Unelmad ja tegelikkus ehk isehakanud eliit
Eliit peaks definitsiooni kohaselt olema rahva parim osa, “maa sool”, eeskuju. See lugu on poliitilisest eliidist, milleks Eestis valdavalt peetakse presidenti, valitsuse ja riigikogu liikmeid. Poliitikute puhul minu käsi tõrgub sõna eliit kirjutama, kui, siis jutumärkides. Niivõrd suur on vastuolu definitsiooni, ootuste-lootuste ja tegelikkuse vahel, seda nii Eestis kui ka mujal maailmas. Rahva suhtumine poliitikutesse on valdavalt ja süvenevalt negatiivne ja seda ilmselt teenitult. Harvardi Ülikooli viimane küsitlus noorte Ameeriklaste poliitiliste eelistuste suhtes näitab, et usaldus presidendi, sõjaväe, kongressi, ülemkohtu ja föderaalvalitsuse kui terviku vastu on langenud ajaloolisse madalseisu.
Me võime eliidi definitsiooni kummi venitada nii ja teispidi, julgen siiski öelda, et enamuse inimeste arusaam eliidist on midagi, mida võib pidada endast kõrgemaks, väärikamaks… Inimesed, keda tõepoolest usaldaks rahvast juhtima peaksid olema tajutavate tõeliste väärtustega. Kas aga meid valitsevad ja sellele positsioonile pürgijad seda austavat nimetust valdavalt väärivad? Ma ilmselt ei räägi vaid enda eest, kui väidan, et Eestis on nõus eliidiks pidama vaid Eetilist Eliiti. Inimesi, kelle poole tõepoolest ülespoole vaadata ja neid eeskujuks pidada. Positsioon (amet) ei tee kellestki veel eliiti, isikuomadused teevad! Poliitiline eliit Eestis ja ka mujal maailmas on end ise sellele positsioonile upitanud ja arvanud ning valimised toetavad illusiooni, et ka inimesed neid eliidiks peavad.
Kes või mis on siis see ennast poliitiliseks eliidiks pidav seltskond? Vajaks Enn Vetemaa sulge, et koostada poliitikute välimääraja. Jaotamise variante on mitmeid – kompleksides võimuiharad, ideetud lapspoliitikud, sooja koha ja hea pensioni soovijad, “kasulikud idioodid”, “väikesed moosivargad”… Meid valitsema pürgijate “Issanda Loomaaed” on sel aastal eriliselt kirju, aga kõigil poliitikutel on ühine mentaliteet – nad arvavad, et neil on täievoliline õigus inimestelt nende töö vilju (maksude näol) vägivalla ähvardusel röövida ja röövitut siis oma suva järgi jaotada. Riiklik vägivallal põhinev võimustruktuur on seda siiani võimaldanud. Kas nii jääbki?
Selge, et üldistada ei tohi, samas on ühisjooni, mida eirata oleks rumal. Miks ometi nii? Kuhu jääb (vähemalt võimulolijate endi poolt oodatud) rahvapoolne austav suhtumine? Poliitikud arvavad ennast eliidiks, Linnar Priimägi on poliitikuid aga nimetanud avalikult parasiitideks (muidugi ei ole ta esimene ega viimane selle termini kasutaja). Vastuolu on selge. Huvitav, miks ometi on USA neljatärnikindral George Patton on öelnud, et poliitikud on üks madalamaid eluvorme?
Juba aastal 1552 kirjutas Prantsuse õigusfilosoofia üliõpilane Etienne De La Boetie 25-leheküljelise essee “Arutlus vabatahtliku orjuse olemusest”. See oli siis, kui ÕIGUSteaduse õppimine oli veel õigluse, vale ja õige filosoofia. Sisuliselt ta arutles, kuidas miljonid Prantsusmaa kodanikud lubavad enda üle valitseda muidu tühistel inimestel. Ei midagi uut siin päikse all…
valitsus on kahjulik, selge see. Kui suur on aga kahju, kui valitseb psühhopaadist kurjategija? Kui on hoopis nii, et ajaloos suuremate sõdade ja totalitaarsete diktatuurirezhiimide puudumine on vaid vaheetapp, et miskipärast pole olnud võimalust või vajadust nende järele või siis puudus piisavalt andekas psühhopaat?
