“See on täiuslik päev, et kedagi armastada,” kirjutab noor autor ajakirja “Regina” viimases numbris. Mõni aeg tagasi lugesin üht Ameerika Ühendriikides väljaantavat kuukirja, mis on mõeldud neile, kes soovivad kirjanikuks saada. Üks juhtnööre suleseppadele kõlas umbes nii: võta üks juhuslik lause ja lihtsalt hakka kirjutama, tee sellest lausest lugu.
“See on täiuslik päev, et kedagi armastada” kõlab just säärase lausena. Aga kõlab nii, nagu poleks kedagi armastada. Päev küll sobib, aga sobivat inimest pole. Ja sellest ju sarnased lood kõik jutustavadki. Ükskõik, milline armastuslugu kätte võtta, ikka räägib see kannatusest, ootusest ja kaotusvalust. Tahaks armastada, aga pole, keda. Või inimene küll on, kuid mitte see õige.
“Hei, ša-la-la-la-la, mu huulilt laule lendab. On lahe armunud olla!” laulab raadiost Reet Linna. Aga laulu lõpus on ka temal teise poolega mingi häda. Tuleb oodata harvu õnnelikke hetki, kurvastada ja hinge valutada. “Minul polnud kedagi. Oli ainult pimestavalt kaunis suveõhtu,” kurdab ka too noor autor “Regina” veergudel. Aga mida kirjutada siis, kui on armastus ja just sellepärast on päev täiuslik? Mitte üksikud hetked, vaid kogu päev, nädal, iga hetk. Ei oska, pole justkui sõnavara.
“Kas teil on kõik hästi?” küsib regulaarselt mu sõbranna. “Jah, ikka hästi,” vastan. Aga see pole see! Miski jääb ütlemata, mida tahaks teada anda, aga ei oska. Aga vahel ka ei taha. Sest mis siin ikka rääkida.
Kui on armastus, siis on päevad rahulikud ja tüüned. Siis pole emotsioone, mis raputavad ja haiget teevad, pole vaidlusi, tõestamisi ega rabelemist. Kummaline, kuidas kõik on rahulikult omal kohal. Nopid roosidelt täisid ja tunned, et just see on praeguses hetkes kõige olulisem tegevus maailmas.
Sa ei taha olla kuskil mujal ega teha midagi muud. Pesed pärast hommikusööki nõusid ja teed seda pühendumisega, sest hea on olla. Väga lihtne on olla. Aga kui miski on väga lihtne, siis pole sellest ju midagi rääkida. Mida sa ikka lihtsast asjast räägid? “Tänan küsimast, mul läheb väga hästi. Noppisin täna roosidelt täisid.” Keda see huvitab? Inimesi huvitavad draamad, valu ja kannatus. Aga elada on niimoodi kehv. Mina enam ei taha.
Algul on lihtne elu keeruline – tahad ikka, et koguaeg midagi toimuks, et iga hetk oleks millegagi täidetud, et kallis inimene tegeleks sinuga ja täidaks su päevi. See annab tunde, et su elu on tõeline. Justkui elu saaks olla midagi muud kui tõeline! Vähehaaval õpid rohkem olema ja vähem tegema, õpid vähem ootusi seadma. Partner ei pea kätel kõndima, et tõestada – oled talle kallis. Piisab õrnast paist lillepeenarde vahel. Ka sa ise ei pea koguaeg millegi tulemuslikuga hakkama saama.
“Mis meil tänases päevas toredat oli?” küsime mehega teineteiselt õhtul. Tore oli aias hommikuvõileibu süüa, jalutamas käia, toidupoes tuuritada, turult maasikaid ja herneid osta ning raiesmikul üheksavägist korjata. Tore oli, et saime omavahel asjadest rääkida. Tore oli hommikul kaisus ärgata ja õhtul öömusi anda. Üks tavaline täiuslik päev, et armastada.
Autor: Kadi Kütt
Allikas: www.joogateraapia.ee
