Minu sees on sügav tänutunne selle aja eest, sest just siis hakkasin küsima iseendalt, et miks ei võiks olla teistmoodi? Mis saab siis kui praegune olukord mind enam ei rahulda? Sellises rütmis elades olin küll rahul, ent siiski kandis elu mind, mitte mina teda. Ma elasingi unenäos – tajusin, mis ümberringi toimub, aga sisemiselt magasin, lasin ennast juhtida elusituatsioonidel ja elasin normaalsusesse kuuluvat elu.
Eckhart Tolle on öelnud väga tabavalt: “Et tunda huvi vaimsete asjade vastu, pead olema mingil hetkel tundnud suurt valu või kaotust. Või on Sinu edu muutunud väga kõledaks ja mõttetuks.”
Unenäost ülesärkamiseks on teinekord vaja äratuskella. Mõnikord ongi selleks küsimus/otsus, et oled oma elule otsimas mingit tähendust ja saanud aru sellest, et elul on ka palju muud pakkuda, kui vaid töö tegemine. Iseasi, kas me mõnikord ka tõlgendame nii seda küsimust enda peas või äkilist elusituatsiooni muutust äratuskellana või mitte. Igaühel on valik, kas lüüa äratus kinni ja uppuda tagasi hetkesituatsiooni või hakata silmi avama ja vaikselt ärkama.
Minu äratuskell oli Austraalia. 21-aastasena koos teekonnakaaslasega keset suurt tundmatust hakkama saada ei ole just lihtsate killast. Paljude jaoks, kes suunduvad maakera kuklapoolele või mujale, tundub, et mujal on suurepärane. Need illusioonid kippusid aga purunema õige pea, kui avastasin, et nüüd ja edaspidi tuleb kõiki otsuseid vastu võtta iseseisvalt ja nendest otsustest sõltub nii minu kui minu kaaslase edasine käekäik.
Viibides tundmatuna võõras keskkonnas, võtsime tihtipeale kuulda nende inimeste nõu, kes olid meile seal kõige lähedasemad ja kes südames soovisid meile parimat, aga kes reaalset olukord ei pruukinudki nii hästi mõista. Kui sünnib üks vale otsus, on sellel omadus enda külge veelgi lund koguda ja lumepallina mäest alla veereda. Otsus mitte osta kohe Sydneyst autot ja põrutada farmitööle andis pikemas plaanis kõvasti tunda ja seda eriti teravalt jõulude-eelsel perioodil kui majutusasutuste hinnad olid kerkinud topeltkordseks ja sama narivoodi eest pidid endise 20 dollari asemel välja käima 40 dollarit. Samuti jõudis kohale ka taipamine, et koolivaheajal ja eriti veel enne pühi Sydneys tööd leida on sama mis otsida nõela heinakuhjast.
Sain oma esimese õppetunni selles osas, kui osav manipulaator on meiega sisemine surve. Me kõik tajume seda vähemal või rohkemal määral. Sisemine surve paneb meid tihtipeale tegema otsuseid, mis on kasulikud ja atraktiivsed lühiajalises plaanis, aga kahjulikud pikas perspektiivis. Sisemist survet toetab tihtipeale ka väline ning meid mitteteenivate otsuste langetamine muutubki väga lihtsaks, sest on täielikult kadunud kontakt iseendaga. Väljastpoolt tulevaid survemeetodeid me saame valida, lihtsasti elimineerida, need on äratuntavad ja meil on lihtsam teha valik enda jaoks, et kas alistuda neile või mitte.
Olukorras, kus rahakotis oli reaalselt 20 dollarit, sest uues ööbimiskohas oli makstud viimase kuu raha ette, hakkasin otsima lahendusi, aga mõistsin, et lahendused saavad tulla ainult selle kaudu, kui küsida küsimusi ja minna põhjuste juurde, miks asjad juhtuvad nii nagu nad juhtuvad. Internetiavarustest kadusid korraga meediaväljaannete lugemine ja sotsiaalmeedias suhtlemine, mis asendusid enesearenduslikke teemasid käsitlevate artiklitega, edutreeningute ja spirituaalse sisuga raadiosaadete kuulamisega. Kõik see aitas tuua nii hingerahu kui säilitada otsusekindlust, et Austraalia seiklusega edasi liikuda…
Mõnikord saab kõik uus alguse ühest sõnast, ühest jagatud emotsioonist või ühisest õhtusöögist. 2011. aasta viimasel päeval sain oma telefonile sms-i, mis oli kutse aastavahetuspeole, võtnud rahakotist oma viimase raha, et külalistena natukene enda poolt midagi kaasa osta, polnud mul õrna aimugi, mis saama hakkab. Praamiga teisele poole poolsaart sõites suutsin ainult sulgeda silmad ja kuulata ookeani loksumist, antud hetkel mitte miski muu ei lugenud. Ülimalt toredale olengule järgnes maitsev hommikusöök, mille ajal tehti meile teatavaks uudis, millega kaasnes suur muutus nii elukoha kui töö osas. Kogu maailm oli sel hetkel käimas totaalselt teistpidi, aga sain järgmise ülimalt väärtusliku õppetunni elu usaldamise osas. Sealtmaalt tundsin, et juhtugu, mis tahes ja tehku me mis plaane tahes, elul on meiega omad plaanid ja kõik kukub välja paremini ja enamgi veel.
Usaldus saab tekkida aga sellel hetkel, kui sisemine surve on kadunud, selle kaotamisega saame aga tegeleda siis kui meil on olemas teadmine, kuidas seda teha – tegelikult on kõigis meis see olemas, küsimus on lihtsalt selles, mis ajahetkel me selle teadmise ära tunneme. Sa oled lahti lasknud oma ootustest ja tulevikunägemustest, millesse on ennast uskumatult lihtne ära kaotada. Me kaotame ennast ärimaailma, raha järel jooksmisesse, enda tulevikuvisioonidesse, elades ainult mingi parema homse nimel ja oodates seda nagu mingit valget laeva, mis teadmata kaugusest teadmata aja jooksul oma tee sadamasse rajab, kui ta seda üldse rajab.
