Eesti arstid kirjutasid 2007. aastal tuhande Eesti lapse kohta 616 antibiootikumiretsepti, nende rootsi kolleegid aga tuhande Rootsi lapse kohta 353 retsepti ehk ligi kaks korda vähem, kirjutas Postimees.
Ja miks on nii, et meie arstid kirjutavad lastele palju rohkem välja laiema toimespektri antibiootikume, rootsi kolleegid aga kitsama toimespektri omi? Jana Lassi doktoriväitekirjas toodud võrdlus põhineb kõigi 2007. aastal Rootsis ja Eestis lastele välja kirjutatud ravimiretseptide analüüsil. Lass ise töötab muide Tartu Ülikooli Kliinumi haigla apteegis kliinilise proviisorina.
Mis on laiem või kitsam toimespekter? Meie kehas askeldab tohutul hulgal väga erinevaid baktereid ja mida laiem on antibiootikumi toimespekter, seda suuremal hulgal lööb ta lisaks haigusetekitajatest bakteritele maha süütuid baktereid. Sestap ongi võimalusel mõistlik kasutada kitsama toimespektri ravimeid, aga paraku on eesti arstidel selles osas veel omajagu arenguruumi. Laiema toimespektri antibiootikumide kasutamine suurendab ka bakterite ravimresistentsust, nii nagu seda teeb üldse igasugune antibiootikumide põhjendamatu kasutamine.
Vanemate surve?
Lassi sõnul pole seni põhjalikumalt uuritud, miks ikkagi on meie arstid rootslastest nõnda palju antibiootikumilembesemad ja kasutavad seejuures laiema toimespektri ravimeid. “Üheks põhjuseks võivad olla Eesti arstidele antavad suhteliselt liberaalsed ravijuhendid,” kirjutab ta. Mõnel juhul soovitatakse juhendis kasutada laiema toimespektri antibiootikumi, ehkki selle asemel saaks kasutada klassikalist penitsilliini.
Miks mitte nimetada ka ravimitööstuse turundust, täpsemate teadmiste puudumist ravijuhendite kohta või ka lihtsalt ravijuhendite eiramist. Viimast võimalust toetab ka see, et liiga sageli kirjutatakse lastele välja antibiootikume ägeda bronhiidi puhul, mis enamasti antibiootikumiravi ei vaja. Uuringud näitavad, et osad lapsevanemad nõuavad lausa ise haigele lapsele antibiootikumi retsepti isegi siis, kui neile selgitatakse, et tegemist on viirushaigusega.
Tartu Ülikooli arstiteaduskonna peremeditsiini vanemteaduri, ka ise perearstina praktiseeriva Marje Oona sõnul ei ole antibiootikumidest tegelikult viirusinfektsioonide raviks üldse kasu, olgu siis tegu nohu, köha või tavalise bronhiidiga. Samuti ei pea näiteks keskkõrvapõletiku puhul kasutama alati antibiootikumiravi. Samas on ka lapsevanemate teadlikkus antibiootikumide kasutamisest kasvamas. “Lapsevanemad on nüüdsel ajal päris rõõmsad, kui jõuame ühiselt järeldusele, et lapsele polegi antibiootikumiravi vaja,” lisas Oona.
Lassi sõnul on samas Rootsis lausa riiklik programm STRAMA, mille ülesandeks on vähendada antibiootikumide liigkasutamist. “Rootsis on arstidele antud väga ranged ravijuhised,” lausus ta. “Neil ei lubatagi osasid antibiootikume välja kirjutada.”
Iseäranis väiksed lapsed
Lassi tööst selgub, et iseäranis suur on antibiootikumide määramiste vahe väiksemate laste puhul, noorukieas kahaneb Rootsi ja Eesti erinevus oluliselt. Täiskasvanute puhul on erinevus ilmselt veelgi väiksem.
Marje Oona andmetel on nii eestlased ja rootslased tegelikult Euroopa Liidus üsna tagasihoidlikud antibiootikumide tarvitajad. “Kogu Euroopa taustal kirjutatakse meil antibiootikume välja suhteliselt vähe,” lausus ta. Oona möönis, et ometi kirjutatakse neid meie lastele võrreldes Rootsiga ikkagi välja selgelt liiga palju.
Iseäranis palju kasutatakse antibiootikume aga hoopis Lõuna-Euroopas, seal sai vähemasti vahepeal osta apteegist ilma retseptita käsimüügiravimina. Antibiootikumide liigkasutamine on toonud endaga lõunas kaasa haigustekitajate ravimitele aina resistentsemaks muutumise.
Oona on isegi Rootsis elanud ja ta teab, et seal kasutatakse Eestist palju rohkem fenoksümetüülpenitsilliini, mis on kitsama toimespektri antibiootikum. Meie arstid kirjutavad aga lastele rohkem amoksitsilliini. See on laiema toimespektri antibiootikum, mis kuulub küll ise samuti penitsilliinide hulka.
Amoksitsilliin mõjutab Oona kinnitusel fenoksümetüülpenitsilliinist rohkem kõhu mikrofloorat, tekitades ka kõhulahtisust. “Teisalt ravib amoktsilliin mõnda sellist hingamisteede bakteriaalset haigust, millele fenoksümetüülpenitsilliin ei mõju,” lausus Oona.
Klassikalise penitsilliini probleemiks on Oona sõnul olnud tema halb maitse, mistõttu lapsed ei tahtnud seda ravisiirupit eriti võtta – nüüdseks on maitseomadusi siiski parandatud. “Aga minu jaoks kõige suurem murekoht pole mitte penitsilliinid, vaid hoopis see, et Eestis on määratud Rootsist oluliselt sagedamini makroliidide hulka kuuluvaid antibiootikume,” lisas Oona pärast Lassi doktoritööga tutvumist. “Makroliididele kujuneb bakterite resistentsus üsna kiiresti, seetõttu peaks nende kasutamine olema väga hästi põhjendatud.” Samuti on Eestis võrreldes Rootsiga lastele sagedamini määratud nn reservantibiootikume.
Allikas: www.novaator.ee
