Igal asjal on kultuur ja valikud. Võimalus valida oma sõnu, aga jättes sõnumi samaks. Miks küll inimesed sellest teadmisest mööda vaatavad? Ei ole raske valida häid sõnu, jättes sõnumi alles.
Kui ma ütleksin Sulle, et terve maailm on täis valesid ja meie mõistmine ning usaldus on nii konfliktis tänu sellele kuritarvitamisele, mida inimesed teevad aga ei tunnista. Kas Sa usuksid seda või äkki meie alateadlik programm hoopis käsib meil umbusaldada seda? Suurem osa inimesi manipuleerib teistega kui neile miski ei meeldi või kui nad tahavad asju enda moodi ajada. Nii raske on väljendada sõna ausus. See läheb nii konflikti alati kõigega, selline tunne on, et peab täitsa reeglitest ja maatriksist välja minema, lausa jalgratast leiutama, sest mine Sa tea, äkki jõuab uus info meieni, mis aitab vastuseid teisest vaatenurgast lähtudes leida.
Võibolla nii nagu halva kuulmise ja nohu korral on inimene rohkem ärritunud olekus, sest tal on ebamugav – kehtib sama ka eneseväljenduse kohta. Kui sõnad ja energiad selle taga toimuvad nagu energeetilised trooja hobused, siis me ise ärritume juba vaikselt samuti, sest me ei leia õiget keelt, et asju lahti seletada. Äkki on üldse kõik sõnad ja nende energiad omakorda segamini aetud rõhuasetuse, väljendusoskuse, silmakila ja hääletämbri järgi? Mängu tuleb ka välimus? Kes seda teab, aga midagi on siin mäda ja ei ole päris nii nagu meile on õpetatud või serveeritud.
Inimesed ajavad segamini ausust ja kriitikat. See, kui Sa valid, mida sa välja ütled, siis see ei ole valetamine. Inimesed võivad aususe kaela veeratada rämeda kriitikalaine. Empaatia tundub tihti mõnel ikka täiesti puuduvat olevat, aga ei “nad tahtsid ju head”, nii et ära solvu, lumehelbeke. Ära võta hinge.
“Hei Sina! Mine persse!”, aga ära võta hinge. Selge…. saan aru, päris lahe mäng. “Aga mine Sina ka persse siis!” ja siis tuleb vastuseks: “Ära haugu kutsikas!”.
Selge. Või siis tuleb meelde see esimene sõna – lumehelbeke või see teinegi – lillelaps, eks. Mulle ei meeldi mida Sa minu kohta ütled ja ma käin oma kaardid.
“Ära ülbitse, mida Sa endast arvad?”… järgneb. Ega ma täpselt aru ei saagi, et kus meie kahekõne ühise keele siis leidma peaks? Mina tulen vastu, aga mulle ei tulda.
No kas tuleb see muster tuttav ette? Vot nüüd ongi aeg võtta koeral sabast kinni nii öelda ja raputada seda. Sest palun väga, vastus on imelihtne. Sina oled nõrgem pool ja Sind süüakse, realisatsioon missugune, eks.
Sa tegelikult oled tugevam, sest sa suudad lubada endale olla nõrk. Kohe kui Sa ütled teravad sõnad vastu ründajale, siis tema enam ei ole nii tugev, et seda vastu võtta. Vaimselt. Füüsiliselt on tal muidugi kohe kange tahtmine asju kätega õpetama tulla. See ongi ühiskonnas suur viga praegu. Sellised hüsteeritsevad ja ründavad isiksused peaksid koju minema ja võtma vaba päeva, jooma puljongit ja magama pikalt välja ennast.
Miks inimesed nii kurjad oma loomult on? Teise kohta teame ju alati rohkem öelda. Ise ei tee, aga saame alati valetada. Teistele saame öelda kergekäeliselt, et ole aus. Terve maailm teab öelda, kes Sa oled – kellegi isa, kellegi poeg, Ants või Toomas jne. Sellega kaasnevad alati ka eeldused ja ootused Sinu osas.
Kui Sa oled Sina ise, siis tea, et Sa oled muutuv olend ja see on normaalne. Maailm ja kõik muutub. Kui käid ajaga kaasas, õpid kogemustest, siis muutud. Ometi tuleb keegi ja ütleb Sulle, et ära käitu nii, see pole sina.
Kui ausad te olla tahate? Olge täiesti ausad. Nüüd teine temaatika on see, mida te valite suust välja paisata. Viisakas elementaarne empaatilise käitumise ABC… kui õpetajal on vistrik nina peal, mis Sind häirib, siis jäta see ausus enda teada ja ütle, et Sulle meeldivad kingad, mida ta kannab.
Ma alati pigem jagan meeldivat ausust, mida märkan kellegi puhul ja minu töö ongi märgata head teises. Ilmselt isekana ootan vastu samasugust lahendust teistelt, aga tulutult. Muidugi ärge öelge otse kellelegi ausalt välja, et “Hei, Sul on ilus tagument!”… jällegi, pole hea valik enamasti. Uskuge, tean omast käest.
Rääkides maskidest ja aususest… Kui me neid kanname, siis nende ära võtmine võib tähendada, et me hüsteeritseme, ründame teisi nende käitumise, sõnavara või emotsiooni pärast. Sooviks öelda, et see on järjekordne mask – viha, aga ma ei saa, sest seda õigustatakse sellega, et ollakse oma tunnetes aus. Kui see on tõde, siis on ausus ju väga pahatahtlik loomult. Sellisel juhul ütlen, et kandke edasi maske, sest kõikide inimeste tõde on segadusse ajav nende endi õigustuste tõttu.
