Märgakem ebapüsivust kõiges meie ümber. Ebapüsivus on justkui soovimatu tunne, kuid ometi nii loomulik ning eluks vajalik. Ebapüsivus tuleneb pidevatest muutustest meie ümber, kus miski ei jää püsima.
Mõtisklesin ebapüsivuse ja selle tõsiduse üle eile. Rebides lahti sellest tõsisest elust tekib tunne nagu oleks tiivad jälle seljas, korraks peatub maailm isegi ning kui ei peatu, siis tahaks seda peatada. Miks me võtameelunii tõsiselt kui tegelikult ei saa me isegi elus endas kindlad olla?
