Inimaju on loodud märkama ohtu ja sellele ohule reageerima. Mõnikord on oht oma armastatu armastuse lõppemiseks reaalne, mõnikord on oht ainult inimese peas ja võib võtta väga kummastavaid vorme. Armukadeduse eesmärk on enamasti kaitsta ja säilitada paarisuhet. Aga tulemus on enamasti vastupidine, see on partneri jaoks eemaletõukav. Armukade inimene piinleb selle näriva tunde käes, mis teeb tema olemise vastikult õõnsaks, tekitab tuska ja röövib hingerahu.
Armukadedus on hirm, et mulle ei jätku mulle olulise inimese armu. Ilma armuta on aga elu tühi, peaaegu et võimatu.Lihtsam on mõelda, et armukadedus pole isiksuseomadus vaid traumaatiline reaktsioon kunagisele hülgamiskogemusele, mis võib olla kas lapsepõlves või siis eelmistes paarisuhetes. Aju otsib ohumärke.
