Istusin ühel pärastlõunal Londonis oma kliendiga. See oli tema teine sessioon. Kuna ta tuli follow up’i tegema, tahtsin teada, kuidas tal läinud on peale meie viimast kohtumist. Vestluse fookuses oli seekord abielu. Neil ei ole olnud oma abikaasga korralikku intiimsuhet juba aastaid. Ta naine oli läbinud pikka aega kestvaid depressioone ja mees oli võidelnud enda teemadega. Kuulates teda, sain aru, et mitmel viisil oli ta leppinud, et tema elu ja suhted on sellised nagu nad on. Ta oli kõrvale pannud oma vajadused, et kergendada enda naise elu ja ei tahtnud luua pingeid nende suhtesse. Kurb oli see, et ta ei teadnud, et asjad saavad ja peaksid olema erinevad. Et tema vajadused on olulised ja et ta saab olla suhtes, kus asjad on teistsugused.
Hakkasin mõtlema, et miks on see nii, et me ei usu, et meil on võimalik saada kõik. Meil võib olla harmooniline suhe, kus kumbki partner ei pea tegema kompromisse või ennast ohverdama. Meile on öeldud, et “õnnelikult elu lõpuni” eksisteerib ainult muinasjuttudes ning printsid ja printsessid on ainult meie enda kujutlusvõime viljad. Kas see on tõesti nii? Või kardame me jääda kindlaks endale ja oodata, kuni tuleb suhe, mida me tegelikult väärime? Või on see probleem, et enamik inimesi on sellistes suhetes, kus nad usuvad, et seda nad väärivadki. Henry Ford on öelnud: “Kas sa usud, et sa suudad, või sa ei usu, et sa suudad – sul on mõlemal juhul õigus.” Nii et kui ma usun, et ma saan selle kõik ja kui ma usun, et ma ei saa seda kõike, on mul õigus mõlemal juhul. Probleemiks saab tavaliselt see, et kui me usun, et ma võin saada kõik, mida ma soovin, siis kas mul on piisavalt usku lasta lahti kõigest muust, mis mind ei teeni ja oodata, kuni saabub see, mida ma tõeliselt olen soovinud. Kui ma tellin restoranis tuunikala ja nad toovad mulle lõhe, saadan ma selle tagasi. Kui nad toovad mulle kana pärast seda, saadan ma selle tagasi. Ma saadan nii kaua tagasi, kuni nad toovad mulle õige tellimuse. Aga paljud inimesed võtavad lõhe ja need, kes ei võtnud lõhet, võtavad kana. Sest nad on näljased ja ei taha enam kauem oodata. Kõik need toidud rahuldavad su isu, kuid kas sa naudid selle söömist ja tunnet pärast seda? See on juba teine lugu. Täna ma pigem ei soovi seda üldse, kui et poolikult.
Olen olnud suhetes 20 aastat. Minnes ühest suhtest teise, tegin ma iga kord kompromisse. Uskusin, et ma ei saa seda kõike. Ja mul oli õigus – ma ei saanud. Igas suhtes tundsin ma ühel hetkel hommikul ärgates, et ma pole võimeline endale valetama veel ühte päeva. Ma panin ennast ise situatsioonidesse, kus olin täiesti õnnetu ja kordasin seda lugu iga päev. Päevast päeva läks aina raskemaks seda teha. Ja ühel päeval mõistsin, et aitab. See elu on liiga lühike ja ma elan vaid üks kord. Ma ei uskunud enam, et pean leppima millegagi, mis ei tööta. See on minu elu ja ainult minu. See võib tunduda isekas, aga ma kutsun seda enesearmastuseks. Viimane poolteist aastat olen töötanud suhtega iseenda kallal ja hakanud mõistma, mida ma tõeliselt väärin ja mida ma tõeliselt tahan.
Tiheda reisijana hakkasin ma hiljuti sõitma äriklassis. Esimene äriklassi lend broneeriti mulle minu kliendi poolt ja pärast seda kogemust tundsin, et ei taha minna kunagi tagasi turistiklassi. Nii et päeval, kui mina ja mu klient hakkasime mõtlema erinevate suhtekvaliteetide peale, leidsin ma ennast võrdlemas seda lennukis lendamisega.
Enamik inimesi reisib turistiklassis. See on ülerahvastatud ja enamasti täis. Sa lepid sellega, et sul ei ole palju oma ruumi, sa lepid kehva toidu ja plastikust söögiriistadega. Sa pead seisma pikkades järjekordades check-in tehes, turvakontrollis ja lennukisse sisenemisel. Aga kui sa ei ole kunagi lennanud äriklassis või esimeses klassis, ei tea sa, et see võib olla erinev. Ja sa lepid sellega.
Äriklass on palju vähem ülerahvastatud. Võid minna läbi ekspress julgestusliini lennujaamas ning lennukis on rohkem ruumi, seal on ekstra iste sinu ja teise inimese vahel, toidu kvaliteet on parem. Nad pakuvad sulle juua, kui sa istud päris klaasist ja kasutada metallist söögiriistu. Sa saad esimeste inimeste seas lennukisse ja ka välja, sinu pagas tuleb esimesena lennujaamas. Sa ei pea muretsema pagasi kaalu pärast. Kas meil on vaja lennata äriklassis? Ei, meil ei ole vaja. Aga kas me saame lennata äriklassis? Jah, me saame, kui me usume, et elu ei seisne leppimises.
