Kui sa end siinkohal ära tunned, ei pruugi sa võibolla üldse teadagi, et sinu kaitseasendist tulenevat üleolekutunnet ajendab peidetud ärevus. On võimalik, et sa pead ärevusest tulenevaid reaktsioone eksikombel vajalikuks ja kasulikuks tegevuseks, inimestele selle andmiseks, mida nad vajavad ja väärivad. See tähendab, et sa talitled üle.
Liiga palju tegemine, liiga vähe tegemine
Ennast teistest inimestest olemuslikult paremana tundmine on samavõrd kindel märk viletsast enesehinnangust kui vastupidine, enda teistest sisuliselt halvemana tundmine. Need on vaid ühe ja sellesama, ärevusest ajendatud tasakaalutuse vastasküljed. Kui sa suhetes ületalitled, tunned sa end arvatavasti ennast täis ja „eelisseisus“ olevana. Kui sa alatalitled, tunned sa ilmselt end ebalevalt ja „halvemuses“ olevana. Määratleme selle teemaga seotud terminid.
Kui sa stressi tõttu ületalitled, võid sa:
• tunda, et tead, mis on parim mitte ainult sinu enda, vaid ka teiste jaoks;
• hakata kiiresti nõu andma, päästma, vahendama ja asjade juhtimist üle võtma;
• tunda, et sul on raskusi eemal püsimise ja teistel endi probleemidega tegeleda laskmisega;
• vältida ärevust isiklike eesmärkide ja murede osas seeläbi, et keskendud teistega toimuvale;
• olla raskustes enda haavatava, alatalitleva poole jagamisega, eriti neile, kellel nähakse probleeme olevat;
• endale „alati usaldusväärse“ ja „alati korras“ inimese sildi külge saada.
Kui sa stressi tõttu alatalitled, võid sa:
• leida, et lihtsalt ei suuda mitmes vallas üldse asju korda saada;
• muutuda stressirohketes olukordades vähem töökindlaks, kutsudes seeläbi teisi asjade korraldamist üle võtma;
• kippuda olukordades, kus pere- või tööküsimustes stress lokkab, tundma selle füüsilisi või emotsionaalseid sümptomeid;
• muutuda kõlakate või murede keskmeks;
• saada endale külge selliseid silte nagu „õrnake“, „põdurake“ või „laisk ja/või asjatundmatu“;
• leida, et sul tekib raskusi lähedastele enda tugevama, võimekama poole näitamisega.
Ületalitlus ja alatalitlus on viisid, mille abil me üritame automaatselt stressile vastata või enda ärevust summutada, eriti kui meil pole õrna aimugi, kus tõeline oht peitub või mida selle suhtes teha annaks. Samamoodi nagu jälitaja ja eemalduja rollide puhul pole meile omane viis suhetes ärevust hallata ei halb ega hea, ei parem ega halvem. Igal ärevusega toimetuleku viisil on nii positiivseid kui ka murekohti kätkevaid külgi.
Kui paari satuvad ületalitleja ja alatalitleja (mis üldiselt juhtubki), tekitab nendevaheline muster või „tants“ muresid, sest kummagi partneri ärevuse ohjes hoidmise viis tekitab ja toetab teise ärevust. Kui sa alatalitleja jaoks ületalitled, hakkab see inimene veelgi enam alatalitlema. Sama kehtib ka jälitajate ja eemaldujate kohta. Kui sa eemaldujat jälitad, eemaldub ta veelgi – ja vastupidi. Selles seisnebki asja õnnetu iroonia: valikud, mida me suhetes isikliku ärevuse leevendamiseks teeme, muudavad asjad pikas perspektiivis aina stressirohkemaks.
Ärevuse saabudes tunnevad ja teadvustavad jälitajad ja alatalitlejad madalat enesehinnangut eemaldujatest ja ületalitlejatest tõenäolisemalt. Need, kes jälitavad ja alatalitlevad, kannavad endas rohkem ärevust ja neid nähakse suhtes tõenäolisemalt „murepoolena“. Aga erinevus on pigem näiline kui tõeline. Iga juhtumi puhul on väljakutseks vaadelda enda ärevusega toimetulemise viise ning seejärel viia ennast ja oma suhet terviklikkuse ja tasakaalu suunas.
Loomulikult võime kontekstist ja oludest sõltuvalt nii üle- kui alatalitleda. Ärevuse saabudes alatalitlen ma praktilistes ja „päriseluga“ seotud asjades (näiteks üleskirjutatud juhtnööride järgimises või lähedas haiglasse saamises). Tegemist vajava märkamise ja ära tegemise juures võib mul esineda raskusi rakendada enda võimetest tööle rohkemat kui tillukest killukest. Emotsionaalsetes ja suhetesse puutuvates küsimustes kaldun ma stressist ületalitlema, mis võib (kui ma seda vaos ei hoia) võtta ülekriitilisuse, kellegi teise vigadele keskendumise ja soovimatute nõuannete jagamise kuju.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Harriet Lerneri raamatust „Hirmutants“.
