Kas Sa usud kõike, mida Sulle räägitakse? Miks Sa usud? Miks Sa usud, et maakera on ümmargune? Kas Sa ise käisid mõõtmas? Millal usaldada ja millal mitte? Mõne inimese sõnadesse Sa suhtud skepsisega, aga teadmist usaldad kõhklemata?
Pole ime, et inimesi vahel lammastega võrreldakse, kui me kasutame oma elu jooksul nii väikest osa oma ajupotentsiaalist. Üksinda seismine on alati raskem, kui seismine mitmekesi koos. Kellegagi koos seistes saab üksteise selja taha pugeda, see aga kes üksinda seisab, sel pole kuskile pageda.
Intelligente inimene ei kannata lollusi, vaid haarab peast kinni ja alustab aktiivset mõtiskelu. Nagu vanasõnagi ütleb: “Kus viga näed laita, seal tule ja aita!”
Inimesed ei osta korralduse peale ühesugust riideeset, sest meile meeldib eristuda. Ometi meeldib meile kõigile nii käituda. Nähtamatult võtame vastu otsuseid, mis panevad meile selga täpselt samasuguse rõivaeseme.
Kas see on ühtekuuluvus kui kõigil on midagi väliselt sarnast? Kui otsus osutub valeks, saab sellest lüüa suur hulk inimesi. Kas sarnaselt ei tohi mõelda? Võib küll.
Aga miks siiski ei kahelda? Miks ei küsita? Kes pani suu lukku? Pole mõtet viibata mineviku poole. Minevik on möödunud. See, mis oli, see tuleb vabaks ning minna lasta. Olukorda ning elu saab muuta vaid siin ja praegu ehk olevikus. Praegusel hetkel võtad vastu otsuseid, mis mõjutavad järgmist hetke. Üks kasvab välja teisest.
Sind ümbritsev keskkond on täpselt samamoodi Sinu osa, samuti nagu ka kõik see, mis on Sinu sees – mõtted, tunded, unistused, soovid. Oma mõtetega ju muudadki maailma. Esialgu oma maailma, aga see omakorda mõjutab ka inimesi ümberringi. Kui suur hulk inimesi lihtsalt ei mõtle või kõnnivad sissetallatud rada, siis mida on oodata? Oodata on midagi, mis on iganenud ja vana. Kuidas Sa saad iga päev sama teed käies uusi inimesi kohata?
Tihti on nii, et tuleb otsus langetada ja vahel tuleb seda teha ekstreemsetes oludes ja kiiresti. Selleks ongi tarvis arendada eelkõige oma mõtlemis- ning analüüsimisoskust. See ei tähenda, et teistega ei võiks nõu pidada, vaid teistega nõupidamine peaks eelkõige olema mõtete vahetus, mis tähendab juba oma vaatepunkti omamist millegi või kellegi suhtes.
Usalda ennast! Ja veel parem kui Sa usaldaksid ainult ennast. Sinu elu on Sinu vastutus. Pole vaja seda kellegi teise õlgadele veeretada, nemad ei ole vastutavad. See on justkui jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmine eeldusel, et liiv on päikese poolt soojaks köetud ning siidiselt pehme. Keegi ei saa Sulle pähe istuda, kui Sa ei õpeta neid seda tegema.
Kahtle kõiges kui vaja. Küsi “miks?”. Keegi ei pane Sulle kotti pähe, kui Sa jälgid pärani silmadega, mis Su ümber toimub.
Autor: Maili Hütt
