See, mis on nii loomulik, on järsku saanud tänapäeva suurimaks defitsiidiks. Meie vanematel pole enam aega ja meie lastel pole hiljem huvi. Lihtsam on oma valu kinni mätsida ja kasvatada krõbe koorik, kui näidata oma inimlikkust. Nõnda palju kohtab hukkamõistu, et inimesed ei julge enam olla inimesed, olla nemad ise.
Miks on nii, et nõnda palju inimesi on eemale taritud tõelise armastuse voolavast olemusest? Miks kogetakse ja kannatatakse mõistmise asemel hukkamõistu? Miks sügav rõõm on asendunud valuga?
