Mõtisklesin ebapüsivuse ja selle tõsiduse üle eile. Rebides lahti sellest tõsisest elust tekib tunne nagu oleks tiivad jälle seljas, korraks peatub maailm isegi ning kui ei peatu, siis tahaks seda peatada. Miks me võtameelunii tõsiselt kui tegelikult ei saa me isegi elus endas kindlad olla? Kas maailmaruumis, kus elu muutub meie ümber iga sekundiga, oleks tark valida tõsine eluskeem või hoopis mängida kogu elu?
Proovisin tänases päevas mängida, näha kõike enda ümber justkui mängu ning mitte enda elu. Ühistranspordis olid justkui naeru ning nutunägudega mängukaardid, mis olid asetatud mängulauale- kõigil neist mängida oma roll ning osa. Kodus tantsida muusika saatel oli minu pisike elumäng. Märkasin elu enda ümber- taevas ja maailmaruum. Kogu see suur kooslus, mis võib muutuda vaid ühel loodusjõu mõjul. Muutused meie maailmaruumis on aeglased, kuid suured. Me ei märka seda, kuidas loodus meie ümber muutub ning arutleme päevast-päeva selle üle, kas täna tuli lumi maha valel või õigel ajal. On sel siis tähtsust? Kui prooviks sinagi vaadelda ühte päeva oma elus, kui mängu – kes on sinu mängukaaslased ning milline roll neil täita on. Kuidas on rollid jaotunud sinu eraelus ning tööelus?
Iga sekund loob meie elus mingi uue hetke. Mis peamine – ükski hetk ei ole püsiv. Isegi, kui me tunneme suurt vajadust peatada vahel aeg ning jätta teatud hetk meie ellu püsima, ei ole see võimalik. Me võime tunda end kellegagi imeliselt ning soovida, et nii jääkski, kuid mitte miski pole jääv. Kui kindlad me siis milleski või kelleski olla saame? Fakt on see, et ei saagi. Ning see ei ole halb ega kurb, see on lihtsalt elu kirjutamata seadus. Me saame olla kindlad vaid enda olemasolus ning see, millisena me oleme, sõltub samuti vaid meist endist. Kõik inimesed meie elus ei ole jäävad ning nende rollid võivad vahetuda kiiremalt, kui me sooviksime. Mõni inimene tulebki meie ellu selleks, et sealt sama kiirelt välja kõndida. Kõik inimesed ei ole loodud meie elus olema. Kui me seda lihtsat asja mõistame leiame palju vähem kohta pettumusele ning kurbusele, kui kellestki ilma jääme. Pea meeles, et mitte keegi ei saa sulle haiget teha, kui sa ei lase endale haiget teha.
Inimesi, kes meie ellu püsima jääksid on vähe, isegi vanemad ei ole meiegi tavaliselt elu lõpuni. Meie elus on vaid paar inimest, kes väärivad kohta meie kõrval terve elu ning oskavad seda kohta vääriliselt hinnata. Kõik teised tulevad ja lähevad- see on paratamatus, sest kõigil meil on mingisugune roll teineteise elus täita. Me pole loodud jääma teineteise kõrvale kauemaks, kui õppetunnid on õpitud. Seega oleks vale kellesegi klammerduda, ometi on see nii raske.
Ainus, mis sa teha saad, on muutustega kaasa minna ning mitte proovida neid enda elus vältida. Trots, mis tekib, kui miski meie elus muutub, on loomulik tunne meie kõigi jaoks. Kuid pea meeles, et kui kõik muutub kõik, siis muuda kõike. Haara need kiirelt mööduvad hetked oma elus enda kätesse. Naudi kõike siin ja praegu teadmisega, et muutused on elu loomulik osa. Ära tunne nördimust, kui keegi sinu elust välja kõnnib või rolli vahetab – miski sai lihtsalt uue kuju ning nii pidi minema. Valitse oma elu ning tee ise enda elureeglid. Ära lase kellelgi juhtida end paremale või vasakule, kuhu sa pöörata ei sooviks. Ära lase kellelgi endale halvasti öelda. Ära loobu kellegi ega millegi nimel oma unistustest või soovitud asjadest. Ole iga päev parim versioon endast ning õhtul tee endale pai.
Väldi tõsist elupilti, kus kõik peab toimima kindlate reeglite järgi. Proovi mängida ning märka, kuidas sinu ellu saabuvad mängukaaslased. Mitte mängukaaslased, kes sinuga mängiks vaid inimesed, kes oskavad samuti eluga mängida – tantsida üksi kodus, armastada väikeste puudelehtede ilu ning hinnata varajast tõusvat päikest. Inimesed, kes teevad sinuga koos maailma väiksemaid tegusid ainuüksi sellepärast, et teha neid koos sinuga!
Autor: Tuuli Mäemat