Samuti me kaotame ennast suhetesse, loobume olemast need, kes me oleme, kujundame ennast teise inimese identiteedi järgi, püüame kõigest hingest muuta oma kaaslast, võtmata täielikult omaks seda inimest, kes tegelikult meie kõrval on. Nendel hetkedel saab toidetud meie ego – me kaotame iseennast sellel momendil kui loobume elamast selles ainukeses hetkes, mis meil tegelikult on….ja see hetk on praegu. Hetkes olemise aktsepteerimisega ja oma mõtetest lahtilaskmisega tulebki teadlikkus, kuidas olla survest vaba. Ainuke hetk, mis Sul on, on nagunii olevik. Minevikust saad Sa ainult õppida ja tulevik on nagunii illusioon, keegi meist pole selles hetkes veel olnud, küll aga 95% inimestest armastavad seal elada.
Kui Sa oled teadlik, siis ühel hetkel hakkad märkama seda, et kõik Sinu ümber toimuv negatiivne hakkab pöörduma Sinu hüvanguks. Sa ei lähe enam ümbritseva emotsiooniga kaasa, vaid jälgid seda ja kasutad enese kasvamiseks.
Austraalia läänerannikul reisides otsustasid lõplikult üles öelda kaks truud sõidumasinat ja korraga avastasime ennast keset kõrbe – lähimatesse linnadesse oli kummaski suunas 200 km minna. Alati on variant situatsioonile alla vanduda ja samm tagasi astuda, aga otsustasime siiski jätkata. Oma abikäe osutas kohalik tanklamehhaanik, kes pakkus meile unustamatud 200 kilomeetrit. See oli minu üks kirkamaid kogemusi kahe Austraalia aasta jooksul – hetkega tuli otsustada, mida võtta, mida jätta. Nüüd ja edaspidi pidi mu elu sõna otseses mõttes mahtuma ühte seljakotti.
Läbi Lääne-Austraalia kõrbe džiibi kõrvalistmel istudes ja välja vaadates oli aeg peatunud. Esmakordselt kogesin ehedat, lahtilaskmise tunnet. Pole vahet, kui palju Sul on asju, kui elu seda nõuab, tuleb need varem või hiljem jätta nagunii. Põlenud päikesepruun horisont, tee ääres hüppavad hiigelkängurud, üle tee jooksvad metsikud lehmad, automakis mängiv 90’ndate diskohitid ning sigarette suitsetav ja Jim Beami reisi peale rüüpav autojuht moodustasid kokku ehtsa vabaduse kompoti. Elu kolmas õppetund – pole olemas negatiivseid ega positiivseid asju/juhtumeid, küsimus on, kuidas neile reageerida. Absoluutselt igat elusituatsiooni annab kasutada enese kasvamiseks ja arenguks, kui sellest põhimõttest lähtuda, siis korraga märkad, kui vähe on sinu ümber draamat, sest iga situatsioon hakkab ennast keerama Sinu enda kasuks. Korraga Sa tajud seda, kes Sa tegelikult oled – õnnelik inimene! Üha rohkem seda kõike tajudes ja kogedes tundub, et Sa näed nüüd ise und ja toimuv ei saa olla reaalne. Kuhu kadus asjade nimel elamine? Kuhu on jooksnud hirmutunne? Miks ma korraga ei sõltu enam teiste emotsioonidest ja lasen kõigel lihtsalt olla? Õnnelikkust ei anna Sulle teised inimesed, tulevikku suunatud tingimustega visioonid ega mingi muu väline, pigem on tegemist “tagasipööratud võrrandiga” – kui Sinu seest saavad alguse muutused ja Sa oskad neid jälgidal, siis elu viib Sind kokku nende võimalustega ja inimestega, kes Sinu sisemaailmaga kooskõlas käivad. Maailm on lõppude lõpuks peegel, mis näitab inimesele tema enda nägu. Sellest saabki Sinu enda loodud (une)nägu.
Paljud küsivad minu käest, et miks ma Austraalias käisin. Põhjus on väga lihtne, käisin lihtsalt kogemust saamas. Samuti arvatakse, et käisin seal iseennast otsimas. Pole vaja otsida kedagi ega midagi, mis on Sul nagunii juba olemas. Selleks, et iseennast leida, ei ole vaja sukelduda ookeanisügavustesse, läbida palverännak Santiago de Compostelasse või hakata järgima mingeid kindlaid printsiipe. Kõik need on kindlasti elu vägagi avardavad kogemused ja need näitavad kätte suuna kuhu poole hakata liikuma.
Öeldakse, et kui õpilane on valmis, ilmub õpetaja. Õpetajateks sel hetkel kujunevad nii inimesed kui terviklik loodus Sinu ümber, kui me pöördume inimese poole, keda võime pidada oma vaimseks õpetajaks, siis pole ka tema ei midagi muud, kui Sinule lihtsalt suunanäitaja. Muutustega on asi väga lihtne – valime me neid või mitte, need toimuvad niikuinii, me saame valida aga suuna, mida nende muutustega peale hakata. Üks variant on lüüa äratuskell kinni ja jätkata oma unenäo sees elamist, teine variant on kogeda seda, milleks oleme siia tulnud – elada teadlikult ja olla õnnelik! Imed meie ümber saavad juhtuda vaid siis, kui me laseme neil juhtuda.
Autor: Kristiina Kull
