Võib-olla sa õppisid, et on “isekas” täita oma füüsilisi ja emotsionaalseid vajadusi. Võib-olla pandi sind juba noores eas oma vanemate emotsionaalse hooldaja rolli. Või ehk õppisid ohverdama enda vajadusi selleks, et säilitada oma perekonnas normaalset olukorda. Võib-olla oli sind treenitud saavutama, et olla tunnustatud, või oli sulle õpetatud, et armastus tähendab teiste päästmist nende deemonite käest. Võib-olla kohandus sulle programmeerimine, et suhe tähendab “mina kuulun sulle ja sina kuulud mulle”, hoolimata sellest, kas osapooled tunnevad kokkukuuluvust ja rahulolu.
Kuidas sind ka programmeeriti armastust kogema, nüüd oled sa valmis selle kõige kõrgemaks mõistmiseks: põhiline tõde on see, et armastus on pärit sinu seest. Ehkki välismaailm või keegi sinu jaoks eriline inimene võib selle kogemuse vallandada, ei saa see kunagi olla allikas. Armastus ei tähenda omamist, vajamist, kontrollimist, saavutamist või millegi saamist. See tähendab Tegeliku Mina otsest kogemist. Kui sa jõuad selle sisemise varamuni, võib see oma lihtsuse, kaastunde ja soojusega laieneda väljapoole, teistele. Inimesed tunnevad sinu armastust, sest see on energia, mis kiirgab su autentsest minast, mis on vabastatud läbi sinu eneseaktsepteerimise, sinu emotsionaalse tihkuse lahustumise ja sinu avardunud teadlikkuse.
Kui otsid sisemise tühjuse täitmist väljastpoolt, ei tunne sa kunagi täitumust. Sa kas teed kellestki teisest armastuse allika, mille poole sa püüdled (liigsõltuvus) või süüdistad kedagi või midagi kõige selle pärast, mis sinu arvates su elust puudub (ohvrimentaliteet). Igal juhul oled sa võtnud sisemise kogemuse, nagu armastus või rahu, ja viinud selle sõltuvusse ümbritsevast ning pannud teised inimesed sinu elu üle valitsema. Sa oled tagasi alguspunktis, otsid armastust ja täielikkust valest kohast. Võta omaks oma jõud, oma elukogemused, ja ava end armastusele, mis on sinu sees. Kui võtad vastutuse praeguse hetke olemise eest, siis astud ülimasse kui jõustatud, Jumalikuga ühendatud inimene, kes maailmas elab. Kui suudad suhtuda endasse ilma ootusteta ja lihtsalt lõdvestuda, olles siin ja praegu, siis on teised vabad tegema sedasama.
Tegelikult pole armastus mitte niivõrd tunne või emotsioon, vaid pigem fundamentaalne reaalsusekogemus. Armastada tähendab “olla koos” eluga – tingimusteta. Kõik muu on moonutus, mis on projitseeritud elule sinu sisemise eraldatuse tulemusena. Mida rohkem sa suudad “olla koos” oma hetkekogemusega, võttes vastu kõik selle, mille sa oled määratlenud kui millegi, mida ei saa armastada – seda vabam sa oled. Mida vähem sa suudad olla “koos” eluga, seda rohkem seisad sa vastu elule ja endas lahendamata asjadele.
Elades oma tekitatud minas, oled sa peaaegu üleni tulvil reaktiivsust ja vastupanu. Spirituaalsus tähendab suremist – psühholoogilise, tekitatud ego surma. Neutraalsusest lähtudes pole sul tarvis rünnata ega reageerida. Sa võid pöörata tähelepanu sellele, mis toimub olevikuhetkes sinu sees, ning seda ilma hoiakut võtmata. Sa võid vastu võtta selle, mida sa sisimas seoses väljaspool toimuvaga tunned. Sa võid istuda neutraalselt koos viha, kurbuse ja hirmuga. Olles eluga “koos”, moonutused kaovad.
