Kui armastus on see, mille kehastusena me siia ilma sünnime, siis kas kõik, mis meie olemuses ei saa positiivset peegeldust, muutub häbiks?
Esimene ja kõige olulisem peegel on meile ema. See, kuidas ema mind vaatab, annab mulle kinnitust sellest, et olengi armastuse kehastus. Kuidas siis muidu läheksid tema silmad mind vaadates särama, pilk muutuks pehmeks ja hoolivaks, käed sirutuksid minu poole, ta teaks nagu võlur minu vajadusi ja teeks kõik selleks, et mul oleks hea? Saan kinnitust: “Jah, oledki armastus, see on tõsi.”
Mis juhtub aga siis, kui ema silmades ei ole seda peegeldust? Seal on hoopis väsimus, tühjus, kurbus, ükskõiksus? Kui kaua peab vastu lapse usk oma kõikvõimsa armastuse kandja olemusse, kui ema nägu väljendab hoopis midagi muud? Kas ma peaksin kahtlema oma võimes tuua rõõmu? Kas ma toon hoopis valu ja kannatusi? Kas ma polegi armastus, vaid hoopis valu ja kannatus?
Kui mul imikuna on vajadused toidu, kuivade mähkmete, rahu, seltskonna, tähelepanu jne järele, siis on minu ainuke võimalus nendest teada anda häält tehes ja kasutades oma kehakeelt. Kui ema on oma tähelepanuga minu juures, siis ta vaistlikult tunneb ja teab, mida ma vajan ja teeb kõik selleks, et mind rahustada. Ja ma rahunengi, sest tean, et kui ma midagi vajan, olen kuuldud ja nähtud. Mõistan, et minu vajadused on arusaadavad, vastuvõetavad ja igati omal kohal.
Kui aga ema tähelepanu on kusagil mujal, kui ta ei oska lugeda minu kehakeelest ja häälitsustest välja minu vajadusi, vaid kogeb neid kui jonni ja vaenulikkust enda suunas, olen hädas – saan aru, et see osa minust, kes teda vajab, kes ei saa hakkama, ei tee ema õnnelikuks, vaid vastupidi, hoopis õnnetuks. Teen järelduse – see osa minust on vale, eksitus – ja panen selle peitu, mitte keegi ei tohi seda näha – see on minu häbi.
Kasvatus ilma armastuseta tekitab häbi
Tommy Hellsten ütleb, et laps, kelle lapselikke vajadusi ei ole nähtud ega kuuldud, hakkab ajapikku uskuma, et tema jaoks ei olegi olemas hoidvat süle ega armastust.
Lapse vajadused peegeldavad otseselt tema olemust – alguses näiteks kasvõi see, kui palju, kui tihti, mis ajal ta vajab toitmist. See kõik annab märku lapse eripärast, tema olemusest. Kui neid märke eiratakse, ignoreeritakse ja toitu antakse lähtuvalt ema vajadustest, võimalustest või raamatutarkustest, siis ei saa laps positiivset kinnitust oma eripäradele ja peagi need ununevad, sest pole ju mingit mõtet neid kogu aeg teadvuses hoida – rahuldamata vajadused tekitavad ainult valu ja lahendust nagunii pole.
Unustusse saadetud vajadused aga ei kao kuhugi, need on sügaval alateadvuse pimedas keldris, lukkude ja riivide taga, kogu maailma eest peidus, sest nende nägemine põhjustab teadaolevalt teiste poolt tõrjumise, halvakspanu ja hülgamise. Maailmale nähtav saab olla ainult see osa minust, mis on saanud positiivse peegelduse – see osa, mis emale meeldib. Nii võibki kõrvaltvaatajale tunduda, et tubli ema on kasvatanud hea lapse, kes on viks, sõnakuulelik ja viisakas.
Probleem on selles, et see laps ei saa enam loota iseenda tunnetele, et mõista, mis on tema jaoks õige ja mis mitte. Õige ja vale indikaator on tema ema ja see asub temast endast väljaspool. Ajapikku võtab laps ema suhtumised, meeldimised ja mittemeeldimised enda sisse, nii et välise, füüsilise ema kohalolek, polegi enam vajalik – kõik otsused ja suhtumised paneb paika lapse teadvusesse sisse kolinud Sisemine Ema – tema on see, kes annab lubasid, keelab ja karistab. Nii saabki kasvades nähtavaks ja aktsepteerituks ainult see osa. Päris Mina, see kellel on oma isikupärased vajadused, on peidetud häbikeldrisse.
