Me saame aidata luua maailma, kus meil on turvaline üksteist armastada - kus meid armastatakse ja aktsepteeritakse sellistena, nagu oleme. See on midagi sellist, millest lapsena kõik unistasime - olla armastatud ja aktsepteeritud täpselt iseendana. Mitte alles siis, kui kasvame pikemaks, saame targemaks ja ilusamaks või oleme rohkem oma sugulase, õe-venna või naabri moodi. Vaid et meid oleks aktsepteeritud just sellistena, nagu olime.
Täiskasvanuks saades hakkame hirmsasti muretsema, mida naabrid mõtlevad. Küsime endalt: “Kas nad kiidavad mind heaks?” Igaüks ja iga asi on ainulaadne ja erinev ning on mõeldudki nii olema. Kui oleme teiste moodi, siis ei väljenda me oma ainulaadsust.Sa pole oma isa.
