma raamatus „Hirmudest vabanemine“.

Kuulumisiha võib isegi olla meie kõige tugevam psühholoogiline iha. Selles peatükis kirjelda ma, et see võib olla ka kõige tähtsam, kui on vaja toime tulla väga valulike emotsioonidega, sealhulgas hirm. See on meie jaoks nii kriitilise tähtsusega, et me oleme valmis teesklema teiste sekka sobitumist ning neid imiteerima, et meid omaks võetaks. Vahest oled sinagi seda teinud, vaikides maha oma tõelised väärtushinnangud või vaated, võttes omaks teiste omi.

Kuhugi kuulumine loob sinu ümber turvavõrgustiku, pakub sulle mugavus-, kindlus- ja õnnetunnet. Me kõik vajame kedagi, kelle poole saaks pöörduda siis, kui elu raskeks läheb, kui me oleme kurvad või vihased või hirmunud. Kuuluvustunne on ka imepärane vahend hirmu vastu. See toob tulemusi. Tõeline lähedus võimaldab riske võtta, kuna teame, et meid armastatakse kõigest hoolimata.

Kui kuulad tänukõnesid auhinnatseremooniatel, siis pea alati nimetab võitja mõnda inimest, kes aitas tal selle auhinnani jõuda, kes pakkus talle võimalust ehtne olla, kes hoolis temast sõltumata sellest, kui ebatäiuslik või puudustega ta on. Selleks võis olla klubi varustusülem või arst, õpetaja, parim sõber või meeskonnakaaslane. Olgu selleks kes tahes, mängib sedasorti lähedustunne sageli võtmerolli hirmuvaba õhkkonna kujunemises ja seega suurepäraste saavutusteni jõudmises.

Läheduse vältimine

Oleme loodud suhtlema. Meie sotsiaalne intuitsioon on väga hästi arenenud. Võime teisi mõista sõnadetagi ja kähku taibata, mis mõnes sotsiaalses keskkonnas toimub. Võime teise inimese energiast ja tujust aimu saada ka siis, kui ta sõnagi ei ütle, ning aduda tema lootusi ja hirme, seda suuresti tänu sellele, et sageli me jagame neid. Neuroteadus alles hakkab mõistma meie võimet sedasorti empaatiaks.

Miks me siis lähedust väldime? Miks me suhtleme ebaisikuliselt ja väldime silmsidet? Miks me ei taha mõnikord tekstisõnumitele kohe vastata, justkui kardaksime, et mõjume liiga innukalt ja huvitatult? Miks me oma tundeid tagasi hoiame, kuna ei taha näida liiga emotsionaalsed ja ülevoolavad?

Meenuta viimast rasket vestlust mõne kolleegiga: kas sa saavutasid temaga tõelise sideme, vaatasid talle otsa, näitasid talle, mida sa tunned, ja käitusid iseendana? Tavaliselt me ei tee seda. Aga kui vaigistame oma instinktiivse lähedussoovi, selmet end oma nahas hästi tunda, siis tundubki, et oleme üksi ja keegi ei tunne meid tõeliselt.

Vaikime, kuna meie kultuuriline usk „individuaalsusesse“ näib väitvat, et igaüks peab ise hakkama saama, olema sõltumatu, mitte vajama teiste abi. See suleb tee emotsionaalse läheduseni, mida me vajame. Nii ei kuulu me enam kogukonda, mis inimliigile oma arenguloos omane on olnud, vaid sõltume toetuse saamises liialt vaid ühest või kahest inimesest, kellesse väga kiindume (näiteks partner või parim sõber). Kui nemad kõrvale jätta, siis eelistame pigem privaatsust. Kirjanik ja ajakirjanik Johann Hari leiab, et selle tulemusena tunneme end isoleerituna, üksi ja hirmununa isegi inimeste keskel viibides, ja eriti kehtib see meeste puhul. „Üksildus laiub tänapäeval meie kultuuri kohal nagu tihke sudu,“ kirjutab ta.*

Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim välja antud Kas sa lased hirmul oma elu juhtida?

Kadedus on vaid moondunud hirm, mis on ajendatud puudustundest

Seotud

5 praktilist nippi

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.