Sarnast olukorda kirjeldab Oscar Wilde romaanis “Dorian Grey portree”: “Saatanaga tehtud kokkulepe võimaldab Dorianil jääda nooreks ja kauniks, teiste poolt imetletuks, muutumatuks. Kõik inetu ja ebameeldiv on pööningule peidetud, välistele silmadele nähtamatu pildi peal, mis muutub aina koledamaks, väärastub ja moondub iga hetkega, kui sinna saadetakse juurde järjekordne annus häbi, mis ei sobi ideaalkujutisega.”
Ka Tommy Hellsteni sõnul võib armastuse puudus kodus ja kasvukeskkonnas viia selleni, et laps ei julge läheneda teistele inimestele ja näidata oma vajadusi. Temast kasvab “Kõva kutt” või “Kõva mutt”, kes loodab vaid iseenda peale.
Ilma armastuseta, last halvustav ja tühistav kasvatus pärandatakse sageli teadvustamatu kasvatusmeetodina ühelt sugupõlvelt teisele. Vanemad, kes on ise täis rahuldamata lapse vajadusi, kannavad süles omaenda sisemist haavatud last, ütleb Hellsten. Nad ei ole kunagi saadud suureks kasvada ja seepärast ei mahu nende sülle enam “väline laps”, teisisõnu nende enda laps.
Sellised vanemad ootavad oma lapselt seda, mida nad oleksid pidanud saama oma vanematelt – mõistmist, aktsepteerimist, heakskiitu, rahustamist, omaenda vajaduste tahaplaanile seadmist. Kuna nad pole seda saanud, peavad nende lapsed üles kasvama ilma tõelise vanemlikkuseta.
Armastuse vastand ei ole viha ega vihkamine, vaid häbi. Häbi toodab isiksuse tühistamine, alandamine, naeruvääristamine ja põlastamine. Just armastuse puudumine sünnitab sellist häbi. Armastuse puudumine (või nappus) tähendab vastastikuse positiivse mõju tunde kaotamist, sisemist otsust, et mina iseendana, sellisena nagu ma inimesena olen, saan teistele mõjuda ainult eemaletõukavalt.
Samal ajal õpin ma märkama ema (ja hiljem ka teiste ümbritsevate) vajadusi. Saan aru, milline käitumine emale meeldib, kuidas mina oma käitumisega saan ema rahustada ja rõõmsamaks muuta ja loomulikult, olles laps, suunan ma kõik jõupingutused sellele, et teha õnnelikuks ema, et tema siis, olles õnnelik, saab lõpuks keskenduda minu vajadustele. Seda aga ei juhtu kunagi. Ema harjubki kasutama mind oma piksevarda ja ärevuse maandajana ja mina olen lõksus, sest mul pole kedagi, kes minu ärevust aitaks maandada. Minust saab ema sõltuvus – väline allikas, millest saab ammutada armastatuse tunnet. Kohe kui minul endal ilmnevad mingid vajadused, tajun ema eemaletõmbumist ja tõrjumist. Minu sees küpseb uskumus, et kontakt teise inimesega tekib siis, kui tema seda vajab. Minul endal ei ole siin mingit sõna sekka öelda. Senikaua, kuni mulle sünnib mu enda laps – tema tähelepanu on nüüd 100% minu peal ja minu rahuldamata sisemine laps näeb siin ilmset võimalust lõpuks ometi nähtud ja kuuldud saada. Ja edasi läheb kõik toetava peremustri järgi: minu laps ei saa positiivset peegeldust oma vajadustele ja hakkab hoopis minu omasid tundma õppima ja rahuldama. Tema enda vajadused jäävad ootele, ja tõenäoliselt ootavad seni, kuni järgmine põlvkond neid päästma saabub.
Tommy Hellsten ütleb, et minevikust pärit armastuse puuduse kogemused kogunevad inimese sisse ja ilmnevad täiskasvanueas armastuse puudusena inimese enda, tema laste ja ka ümbritseva keskkonna suhtes.
Tõsi, sama muster ilmutab ennast ka muudes suhetes. Kuna minu sees olev täiskasvanu ei näe ega kuule minu sisemist haavatud last, otsin jätkuvalt kedagi, kes seda teeks. Armastussuhtes satub selle vastutava täiskasvanu rolli minu partner. Algul on kõik kena, armunud inimesed on palju koos ja pakuvad teineteisele tähelepanu ja hoidmist. Kui aga hakkavad ilmnema partneri isiklikud vajadused, mis minu sisemise haavatud lapse omadega kokku ei lähe, saabub kriis: ta polegi kogu aeg 100 % minu päralt ja valmis minu pärast omi vajadusi tahaplaanile seadma – tajun tõrjumist, usaldus kaob ja päris mina sulgub veelgi sügavamale häbikeldrisse.
