Cherokee vanatarkus räägib, et naise kõrgeim kutse on juhatada mees oma hinge, et mees saaks ühineda Allikaga. Mehe kõrgeim kutse on kaitsta naist, et naine saaks vabana ja turvaliselt käia maist teed.
Rääkisin ühele kaunile naisele kunagi, et ta otsib meest aga vaatab poisse. Nii on ta oma sisemuses tüdruk ja ei saagi leida meest. See on nii, aga pole kogu tõde, sest naine näeb mehe potensiaali ja tal on vägi, mille läbi poisist saab mees. “Mida teha, et minust saaks naine?” küsis ta seepeale.
Millal saab tüdrukust naine ja poisist mees? Vanasti olid tüdrukutel sellega väga lihtsad lood. Naiseks saamine oli rangelt seotud seksuaalsusega, esimese vahekorraga oli asi aetud. Füüsilisel tasandil ja tehniliselt sai tüdrukust naine aga emotsionaalsel tasandil võis asi olla keerulisem. Pealegi oli naine nüüd rikutud, igaveseks teistsugune, ebapuhas, kaotanud süütuse ja mis kõik veel.
Ma ei saa aru, milles naised pärast mehega füüsilise armastuse jagamist süüdi on! Ja miks mehed pole? Igatahes pidid tüdrukud olema väga hoolikad, et mitte valele mehele mina. Viga teha ei tohtinud ja esimese korraga pidi õigesti trehvama. Just nimelt trehvama, sest õpetust ei saanud kusagilt. Lisaks oma isiklikule eelistusele on olnud alati olulised ka majanduslikud aspektid. Eestlastel, vanadel paganatel, oli tüdrukute elu natuke lihtsam. Suvel võis näitsik aita magama minna ja sai ise otsustada, mis asju ja kellega ta soojal ja valgel suveööl ajas. Tanu alla sai siis, kui oli lapseootel.
Tänapäeval ei ole süütuse kaotamine mingi draama, kui see juhtub enam-vähem oodatavas vanuses ja enam-vähem meeldiva partneriga. Ja tore ongi, sest nüüd saame vastuseid otsida nendele küsimustele, mis meid tegelikult huvitavad. Kuid päranduseks oleme saanud oma alateadvusesse hirmud ja häbid, mida on kandnud meie esivanemad.
Avalikku häbi seoses seksuaalsusega enam pole, aga ikkagi kripeldab midagi ja on hirm valesti teha. Kindla peale minnes tuleb valida tubli, tööka, korraliku, kannatliku ja allaheitliku naise tee. Nii seob naine oma õnnelik või õnnetu olemise sellega, mida mees teeb või ei tee. Tegelikult on veel kindlam oma kaardid panna emaks olemise peale, siis ei saa midagi valesti minna, mingi tunnustuse ikka saab.
Mis võib ikka veel valesti minna? Naised endiselt kardavad olla litsakad. Sellest veel suurem hirm on aga see, et üldse ei leita kedagi. Vanasti nimetati selliseid naisi vanatüdrukuteks. Nad olid sobimatud abielu jaoks, keegi neid ei tahtnud. Vanatüdrukuteks jäid tõenäoliselt ka need, kes eelistasid oma sugu või olid lihtsalt protestimeelsed ja ei suutnud ühiskonna karmi paaritumismängu kaasa teha.
Olen alati mõelnud, kui kummalised sõnad on häbitu ja kergemeelne. Kas pole uskumatu, et peetakse halvaks tooniks seda, et kellelgi ei ole häbi ja tal on kerge meel!? Kergemeelne ja häbitu inimene teeb sõltumatuid ja vabasid otsuseid, nad ei taha alluda. Su pole mingit au ega häbi tunnet! Kõlab nagu piitsahoop ja sisu on täiesti absurde, kas pole.
