Hirmuekspert Klaus Bernhardt julgeb oma raamatus “Paanikahäired ja nendest vabanemine” senised laialt levinud teraapiavormid ja psühhoaktiivsed arstimid, mis peaksid võitlema hirmu ja ärevuse vastu, kahtluse alla seada.
Antidepressandid
Just seepärast, et psüühiliselt esile kutsutud kahjustused on sageli väga ägedad, usuvad paljud arstid, et suudavad oma patsientidel aidata hingelist tasakaalu kiiresti taastada vaid siis, kui pakuvad nendele üksnes medikamentoosset tuge. Niisiis pole mingi ime, etantidepressandid on kogu maailmas kõige enam välja kirjutatud ravimid. Selle idee taga on uskumus, et depressiooni ja hirmude käes vaevlevatel inimestel on ajus väga vähe serotoniini ja noradrenaliini.
Nimelt vastutavad just need neurotransmitterid selle eest, et me üldse saaksime rõõmu ja kergust tunda. Antidepressandid peaksid nüüd hoolitsema selle eest, et keha hakkaks uuesti neid virgatsaineid tootma. Niipalju siis teooriast. Aga kuidas see praktiliselt välja näeb?
Minu praksises on juba heakene hulk patsiente, kes on mulle rääkinud, et nendele on kliinikus ühe ravikuuriga antud kuni viit erinevat antidepressanti, sest ükski nendest ei avaldanud oodatud mõju. Üks patsientidest kirjeldas seda kui ringikobamist tihedas udus, et võib-olla siis juhuslikult satutakse mõjuva toimeaine peale, mis ka kergendust toob. Sellised avaldused ei üllata ka edaspidi, kui vaadata sellel teemal tehtavaid uurimusi.
Pennsylvania ülikooli juures on JayFournier* kuue erineva uurimustöö tulemuste põhjal tõestanud, et vaid kõige raskemate depressioonide puhul omavad antidepressandid mingit märgatavat mõju. Uuringute järgi andsid ravimid mingi positiivse tulemuse vaid 25%-l kõigist patsientidest, samas kui 75%-l ei olnud positiivse efekti jälgegi, küll aga palju ebameeldivaid kõrvalnähtusi.
Nimelt ei mõjuta antidepressandid seda, millest üldse on probleem tekkinud, ehk teie aju neuronaalset võrgustikku. Palju enam manipuleerivad need ravimid neurotransmitterite majapidamises – lootuses, et te tunnetaksite vähem seda, mis teid rõhub. See oleks midagi sarnast, kui teil oleks auto, mille jahutussüsteemis on leke, kuid selle asemel et jahutussüsteem ära remontida, valate päev päeva järel ikka enam ja enam jahutusvedelikku juurde, et teie auto mootor kokku ei jookseks. Leke muutub üha suuremaks ja teie tegevusraadius kahaneb, sest peate üha sagedamini peatuma, et jahutusvedelikku juurde valada.
Ja nii, nagu oleks enesestmõistetavalt targem leke kohe ära likvideerida, selle asemel et vaid tagajärje kallal putitada, käitutakse ka ärevushäiretega. Ka siin oleks ikkagi targem vastavate harjutuste abil aju ümber struktureerida nii, et ärevushäired peatataks seal, kust nad on sugenenud, nimelt teie aju atomatiseeritud mõtlemisprotsessidest.
Ravimid ärevushäirete vastu pole mitte midagi muud kui pidev jahutusvedeliku juurde kallamine. Parimal juhul te vaid venitate vajalikku remonti, aga ei lahenda sellega probleemi.
Muide, juba aastaid kasvab ka teadlaste ringkonnas skepsis, kas antidepressandid üldse sisaldavad seda, mida ravimifirmad lubanud on. Juba on nimekaid USA kontserne miljarditesse dollaritesse ulatuvate trahvidega ka karistatud, sest nad on turustamise huvides valetanud antidepressantide ja neuroleptikute mõju kohta. Viimaseid kirjutatakse ärevushaiguste puhul välja väga tihti, olgugi et nende kasutamine on siiamaani ja ka edaspidi väga vaidlustatav.
USAs peab juba alates aastast 2005 olema igale antidepressandi karbile trükitud hoiatus, et nende manustamine noortele patsientidele suurendab nende enesetapu ohtu. Miks seisab Saksamaal selline hoiatus vaid sigaretikarpidel, aga puudub ravimitel, on minu jaoks absoluutne mõistatus.
Kes nüüd soovib veel enamat antidepressantide tegelikust ohtlikkusest teada saada, leiab meie veebilehel raamatusoovituste realt (Buchtipps) paeluvaid selleteemalisi publikatsioone.
Tugevad rahustid (bensodiasepiinid)
Võitluses ärevushäiretega tulevad antidepressantide kõrval sageli kasutusele ka sõltuvusohtu omavad rahustid, niinimetatud bensodiasepiinid. Tänaseks on neid müügil kümneid erinevaid nimetusi, kusjuures minu praksises on tulnud tegemist teha diasepaami (Valium®) ja lorasepaamiga (Tavor®). Viimast kasutatakse mõnes teises riigis Temesta® nime all. Need vahendid imenduvad kiiresti ning nende hirme hajutav ja lõdvestav mõju avaldub juba 20minuti möödudes, mistõttu ärevushäiretega patsientidel on sageli suur oht sattuda üsna kiiresti nendest ravimitest sõltuvusse.
Kahjuks võib juba 14-päevane regulaarne tarvitamine tekitada nendest ainetest kehalise sõltuvuse. Kui sõltuvus bensodiasepiinist on juba käes, siis võib järsk loobumine sellest ainest kutsuda esile väga ägedaid võõrutusnähte, mistõttu on loomulikult kõige parem neid ravimeid üldse mitte võtta või siis kasutadavaid äärmuslikel juhtudel.
Bensodiasepiinid nagu antidepressandidki vaid pidurdavad hirme, mitte ei lahenda tegelikku probleemi. Kui nüüd vaadata veel võimalike kõrvalmõjude nimekirja, siis võin kinnitada, et psühhoaktiivsed arstimid on ärevushäirete all kannatavatele patsientidele enamikul juhtudest pigem needuskui õnnistus.
Aga ühte väga tähtsat asjaolu pean siin veel ära mainima. Juhul kui olete juba psühhoaktiivseid ravimeid võtnud, siis ärge tehke seda viga, et iseseisvalt selle ravimi manustamise korrapealt lõpetate. Teie keha on nende tingimustega juba harjunud ja järsul loobumisel võivad tekkida väga ägedad reaktsioonid. Niisiis palun teha kõike vaid eelnevalt oma arstiga nõu pidades ja pikkamööda ravimite võtmist kahandades, nende doosi pikema aja vältel vähendades.
Ideaalne oleks alustada alles siis, kui olete selles raamatus äratoodud harjutusi juba mitu nädalat edukalt teinud ning tunnete ennast tugeva ja kindlana, et suudate ka ravimisõltuvusest võõrutamist kergemini taluda.
Allikas: Klaus Bernhardt “Paanikahäired ja nendest vabanemine”, kirjastus Pilgrim
Loe lisaks: 5 lihtsat sammu ärevuse, hirmude ja paanika leevendamiseks
Paanikahäired ja nendest vabanemine: negatiivsel mõtlemisel on drastilised tagajärjed ajule
Alkeemia lugemisnurk: kuidas tunda ära, et sul või sinu lähedasel on kerge, mõõdukas või raskekujuline depressioon?