Üsna sageli püüame tulevikus saada paremaks, “parandada” end, et tunda, et teised meid armastavad ja aktsepteerivad. Aga tõde on see, et universaalne armastus on juba sinu sees olemas, praegu, sellisena, nagu sa oled. Need pole vaid sõnad. See on sinu reaalsus. Kui sa võtad selle reaalsuse täiesti omaks, võid olla jumaliku energia elav, hingav majakas. Inimesed lõdvestuvad sinu juures olles ning tunnevad end sinu kohalolekul mõnusalt ja turvaliselt. Sinu suhted täituvad õnnistuse ja ühenduse energiaga, sest just seda oled sa enda sees ilmutanud. Sinu energia ei lähe enam kaotsi, kui sa ei püüa imeda inimestelt armastust või näida “vähem” või “rohkem” sellena, kes sa oled. Kui sul on kontakt armastusega enda sees, siis oled rahus enda ja kõigi teistega oma elus. Sa oled sisimas ankrus, nii et toimugu su ümber mis tahes – pole tähtis, kes on haiglas, kes sinu juurest lahkus või ei vastanud su sõnumile – sa särad.
Kui liigud vastupanust, klammerdumisest ja vastumeelsusest aktsepteerimisse, armastusse ja ühendusse, siis oled transformeerunud. Aga on oluline teada, et see transformatsioon ei tähenda sinu saamist kellekski teiseks. See ei tähenda, et asendad tekitatud mina selle kenama, spirituaalsema, armastavama minaga. Transformatsioon tähendab sisimas katte eemaldamist – see on valgustuse ja valgustatuse akt. Kui mäletad oma Tegelikku Mina, tuleb nähtavale armastus. Ja siis, olenemata sellest, mis su elus toimub, ilmutab see end armastusena. See tähendab uue suhte loomist enda ja oma maailmaga – ühesuses. Sinu elu nagu kogu loodu areneb pidevalt. Miski loodusmaailmas ei jää staatiliseks. Ainult inimesed võitlevad järelejätmatult selle eest, et kõik jääks samaks, olles veendunud, et nii on kõige parem. Me hoiame kõvasti kinni kogemustest, olemisviisidest ja uskumustest, mis ei teeni meie heaolu. Hirmu, usalduse puudumise ja mõjutuste kaudu paned oma ego igasugustesse asjadesse klammerduma ning püüad kõike kontrollida. Aga et elada sügavast transformatsiooniseisundist lähtuvalt, pead sa loobuma neist klammerdumistest ning looma uue suhte kõigi oma elu aspektidega: ühiskonna, perekonna, sõprade ja eriti endaga – oma emotsioonide, mõtete, uskumuste, kontseptsioonide ja arusaamadega.
Mõtle oma suhetele emotsioonidega. Ütleme, et sa vaatad uudiseid ja näed midagi, mis toob sinus pinnale kurbuse ja hirmu. Selle asemel et jääda juurtega oma Tegelikku Minasse, aktsepteerides seda kurbust ja hirmu armastusega kui vahendeid, mis toovad sind kõrgemale täielikkuse tasandile, alistud sa tunnetele. Need võtavad sinu üle võimust. Pisut hiljem, kui sõber helistab ja kutsub sind õhtust sööma, ütled sa talle ära, sest sul on halb tuju, sa oled väsinud ja masendunud. Kohe, kui emotsioon sind vangi võtab ja selle energia kinni jääb, oled sa ära lõigatud eluvoolust – sellest voolust, mis tahab sind edasi viia. Ja sa oled blokeeritud mis tahes inspiratsioonist, mis võiks viia sind tähendusliku, konstruktiivse tee suunas.
Sulle helistatakse töö juurest, et sinult on kohe vaja üht ettepanekut. Sa oled stressis, sest oled parajasti poes ja ostad oma lapsele kooli jaoks kunstivahendeid. Kui kujutad ette, kuidas su ülemus kannatamatult pliiatsiga klõpsutab, satud suurde ärevusse. Pärast kõne lõppu tunned end ebamugavalt – kohe oled sa keerlevas, sassis, kaootilises ahastusepuntras, lükkad inimesi teelt kõrvale, oled lapsega kannatamatu ja jätad ära ühise söömaaja, mis teil kavas oli. Selle asemel et jääda kindlalt ühendatuks oma Tegeliku Minaga, lasta ärevusel enda sees tõusta, uskudes, et saad hakkama kõigega, mis su teele tuleb, ja võtta väljakutse vastu, muutud sa oma tundeks ning su sisemine kogemus peegeldub sinule tagasi. Kui sa oleksid lihtsalt teadlik, et see toimub, kui vaid lõdvestuksid selles ebamugavustundes, siis võiksid saada välja sellest piiratud isikustatusest – taastades Jälgija teadlikkuse, Tegeliku Mina. Mida kõrgemal on sellisel raskel hetkel su teadlikkus, seda paremini suudad sa vastata, mitte vaid reageerida.