Niisiis ongi õpetussõnad tänapäeval, mis tüdrukutele jagatakse vastukäivad: ole raskesti kättesaadav aga samal ajal võimalikult seksikas. Tasakaal litsaka ja pirtsaka vahel on väga habras. Tõesti, tarkust kuidas olla naine, ei õpetata kuskil. Vahel leidub naljakaid jutte selle kohta, kuidas olla tõeline daam. See on aga positsiooni, maski ja maneeri hoidmine, mitte naiseks olemine. Vanemad naised ajavad nooremaid ainult segadusse, hoiavad elus naisi alandanud ühiskondlikke arusaamu.
Nii tahavad kõik olla vanad hinged noores kehas ja muidugi lõpmatult seksikad. Ka vanas eas tuleb välja näha nagu laps või vähemalt teismeline. Inimesed tahavad olla vanad tüdrukud ja vanad poisid. Kuhu jäävad noored mehed ja noored naised, vanad mehed ja vanad naised. Sõna vana ei tohi üldse kergekäeliselt pruukida, see on nagu sõimusõna. 70 on uus 30! Segapundar on kasvanud sellest, et lootusetult on segi läinud arusaamine armastusest, kirest, flirtimisest ja seksuaalsusest. Meile idealiseeritakse tingimusteta armastuse nime all kiindumist ja klammerdumist.
Kuid igas tüdrukus on olemas see õige tunne, mis teab, kuidas olla naine selle kõige kaunimas, puhtamas ja võimsamas tähenduses. Kuid seegi aetakse õige varakult sassi, nähes kuidas enamasti emad ja isad üksteistega käituvad. Kuidas on võimalik armastada meest, kui isa oli vägivaldne, jättis pere maha või oli täiesti jõuetu tüüp ja ema rääkis kogu aeg, millised sead mehed on!?
Meestega on lugu veel keerulisem. Mehed sünnivad piltlikult öeldes kaks korda: elu alguses oma emast ja hiljem naisest, kelle läbi nad saavad poisist meheks. Kui esimene naine ta elus ei osanud meest armastada, on poisi hinges juba idanenud valusad väädid.
Milline on naiselik naine, milline mehelik mees? Lihtsam on lüüa käega, kui saada vastuseid nendele küsimustele. Mõned väga visad inimesed on juba jõudnud nende saladuste jälile, kuid siis ilmub uus ja veel raskem küsimus: kuidas seda saavutada, kuidas seda olla. Kuidas saada naiseks, kelle olemises sünnib poisist mees ja kuidas saada meheks, kes lubab sellel juhtuda?
See saab alguse vastutuse võtmisest iseenda õnne eest. Kas tundub liiga abstraktne? Elus tähendab see seda, et lõpetame päästja ootamise. Selle kellegi, kes tuleb ja teeb meid õnnelikuks. Reaalsuse loomine käib vastupidi. Me saame kontakti energiaga, mida me soovime ja siis tõmbame selle oma ellu. Me teeme seda igal hetkel, kogu aeg. Siin ei ole erandeid, sest oleme loojad. Oleme nüüd tähelepanelikumad, mida me oma ellu loome. Elame suurte muutuste ajal ja tervenevad nii nais-kui meesenergia meis kõigis. Kuid eelkõige peituvad meie tuleviku harmoonilised kõlad mehe ja meesenergia ärkamises. Siin on naiseliku tarkuse ja armastava väe toetavat jõudu vaja. Naised, armastage mehi, ja mehed, võtke naise armastus vastu. Alustame kõik korraga, alates praegusest hetkest. Nüüd!
Üks tundmatu autor kirjutab nii:
Kui tahad muuta maailma, siis armasta meest; armasta teda tõeliselt.
Vali see, kelle hing kutsub puhtana sinu oma, kes näeb sind; kes on piisavalt julge, et karta.
Võta vastu ta käsi ja juhata ta leebelt oma südamesse.
Kus ta saab tunda su soojust endas ja seal puhata.
Ja põleta ta raske koorem oma tules.
Autor: Tiina Tiitus