Omaenda olemuses olev armastuse puudus ei lase läheneda teistele inimestele, kuna ei suuda teisi usaldada. Oma tõelist sisu ei julgeta näidata kellelegi, kuna ollakse sisimas nii veendunud selles, et nõrkuse näitamine viib haavata saamiseni, tagasi lükkamiseni, ära tõukamiseni. Seni, kuni me ei suuda ise märgata, kuulata ja lohutada omaenda sisemist haavatud last, otsime kedagi, kes seda meie eest teeks, oleme klammerduvad ja ohtlikud teiste inimeste Minadele, sest vajame neid ju ainult iseenda jaoks ja sellel pildil ei ole kohta nende vajadustele ja eelistustele. Partnerid tõmbuvad üksteisest eemale, kuna kardavad kaotada oma Mina, kannavad süles oma haavatud lapsi, ega oska nendega mitte midagi peale hakata. Perekonnas ei võta keegi vastutust, sest ühtegi MINA pole nähtaval.
Niimoodi kujuneb lõpuks välja olukord, kus lapsed on perekonnas need mõistlikumad ja tasakaalukamad, teiste vajadusi arvestavad liikmed. Tugevamad. Kellel on siis lõpuks kodus võim, lapsel või täiskasvanul? Kas täiskasvanulikkus on kadunud ja võim laste käes?
Selles kontekstis on omal kohal küsimus täiskasvanu vastutusest. Kui täiskasvanud ei võta neile kuuluvat kasvatusvastutust ja lapsed on sunnitud kasvama ilma täiskasvanu läheduseta, saavad nad enda kätte võimu, mis neile ei kuulu.
Võimu haaranud laps on kaitsetu laps. Ta ei pea täiskasvanutest lugu, kuna teab vaistlikult, et täiskasvanud ei ole võtnud enda kätte seda võimu, mis neile kuulub. Selline noor ei taha suureks kasvada ja on seetõttu riivatu, piiramatu ja isegi vägivaldne. Kui piire ei ole, hakkab laps neid otsima niisuguse jõuga, et sellest tekkivate purustuste ragin on kuulda ja näha kõigile.
Laste ja noorte hukkamõistmise asemel peaksime meie, täiskasvanud, hakkama tegutsema. Laps vajab tervesse täiskasvanuikka jõudmiseks nähtuks ja kuulduks olemise kogemusi, mitte tühistamist, pilkeid, vähendamist ja põlgust. On ju üsna tuntud suhtumised, et “läheb veel liiga uhkeks”, “hakkab endast liiga palju arvama” jne
Mida siis teha, kui avastan, et olen oma vajadused koos oma tõelise olemusega nii ära peitnud, et isegi ei oska enam aimata, millised need on ja kas neist üldse midagi alles on jäänud?
Oma vajaduste ja olemusega üldse saab kontakti tunnete ja emotsioonide abil. Kui saan haiget, solvun või hoopis rõõmustan kogu südamest mingis olukorras, siis annab endast märku minu sisemine laps – ta vajab täiskasvanulikku tähelepanu, kuuldud ja nähtud saamist. Kui ma leian endas kaastunde, aja, hoolivuse, ühesõnaga empaatia iseenda suhtes, siis saab minu sisemine laps terveneda ja kasvada. Häbi vastu on ainult üks ravim – empaatia. Kui ma suudan vaadata enda seni peidus ja pagenduses olnud osi armastuse, mõistmise ja empaatiaga, saab minu päris mina hakata kasvama, saan sirguda tõeliselt täiskasvanuks ja olla armastav vanem oma lastele ja aktsepteeriv kaaslane teiste inimeste Minadele.
Tommy Hellsteni sõnul on elu reis, kus kohal ollakse siis, kui ollakse liikvel, teel. Aga see on ka reis vältimatu surma suunas. Kui seda reisi sellisel viisil vaadelda, selgub, et elu üle ei saa valitseda.
Ometi mõlgub turvalisuse küsimus pidevalt meil kõigil meeles. Aga turvalisuse teema on tegelikult hoopis armastuse teema. Armastus tähendab seda, et inimene ei pea olema enam oma elu ainuke turvapaik. Armastus on see, et inimene teab, et ta on nii hoitud, et ta ei pea ennast kogu aeg hoidma.
Autor: Rita Eevardi
Artiklis on kasutatud mõtteid Tommy Hellsteni atiklist “Vallan ottanut lapsi on turvaton” ajalehest Sipoon sanomat 28.2.2011
Allikas: Holistika.ee
Loe lisaks ka kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Tommy Hellsteni raamatuid “Peatu, oled juba kohal”, “Võidujooks ajaga” ja “Saad kõik, millest loobud”.