Kui suudad võtta katte sellelt, kes jälgib, siis ei hoia sind vangis see mõte, emotsioon, mida koged, ja sa ei samastu sellega. Sellelt põhilise jõu tasandilt vaadatuna on kõik sinu olemuse erinevad aspektid osa sinu ühendatud kogemusest. Ja sa võid elada seda kõike täielikult aktsepteerides. See nihe annab võimaluse elada oma elu ühendatuses. Ja nüüd mõtle mõistusele. Mõistus alati muudab, fantaseerib ja annab hinnanguid. See töötab ületunde tehes, et paljastada oma valu ja haavu. Alati püüab see teha sind aktsepteeritavaks ja armastust väärivaks. Võib olla aegu, kui sa pead end hulluks, sest su mõistus loob hulle mõtteid. Sa mõtled tulemustest, mida ootad – sõrmus sõrmes, raha pangas. Su mõistus muudkui räägib sellest pidevalt. Kui sa ei vaata end eemalt ja ei jälgi oma mõistust, kui see püüab kangesti tegeleda soovitud tulemustega, oled end sisse mässinud. Mõistuse sundus võtab võimust, imbudes nüüd sinu emotsioonidesse ja suhetesse. Sa võrdled end teistega ja hakkad mõtlema, et elu pole õiglane. “Kuidas kõik teised leiavad armastuse ja saavad lapsi?” “Kuidas kõik teised suudavad raha teenida?” Sinu kogemus on täis ärevust ja rahulolematust. Kui oleksid suutnud jääda oma mõistuse Vaatlejaks, oleksid võinud jälgida, kuidas see lehvitab oma fantaasiaid, ilma et sina end nendesse kaotaksid. Oleksid võinud jälle pehmelt lõdvestuda harmoonias, sest sa tunned oma Tegelikku Mina. Sa võid usaldada universumi ajastatust ja korda, sest see on Jumalikuga üks. See nihe vaatlemisse võtab mõistuse sunduselt energia ära. Kui sa lood oma mõistusega uue suhte, teades, et see on psüühikavahend, mille ülesanne on mõelda, samastada, suurendada, otsustada ja suhestuda, siis võid loobuda samastumisest oma mõtetega ning jälgida neid kiretult. Siis võid öelda: “Vaata seda mõistust, mis loob nii palju mõtteid, nii palju häid ja halbu, rõõmsaid ja kurbi, loomingulisi ja purustavaid mõtteid. See on mõistuse töö. Ma jälgin neid mõtteid, aga ei muutu nendeks.” See nihe laseb tekkida uuel ja rahulikul suhtel mõistusega.
Nüüd vaatame suhteid, mis sul on teiste inimestega. Sa tahad, et nad sind armastaksid, aktsepteeriksid, austaksid. Sa tahad, et nad peaksid sind väärtuslikuks. Aga kui sa tekitaksid neis suhetes nihke? Kui lakkaksid neid nägemast heakskiidu või halvakspanu allikana, armastuse või tagasilükkamise allikana? Kui sa lihtsalt elaksid käesolevas hetkes, vaadeldes, mida sa teed, ja otsustaksid, et Jumal tegi sind unikaalseks vahendiks väljendamaks Jumala intelligentsi ja energiat selles maailmas? Kuidas see muudaks sinu tegevusi, väärtusetunnet, võimet astuda oma unikaalsusesse ja luua sellest lähtuvalt? Vaatame sinu suhet eluga. Sa veedad suurema osa ajast, sõdides vastu sellele, “mis on”. Sa veedad suurema osa ajast klammerdumise ja vastumeelsusega – lükates, tõmmates, haarates ja võideldes. Aga kui sa tekitaksid nihke oma suhetes eluga ja laseksid elul tegutseda? Kui sa aktsepteeriksid seda, “mis on”, ning liiguksid kaasa voolu ja hooga, mis on sinus juba olemas? Ja see suhe, mis sul praegu endaga on. Sa elad eraldatuses ja võitluses, piiritletult. Su sees möllavad lahingud. Ilmuvad häbi ja süütunne. Kerkib ohvrimentaliteet. Aga kui sa muudaksid seda suhet? Kui sa lõpuks mõistaksid, et kõik, mis sinu elus on juhtunud, on juhtunud sinu avardumise ja arengu nimel? Nüüd võid sa näha minevikku teises valguses ja liikuda edasi võimalusterohke tuleviku poole. Sa ei saa enda eest põgeneda, ükskõik kuidas sa ka püüad. Ainus võimalus on lõpetada vastupanu – liikuda klammerdumise, vastikustunde ja kontrollimise juurest aktsepteerimise ja voolamise juurde. Kui paned käe kuumale pliidile, siis on valus, niisiis ära pane kätt sinna. Kui su kannatuse on põhjustanud vastupanu, siis lõpeta see. Kui lõpetad vastupanu, muutub elu kergemaks ja rahulikumaks, see voolab.
