Kui oled ärkvel, siis tajud mõtlemisse eksimise asemel end teadlikkusena selle taga. Mõtlemine lakkab olemast enesekesksne sõltumatu tegevus, mis sinu üle võimust võtab ja su elu juhib. Teadlikkus võtab mõtlemiselt ohjad üle. Mõtlemine muutub sinu elus võimutsemise asemel teadlikkuse teenriks. Teadlikkus on teadlik side kõikehõlmava intellektiga. Seda nimetatakse ka Kohalolekuks: mõttevabaks teadvuseks.
Ärkamisprotsessi algus on armuand. Sa ei saa seda esile kutsuda, end selleks ette valmistada ega selleks plusspunkte koguda. Pole olemas süsteemset loogiliste sammude jada, mis selleni viiks – kuigi mõttemeelele sobiks see hästi. Sa ei pea esmalt ärkamise vääriliseks saama. Ärkamine võib (ent ei pruugi) saada enne osaks patusele kui pühakule. Seepärast siduski Jeesus end erinevate, mitte ainult väärikate inimestega. Sa ei saa ärkamise suhtes midagi ära teha. Kõik sinu tegemised tuleneksid egost, kes püüaks ärkamist või valgustumist oma kalleima aardena endaga liita, tehes end nii tähtsamaks ja suuremaks. Ärkamise asemel liidad oma mõttemeelega ärkamise mõiste või mõttelise kujutluse ärganud või valgustunud inimesest, püüdes siis selle vääriliselt elada. Püüd elada vastavalt enda või teiste kujutlusele sinust ei ole tõeline elu – see on veel üks ego mängitav mitteteadlik roll.
Niisiis, kui sa ei saa ärkamiseks midagi ette võtta, kui see on kas juba toimunud või veel mitte, kuidas saab see siis olla sinu elu esmane siht? Kas ei tähenda sihi omamine, et saad selle heaks midagi ära teha?
Vaid esimene ärkamine, esimene pilguheit mõttevabale teadvusele on ilma sinu panuseta armuand. Kui pead käesolevat kirjatükki mõistetamatuks või mõttetuks, pole seda sinuga veel juhtunud. Kui aga miski sinus kõlab sellele vastu, kui tunned selles mingil moel ära tõe, tähendab see, et ärkamisprotsess on alanud. Kui nii, pole seda võimalik tagasi pöörata, kuigi ego võib seda aeglustada.
Mõne ärkamine algab siis, kui endale korraga teadvustatakse, milliseid mõtteid ollakse harjunud mõtlema. Eriti olulised on seejuures püsivad negatiivsed mõtted, millega võib-olla terve oma elu samastunud ollakse. Ühtäkki on olemas teadvus, mis on mõtetest teadlik, ent pole osa neist.
Milline on teadvuse ja mõtlemise vaheline seos? Teadvus on avarus, milles mõtted eksisteerivad, kui avarus on enesest teadlikuks saanud
Kui oled kord teadvusele või Kohalolekule pilgu heitnud, tunned seda otseallikast. See pole enam pelgalt mõiste su peas. Võid nüüd teha teadliku valiku kohal olla, selle asemel, et anda vaba voli kasutule mõttetegevusele. Võid kutsuda Kohaloleku oma ellu, teisisõnu avarust tekitada. Ärkamise armuanniga kaasneb ka vastutus. Võid kas püüda jätkata, nagu poleks midagi juhtunud, või mõista selle olulisust, tundes tärkavas teadvuses ära kõige tähtsama, mis sinuga üldse saab juhtuda. Siis muutub sinu elu esmaseks sihiks enese avamine tärkavale teadvusele ja selle teadvuse valguse maailma toomine.
„Tahan mõista Jumala meelt,“ ütles Einstein. „Ülejäänu on pisiasjad.“ Mis on Jumala meel? Teadvus. Mida tähendab Jumala meelt mõista? Olla teadlik. Mis on pisiasjad? Meie väline siht ja kõik see, mis toimub väljaspool.
Niisiis, kuni sa võib-olla veel ootad millegi olulise toimumist oma elus, ei mõista sa, et kõige olulisem, mis ühe inimolendiga juhtuda saab, on sinu sees juba juhtunud: mõtlemise ja teadvuse lahkuviimise protsess on alanud.
Paljud ärkamisprotsessi varajases staadiumis olijad ei ole enam kindlad, milline on nende väline siht. See, mis paneb maailma liikuma, ei pane enam liikuma neid. Nähes nii selgelt meie tsivilisatsiooni hullumeelsust, võivad nad tunda end ümbritsevast kultuurist mingil määral võõrandunutena. Mõnele inimesele tundub, et ta elab kahe maailma vahel eikellegimaal. Teda ei juhi enam ego, ometi pole tärkav teadvus veel saanud täielikult osaks tema elust: sisemine ja väline siht ei ole veel kokku sulanud.
Allikas: Eckhart Tolle „Uus maailm“, kirjastus Pilgrim
