Armastuse puudumine tekitab häbi-identiteedi

Nõrkusele ja jõuetusele saab vaid siis silma vaadata, kui ümberringi on armastus. Armastus aitab inimese tõelisel identiteedil esile tulla just seepärast, et ta teeb võimalikuks oma nõrkuse tunnistamise. Kuid me kõik teame, et armastuse olemasolu pole meie maailmas kaugeltki enesestmõistetav. Võib ehk öelda, et me inimlapsed ei igatse midagi enam kui armastust. Aga vaadates maailma, inimesi ja iseennast, näeme, et meil on puudus just sellest, mida igatseme. Maailm on täis julmust, teiste ärakasutamist, sõdu, rüüstamist, kadedust ja kibedust. Lapsed, kes sünnivad armastusest, kannatavad ometi julma armastusevaeguse all. Seda võib näha kõikjal, ka neis kodudes, kus on pealtnäha kõik hästi, kirjutab kogenud psühhoterapeut ja nõustaja Tommy Hellsten oma raamatus “Saad kõik, millest loobud”.

Meil puudub armastus mitte vaid laste ja lähedaste vastu, me ei armasta iseennastki. Kohtleme ennast karmusega, ilma austuseta, lausa halvustavalt. Kasutame mõnuaineid, et end hästi tunda, murrame ohjeldamatult tööd, et meid hinnataks, sööme end vormituks asjatult armastust igatsedes, lõpetame söömise, et taas saledaks ja seeläbi armastatuks saada, pingutame jõusaalides, et oleksime vastuvõetavad.

Armastuse puudumist on meie maailmas võimatu eitada. Selle tõsiasja nägemist õnnestub vältida vaid sellel, kes isegi ei tea, mis armastus on. Niisuguseid inimesi on palju. Nad ei ole armastust kunagi kogenud.

Armastuse puudumist võib tajuda alles siis, kui oled seda natukenegi tunda saanud. Sellepärast teebki armastus haiget. See äratab valu, mis meis armastuse puudumise tõttu tekib. Inimene ei saa kahetseda lapsepõlve kaotamist, kuni ta ei tea, et ta on selle kaotanud. Ta ei tea oma kaotust enne, kui selgub, milline lapsepõlv talle oleks pidanud kuuluma. See tuleb ilmsiks siis, kui ta saab kasvõi natuke aimu sellest, kuidas tundub olla armastatud tingimusteta. Nagu see toimub, või vähemalt peaks toimuma, kui pöördutakse terapeudi poole. Armastuse puudumine on meie maailmas vaieldamatu fakt, on alati olnud ja ilmselt jääb alati olema.

Armastuse puudus tekitab häbitunde. Häbi tekib neis peredes, kus lapsed peavad kohanema mõne sellise nähtusega, millega täiskasvanud toime ei tule. Näiteks alkoholism, vägivald, intsest või kitsarinnaline religioossus. Kui sellise nähtusega ei püüta tegelda, ei oska lapsed tõlgendada sellega kaasaskäivaid tundeid, kogemusi ja tähelepanekuid õigesti, vaid annavad neile vale tähenduse. Nad kogevad viha, kurbust, solvumist või hirmu ning peavad seda enda süüks. Kui pereliikme joomisega ei tegelda, ei oska laps oma tunnete, mõtete ja tähelepanekutega toime tulla. Ta ei oska neid seostada sellega, mis peres juhtub, vaid peab muresid vaid iseenda sisemiseks probleemiks. Ta ei mõista, et tal on halb olla, vaid ta peab ennast halvaks. Nii hiilib tema isiksusse häbitunne.

Häbitunne on see, kui inimene tajub ennast halvana, selle asemel et mõista, et tal on seetõttu halb olla, et teda halvasti koheldakse. Nii saab kõike, mis lapse sisemaailmas toimub, seostatud häbitundega. Laps omandab häbi-identiteedi. Ta ise ei tea seda, vaid tajub ennast tõeliselt halvana. Häbitundest saab tema jaoks normaalne seisund.

Häbitunne muudab nõrkuse alaväärsustundeks. Häbi sõnum on: kui oled nõrk, oled inimesena ebaõnnestunud. Seegi peegeldab armastuse puudumist. Häbitunne röövib nõrkuselt armastuse. Armastus on ainus keskkond, kus nõrkus saab end turvaliselt tunda. Seal, kus puudub armastus, võtab võimust häbi. Häbitunne on kui näljane hunt, kes on varitsemas üksinduse kannul. Niipea, kui armastus eemaldub, ründab ta inimest otsekohe. Häbitunde tekkeks pole vaja mingit erilist välist draamat, nagu alkoholism või intsest, selleks piisab vaid armastuse puudumisest.

Inimene on niimoodi ehitatud, et ta sõltub armastusest. Et näha ennast sellisena, nagu sa oled, et leida oma tõeline identiteet, vajatakse kogemust, et sind nähakse ja kuulatakse. Me vajame seda, et keegi oleks armastavalt meie lähedal. Nii kasvame me inimeseks, kes on “iseendale armastavalt lähedal”.

Me nimelt kohtleme ennast suures osas nii, nagu meid on koheldud. Jätkame sealt, kuhu jõudsid vanemad ja teised tähtsad inimesed meie ümber. Meile suunatud armastuse puudus muutub millekski, mida me ise endale suuname. Me ei suhtu oma alaväärsusesse armastusega, vaid üritame seda varjata. Teeme seda sellepärast, et me ei ole leidnud oma nõrkusele armastavat rüppe. Sellest sünnib näiline tugevus, omamoodi häbi-identiteet.

Häbi-identiteet on kõik see, mida inimene teha püüab, et endast positiivset kuvandit luua. See võib olla kinnisideeks saanud teiste aitamine, töönarkomaania, püüe olla kenasti käituv ja silmatorkamatu inimene, tembutamisega saadav tähelepanu, kinnisideeks saanud kangelaslik töö, perfektsionism, kõik säärane. Nimetatud omadustele on omane, et nad eraldavad sind teistest inimestest. Nende aluseks on lootmine vaid iseendale ja neis puudub alandlikkus.

Häbi-identiteet sünnib siis, kui teiste juuresolekul ei julgeta oma nõrkusele silma vaadata. Seetõttu muutub lähedus millekski, mida tuleb iga hinna eest vältida. Lähedases suhtes võiks nimelt mõni nõrkus paljastuda.

Üks kindel tee, mis välistab teisega lähedaseks saamist, on pidev kiirustamine. Kui on kiire, ei saa (ega pruugi) kellegagi kohtuda. Seepärast tuleb end äiutada pettekujutlusega, et kiire on midagi, mis inimesega juhtub.

Kiire tekib siis, kui tehakse valesid valikuid. Kiire ei teki iseenesest, see olukord luuakse. Kiire on vaid seal, kus tahetakse, et oleks kiire. Seda aga häbi-identiteedi võimuses olev inimene kuulda ei taha, sest siis peaks ta endale vastutuse võtma ja seisma oma nõrkusega silmitsi.

Allikas: Tommy Hellsten “Saad kõik, millest loobud”, kirjastus Pilgrim

Seotud

5 praktilist nippi kuidas meeleolu tõsta

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.