Pean tunnistama, et ma olen alati nautinud peenemaid asju elus, kuid ma ei uskunud varem, et ma väärin neid. Tulles tagasi suhete juurde, usun ma, et me ei pea leppima “turistiklassi” suhetega. See, et enamik ühiskonnast seda teeb, ei tähenda, et see on õige. Kui valite “äriklassi” suhte, võib see tähendada, et ei ole nii lihtne hüpata ühest suhtest teise. See võib tähendada, et teil on rohkem aega suhteks iseendaga ja see võib tähendada, et sa pead minema vastu sellele, mida sinu pere ja ühiskond ootab sinult. Ja me peame minema läbi mõne “turistiklassi” suhte, et aru saada, mida tähendab kvaliteet.
Mis on “äriklassi” suhe? Minu jaoks on see suhe, kus me ei lepi ega tee kompromisse, mis viivad meid kaugemale iseendast. Iga koht, iga situatsioon, iga olukord minu jaoks viib mind lähemale iseendale või kaugemal iseendast. Ja me teame esimesest päevast alates kumb see neist on. Kui see ei ole õige, siis see ei ole õige ja me peame olema ausad iseendaga. Konn ei muutu kunagi printsiks, ükskõik kui mitu korda sa teda suudled ja kuri kuninganna, ükskõik kui kaunis ta on, ei saa kunagi muutuda lahkeks ja armastavaks abikaasaks. Me ei saa minna suhetesse omades ootusi ning lootes, et see muutub paremaks aja möödudes. Kui midagi üldse, siis muutub see ainult halvemaks. Ja on väga ebaõiglane minna suhtesse kellegagi ja projekteerida neile oma lootused ja unistused, mille järgi nad ilmselt ei saa kunagi elada. Me ei tee haiget ainult iseendale, vaid teeme haiget ka neile.
Kui me kohtume kellegagi, peame me võtma aega, et tõesti õppida teist inimest tundma, et näha, kas ta on keegi, kellega saame käia seda ühist teed koos, ilma et nad peaks midagi muutma enda juures. Meie kaks südant (ülemine ja alumine ) peavad tegema koostööd selles osas. Igal suhe peab töötama 3 tasandil: füüsilisel, emotsionaalsel ja intellektuaalsel.
Paljudes riikides on tänapäeval lahutuste arv 50-70%. Enamik abielud jõuavad lahutuseni esimese 3 aasta jooksul. Ma ei usu, et asjad elus peavad kestma igavesti ja ei ole oluline mitu korda me abiellume või lahutame, kuid oluline on see, et me ei toodaks enam katkiseid inimesi sellesse maailma. Niikaua kui on kaks täiskasvanut, on reeglid erinevad, kuid kui me saame lapsed, muudab see kogu lugu. Ma soovin, et oleksin seda mõistnud 10 aastat tagasi. Ma soovin, et oleksin mõistnud, et kõige olulisemad otsused minu elus on: kas ma tahan lapsi saada ja kellega ma lapsed saan. On okei mitte saada lapsi, sest elus on nii palju muid asju ka. Kuigi ma armastan oma lapsi üle kõige selles maailmas, siis ma tean, et ma oleksin võinud teha palju targemaid otsuseid ja neil oleks olnud teistsugune elu täna.
Soovin meie endi pärast, et saaksime aru, et me ei ole ebaõnnestunud kui me ei veeda suurema osa oma elust suhtes või ei ole 20 aastaselt saanud lapsevanemaks. On täiesti okei elada teistsugust elu. Me ei ole vanapiigad või vanatüdrukuid, kui me ei ole abielus 30-aastaselt. Ja me tõesti ei saa olla suurepärases suhtes enne kuni meil on endaga hea suhe. Alles siis saame me minna suhtesse, mida me tõesti väärime. Kui me võtame omaks üksinduse ja õpime hoolitsema meie endi eest, ainult siis saame me olla terves suhtes ja ei lepi millegi vähemaga, mis meie teele tuleb.
Terves suhtes on kaks inimest, kes on koos, sest nad on teinud selle valiku olla koos, mitte sellepärast, et nad peavad olema. Nad teavad, et nende suhtes nad kõnnivad üksteise kõrval, nad ei ole karkudeks teineteisele. Nad teavad, et terve suhte alus on iseenda eest hoolt kandmine, nii füüsiliselt ja vaimselt. Nad teavad, et inimesed vajavad oma elu ka väljaspool suhet. Mõlemad inimesed peavad jääma truuks iseendale ja jääma vabaks igal hetkel, et nad saaksid alati järgida oma südame häält. Neil ei ole ootuseid oma partnerile ja nad vastutavad oma emotsionaalse seisundi eest ise. Ei ole domineerimist ega manipuleerimist, ei ole häbistamist, süüdistamist ega nõudmisi. Seal on vabadus ja ausus, austus ja imetlus, kuid ennekõike tõde ja seda igas mõttes. Kaks inimest, kes ei ela vales, sest seal ei ole hirmu. Need on kaks inimest, kes on valinud armastuse. Nad teavad, et suhe on koht, kus nad annavad ja jagavad, mitte koht, kuhu tulla ja võtta. Ja kui asjad ei tööta, on neil julgust, et lasta sellel minna ja valida midagi muud enda jaoks.
Me kõik väärime parimat elu. Meil lihtsalt on vaja hakata seda tõesti südamest uskuma. Ja iga inimese jaoks on “parim” erinev. See on väga rikkalik universum. Vähene on vaid illusioon, mis on loodud inimeste poolt, kes valitsevad ühiskonnas. Vähene tekitab hirmu ja inimesed, kes kardavad on kergemini kontrollitavad. Siin planeedil on 7 miljardit inimest. Ei ole puudust headest suhetest. Hakkame uskuma seda ja kutsume seda ühte enda ellu, kui oleme selleks valmis. Seni naudi parimat suhet, mis Sul kunagi olla saab – suhet iseendaga.
Om Shanti, Jaya Shivani
Allikas: Jayashivani.com
