Nõrkusele ja jõuetusele saab vaid siis silma vaadata, kui ümberringi on armastus. Armastus aitab inimese tõelisel identiteedil esile tulla just seepärast, et ta teeb võimalikuks oma nõrkuse tunnistamise. Kuid me kõik teame, et armastuse olemasolu pole meie maailmas kaugeltki enesestmõistetav. Võib ehk öelda, et me inimlapsed ei igatse midagi enam kui armastust. Aga vaadates maailma, inimesi ja iseennast, näeme, et meil on puudus just sellest, mida igatseme. Maailm on täis julmust, teiste ärakasutamist, sõdu, rüüstamist, kadedust ja kibedust. Lapsed, kes sünnivad armastusest, kannatavad ometi julma armastusevaeguse all. Seda võib näha kõikjal, ka neis kodudes, kus on pealtnäha kõik hästi, kirjutab kogenud psühhoterapeut ja nõustaja Tommy Hellsten oma raamatus "Saad kõik, millest loobud".
Meil puudub armastus mitte vaid laste ja lähedaste vastu, me ei armasta iseennastki. Kohtleme ennast karmusega, ilma austuseta, lausa halvustavalt. Kasutame mõnuaineid, et end hästi tunda, murrame ohjeldamatult tööd, et meid hinnataks, sööme end vormituks asjatult armastust igatsedes, lõpetame söömise, et taas saledaks ja seeläbi armastatuks saada, pingutame jõusaalides, et oleksime vastuvõetavad.Armastuse puudumist on meie maailmas võimatu eitada.
