Asenda hirm alistumisega

Kas sul on mõni õnnetalisman? Midagi sellist, mida võtad kaasa tööintervjuudele või kohtumistele või olulistele mängudele, või asetad eksami ajal lauale? Mõni kaelakee, maskott või isegi kannad kindlat kingapaari? Kui oleme hirmunud või närvilised, tunneme end sageli saatuse ees tillukese ja väheolulisena. Ihkame toetust kelleltki, kes oleks meie poolt. Tahame, et meid hoiaksid meist endist suuremad jõud, et kontrollikoorem saaks meie õlgadelt kasvõi üheks hetkeks ära võetud. Mina nimetan seda „kasulikuks alistumiseks“ – ja see on kasulik ka hirmu vastu, kirjutab dr Pippa Grangre oma raamatus „Hirmudest vabanemine“.

Teine variant alistuda võib olla näiteks see, et surud käed rusikasse, suled silmad ja soovid midagi kogu hingest: näiteks seda, et su lemmikmängija lööks värava, eksamitule mus osutuks heaks või sulle saadetaks meiliga need uudised, mida tahad kuulda.

Lahtilaskmine ja millegi meist suurema poole pöördumine ja selle usaldamine – olgu siis tegu Jumala, loovjõudude või kollektiivse energia jõuga – on psühholoogiliselt kasulik. See leevendab pingeid. Sellest on abi, kui tunnistada või vähemalt loota, et sinu elus on tegevuses muidki jõude – olgu selleks loodus või tahe – ning sugugi kõik ei toimu vaid seetõttu, et sina panid selle juhtuma.

Kuidas alistumine toimib?

Sõltumata sellest, kas sinu kultuuriruumis ja su religioonis on alistumine loomulik või mitte, on meie kõigi jaoks kujutelm millestki endast kõrgemast väga väärtuslik, eriti veel hirmuga silmitsi seistes.

Selline kõrgemale jõule alistumine ei tähenda samas, et loobume vastutamast oma tegude eest ja hakkame vabandusi leiutama. Pigem avame end võimalusele, et kõik ei piirdu vaid minu endaga. Mingil määral võiks ruumi jätta ka müsteeriumidele ja kõrgemate jõudude osalemisele, olgu sa siis usklik või mitte. Kui arvesse võtta, et inimese emotsioonid on inimese mõtlemisest tugevamad, siis selline müsteeriumi ees alistumine on loogiliselt mõistetavam.

Toome näite jalgpallist: argentiinlasest ründaja Lionel Messi on kõva töötegija ja ühtlasi üks suurimaid talente, mida see spordiala on kunagi näinud. Võid ju arvata, et temasugune mängija ei vaja nii-öelda müstiliste jõudude abi. Kuid pärast üht kriitilist mängu võttis Messi vastu ühe pakutud amuleti. Kui ta 2018. aastal MM-i alagrupifaasis penalti mööda lõi ja Argentiina ei suutnud Islandi vastu enamat 1:1 viigist, andis ajakirjanik Rama Pantarotto Messile punase õnnepaela. Selle oli Pantarottole kunagi kinkinud tema ema.

Pressikonverentsil pärast Argentiina võitu Nigeeria üle küsis Pantarotto Messilt, kas ta kandis seda. Messi tõmbas oma sokisääre alla ja näitas talle paela, mille ta oli sidunud vasaku pahkluu ümber.* „Nalja teed või? Okei, keegi saab nüüd küll südamerabanduse. Tõesti. Oota, kas sa lõid värava vasaku jalaga?“ küsis Pantarotto .„Ei, sai lõid paremaga,“ lisas ta pärast meenutamispausi. „Vahet pole, sellest oli abi,“ vastas Messi.

See on oluline – mitte et see pael „toimis“, vaid et selle olemasolust „oli abi“. Küsimus pole objektis ja selle maagilistes omadustes, vaid tõsiasjas, et see andis Messile vaimukindlust juurde. Seega oli tal veel rohkem eneseusku.

Ka Lancasteri pommitajaeskadronide meeskonnad kasutasid II maailmasõjas kasulikku nippi. Need mehed seisid silmitsi tingimustega, mis tekitas neis tohutut hirmu iga kord, kui nad õhku tõusid. Radist ja kuulipildur John „Ginger“ Stevens räägib oma kogemustest dokfilmis „Battle Stations: Lancaster Bomber – Target Germany“: „See oli seikluse algus. See oli millegi ohtliku algus. See tekitas hirmu ja hirmu sa tundsidki. Kõik, kes väitsid, et nad ei tunne hirmu, kas valetasid või olid peast segased …“

Meeskond pidi leidma viisi pingega kohanemiseks, et sellega toime tulla. Mõned neist kasutasid kujutlusvõimet, võttes appi müstika. Mõned kasutasid mõnda talismani, just nagu Messi seda paela. Stamper Metcalf (pommisihtur) rääkis: „Ma abiellusin kolm päeva enne D-päeva. Naine kinkis mulle oma siidsuka. Sidusin selle kaela ega võtnud seda ära enne sõjatandrilt lahkumist. Käisin sellega isegi duši all. Tegin kõike, sukk kaelas. See oli minu talisman.“ Bob Pearson (tagumine kuulipildur) rääkis: „Meie lennusalga paari meeskonna liikmetel olid kaasas nukud, mille üks väike tüdruk oli heegeldanud meile maskottideks. Kandsin seda kõigil oma lendudel. Olen valmis vanduma, et see maskott tõi mind tagasi.“

Ginger Stevens on rääkinud, kuidas kõrgematele jõududele alistumine muutis lennuki nagu elusaks asjaks, millel on oma jõud ja maagia, oma tahe. Järgnevalt tema kirjeldus missiooni alguse kohta:

Sellest hetkest alates pole enam tagasiteed. Otsus on tehtud. Nüüd oled sa tema (lennuki) maailmas. Äkitselt tundub kõik pihta hakkavat. Pommisektsioon on täidetud, mootorid koguvad tuure ja juba ongi start. See on lausa uskumatu hetk! Kihutad mootorite möirates mööda stardirada ja kuuled vaid seda heli – see on kaunis heli. Sul on 1400 jardi, et 14 000 naela õhku tõsta. Tundub, et ta kaotab võitluse gravitatsiooniga. Aga kuskil poole peal tunned kerget nõksatust, siis veel üht kerget nõksatust, ja äkitselt oled kaalutu ja õhus. Sellisel hetkel ta ütleb sulle, mis ta on. Ta on imeline, lausa imeline. Ta on imeline – mitte see, vaid ta.“

Kuigi meeskondade igapäevased riskid olid väljaspool nende kontrolli, leidsid nad turvatunnet oma kujutlusvõimest ja usust müstilistesse jõududesse. Mõte on selles, et kui tunned vajadust alluda millelegi endast suuremale, siis ära muretse, kui see ka loogiline ei tundu, sest ikkagi võib see olla kasulik.

Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim välja antud dr Pippa Grangre raamatust „Hirmudest vabanemine“.

Seotud