Kui aga öeldakse, et need tunded on ausad ja soovitakse JAGADA ausust, siis sellisel juhul tahaksin öelda, et ausus on ka see, kui märgatakse midagi head kellegi puhul. Nüüd oleme jõudnud sellesse tähtsasse punkti, kus inimene saab valida oma tõde, mida ta teistele jagab.
Nii on vist kõigil, et ütled midagi ägedat ja plaksti saad kriitikat nautida. Tuju läheb ära ja tahaks kohe välja saada selle paha tunde enda seest ja võibolla lähme nakatame selle edasi mõne armsa inimese peal, kes ei oska seda oodata? Mm… selline see ühiskond hetkel on, see on selle kriitika tulemus…
Ära võta maski palun eest ära, kui sealt tuleb hoopis välja õelus ja rünnak kellegi vastu. Sa arvad, et see oli reaktsioon millegile, aga tegelikult see algas ikkagi Sinust, kes Sa tegid sellise valiku. Samamoodi saad alustada millegi ilusa ütlemisega, loomisega ja elamisega. Vali tõde, mis motiveerib ja rõõmustab inimest. Õitsemine on loomult ilusam kui närbumine. Õitsemist põhjustab päike. Aga närbumist soodustab see, kui Sa ei kasta taime ja oled negatiivne. Taimed on tundlikud energiate suhtes, samamoodi on ka inimesed.
Enamus inimesi manipuleerivad üksteisega ja kõige õigem tegelikult on õppida iseendaga läbi saama ja kindlasti mitte jagada seda ausust, mis tundub kõigile ründav ja halvustav. Kõigil on oma tõde. Ja valikud. Empaatia on neil, kes valivad märgata oma tões ilusat, seda tunnustada ja läheneda läbi motivatsiooni. Kiitused on teema, kriitika ajab ausalt keema.
Arvamused teistest tulevad meist endist ja kui see meid häirib ja see on ausus, siis tegelikult see on päris kole ausus, sest kuidas saab loomult olla hingeolemus nii halvustav. Kui on valida tõde, siis valiksin lahenduste-motivatsiooni-toetuse tõe, sest seda poolt peab ju ka igal inimesel-olendil olema. Tasub märgata, mis on hea ja seda vahelduseks välja teistele öelda ja hoopis vastupidi jätta ütlemata see aus endast tulenev vihkamise tõde teiste suunas.
Sul on kehv tuju, ole aus, aga ära palun ütle välja seda. Teised parameetrid rakenduvad. Sa ei valeta, kui sa neid asju välja ei ütle. Tunded on ausad ju Sinu sees. Kui välja ütled, siis parameetrid muutuvad. Jutt ei käi enam aususest, vaid tekitad konflikti kui nii ütled.
Inimene loomult märkab juba kõiksugu negatiivsust ning ka kõike seda head, mida luuakse. Küll aga oldakse kitsid kiitustega, aga väga maiad kriitikaga. Siis valetatakse, et soovitakse aidata. Aga samas aitaks hoopis tõhusamalt kiitus. Kiitus motiveerib alati!
Märka head, mitte halba! See ei ole valetamine, kui sa jätad ütlemata, et sa ausalt kellegi vastu midagi halba tunned. Suur vahe on siin sees aususel ja valetamisel.
Keegi ei taha Sinu ausat halba märkamist. Sina tahad? Tore, kui vastad endale valega, et “jaa”. Sina tahad? Ei usu seda, et sa ei ärritu, kui sulle nö aususe sildi all ebameeldivaid asju öeldakse.
Kui tunned, et su olemus on pahatahtlik, siis parem jäta mask ette, sest sellisel juhul oled loonud maski, mis vähemalt loob Sinu eest headust. Sest tegelikult ka, ka kõikidel valgusekandjatel ja õpetajatelgi on halvad päevad, nad lihtsalt ei hakka seda kohe kuulutama kõigile, sellega võibki tekkida teistel vale ettekujutlus või ootus teatud inimesele. Ärge laske eksitada ennast, meie oleme ka inimesed, me lihtsalt valime, mida me soovime jagada endast.
Mina küll tahan ja ütlen välja, kui mulle miski kellegi puhul meeldib. Tõesti, vahel tahaks mitte teada ausat kriitikat, et olen ennast jälle paiste söönud. Ma tean ise ka seda. Aga kui märkad, et olen mehisem ja pigem just ilusam nii, siis jumala eest, ära jäta ütlemata. Nii lihtne.
Kriitika asemel kiitused! Kas Sul on raske lihtsalt märgata midagi head selles kõiges ja seejärel seda välja öelda? Kui märkad kellegis viga, siis ole vähemalt ise parem ja tee paremini. Näita eeskuju, ole teejuht.
Vajadusel kaitse ennast eemaldumisega, hoia kaitset sellega, et ümbritsed ennast heatahtlike inimestega. Kui õpime armastama ennast ja oleme tugevad hakkamasaamiseks üksindusega, siis suudame tegelikut väga lähedale saada tõelisele armastusele, usaldusele ja valgusele.
Aitab halvutsemisest ja märgake üksteises ainult head, see on hinge ülesanne. Ole parem Sina, sest Sa väärid seda.
Autor: Alan Durier
Allikas: Toimiva suhte aluseks on ausus iseenda vastu
Iseenda elu looja | Kolm sammu, kuidas saada tõeliseks minaks ja hakata elama iseenda elu
Võti, mis avab tee õnne ja edu juurde – ole sina ise!
Julge olla tõeliselt ehe, julge olla sina ise!