Elu jooksul on mul olnud aegu, mil mõte minnalaskmisest kutsus esile sügava valu- ja hirmutunde. Üks mu suurimatest salajastest hirmudest oli see, et kui saavutan oma arenguga kõrgema teadvustasandi, täidan oma Tegeliku Loomuse, pean laskma lahti inimestest, kes ei arene koos minuga. Ma kujutasin ette elu ilma nendeta, keda olin hakanud sügavalt armastama – oma naise, laste, vanemateta. Ma olin nendesse kiindunud. Mu südames oli suur kurbus. Aga ma sain aru, et kurvastus, mitte selle vastu võitlemine, toob kaasa parima tulemuse. Kuni tänase päevani tundub see mulle ülima mõistmisena: inimestel, kes on pandud elama sinu ümber, on olemas täiuslikkus. Neil pole vaja olla midagi muud kui need, kes nad on. Igaüks on oma täiuslikul arenguteel. Minu perekond on armastav side reaalsusega, mis kunagi tundus mulle võõras. Pereelu pole midagi sellist, mille pean maha jätma – tegelikult jätkab see voolamist, kui tõstan oma võimet aktsepteerida ja lubada.
Viimaseks võtame sinu suhte su eesmärgiga. Kas su eesmärk on saada rikkaks, kuulsaks, võimsaks, edukaks, targaks või valgustatuks – kellekski teiseks, kui sa praegu oled? Keskendunuks välisele, otsides täitumust? Võib-olla paremaks lapsevanemaks, paremaks armastajaks, paremaks töötajaks, paremaks pühendunuks? Aga kui sa muudaksid oma suhtumist sellesse “eesmärki”? Sa usud, et kui saad kellekski “paremaks” – kellekski “vastuvõetavamaks” -, siis oled oma eesmärgi saavutanud. Siis oled sa õnnelik. Aga kui sinu eesmärk on tunda oma Tegelikku Mina? Milline on sinu suhe ajaga? Sa vajad nihet avardunud ärksameelsusesse, mis on lihtsalt võime õrnalt pidurile vajutada ja minna aeglaselt käesoleva hetke avarusse. Minevikul ja tulevikul pole transformatsiooni väge. Minevik on suuremalt osalt lahendamata lood, vääritusetunne ja ohvrimeelsus. Tulevik on peamiselt hirm ja mure. Olevikuhetk on see, kus võid lasta oma teadvuse valgusel alateadvusele paista, nii et sa poleks enam oma reaktsioonide vang. Vägi on vaid praegu. Olevikuhetk on Tegeliku Mina puhkepaik. Vägi on vaid praegu.
Olevikuhetk on Tegeliku Mina puhkepaik. Kui tekitad nihke suhetes oma mõistuse, teiste inimeste, elu, iseenda, oma eesmärgi ja ajaga, viib see sind kerguse, rahu, ühesuse ja aktsepteerimise suunas. See nihe on nagu sõrmede vabastamine rusikast. Seejärel saavad piirid, eraldumine ja vastumeelsus laheneda ja sa võid olla lõpmatusele avatud. Keha, meel ja emotsioonid on väikesed lained lõpmatus ookeanis. Lõpmatu ookean on Tegelik Mina, mis hõlmab kõike selle avardumises ja sügavustes. Kui samastud Tegeliku Minaga kõigis olukordades ja igal ajal, siis tunned sa rahu. See on õnnistus, küllus, heaolu ja armastus. Tunda Tegelikku Mina on täitumine. See on samadhi.
Allikas: Alkeemia lugemisnurk | Õpi väärtustama end sellisena, nagu sa oled
Õpi väärtustama olemasolevat!
Kaheksa tegevust, kuidas ennast rohkem armastada, austada ja väärtustada