Valimised ehk kuninga uued rõivad
“Kui valimised võiksid midagi muuta, oleks need ammu riigi poolt keelustatud!” – Emma Goldman
Ikka on olnud nii, et enne valimisi ilmutatakse meile uusi ja ilusamaid lubadusi, miks just mind (meid) valides tuleb õnn meie õule. Ometi on ajalooline kogemus on näidanud, et lubaduste täitmine ei ole eesmärk, eesmärk on lubaduste abil saada magus VÕIM. Magusaid lubadusi pakkuvad valimisplatvormid on aga kui kuninga uued rõivad tuntud muinasjutus.
Ikka on olnud nii, et enne valimisi aktiveeruvad magusalt ja kenasti kõnelevad võimuiharad kutsuvad rahvast üles “teostama oma võimu” valimiste läbi. Ometi on Heinz Valgu klassikaks saanud lause üha aktuaalsem – Kui võim on rahva käes, kelle käes see siis on? Konstitutsiooni kohaselt on kõrgeima võimu kandja, tõepoolest, umbisikuline “rahvas”, kelle käes on aga tegelik võim? Inimesed on hakanud järjest rohkem küsima, mis tegelikult toimub, kuidas saab olla nii, et järjekindlalt võetakse ka Eestis vastu üha drastilisemaid otsuseid, millel rahva tahtega ühisosa puudub. Mis toimub? Üha rohke tuleb avalikuks informatioon, et rahvaga on siiani omatahtsi manipuleeritud ja rahvas on oma konstitutsioonilise võimu andnud… Või on see võim hoopis kavalalt ja kuritahtlikult võetud, kaaperdatud? Kuidas siis saab olla nii, et ka demokraatlikuks nimetatavas Eestis demos-st ehk rahvast enam ei kuulata? Tegelikult pole aga kunagi kuulatud ja kui on, siis moepärast, kombates piire, kui palju sellele demos-ele demokraatia tingimustes siis ikkagi “pähe istuda” saab.
Artiklis “Valel põhinev reaalsus” olen kirjeldanud, kuidas massimeedia valdavalt valetab ja meile valitsejate huvides müüte loob… Üks selline müüt on demokraatia kui rahva (enamuse) võim. Jätame kõrvale arutelu demokraatia olemusest (mis tegelikult tähendab kamba võimu) ja oletame, et tegemist on positiivse nähtusega ja küsime, on meil siis demokraatia?
Cambridge Ülikooli viimane uuring tõendab, USA-d valitseb hoopis oligarhia – mis tähendab tegelikult raha võimu… Kuidas siis nii, meile on ju väidetud, et tegemist on maailma demokraatlikuma riigiga? Väide on järjekordne korruptiivselt kaaperdatud haridussüsteemi ja korruptiivselt kaaperdatud massimeedia poolt kultiveeritud müüt. Kui see on nii USA-s, kuidas on see siis mujal maailmas, kuidas on see meil, Eestis? Pole kahtlustki, et uuringu tulemus oleks sama. Miks? Sest demokraatia on samamoodi korruptiivselt kaaperdatud kitsa kuritegeliku kliki poolt ja võimaldab tihti võimu juurde saada “parimatel” sotsiopaatidel. Uuringu tulemus tõendab, et nn. Majanduseliidil ja ärilistel organiseerunud huvigruppidel on VALDAV mõju poliitilistele otsustele ja rahva enamusel – ka VALDAVAL enamusel – see mõju tegelikult puudub. “Kooseluseaduse” jõhkrat läbisurumist mäletab veel keegi? Taastuvenergia seaduse läbikukutamine Riigikogus on sama asja ilming. Arvate, et “uued tulijad” võimule saades teevad teisiti? “Äraostmatuid” mäletate?
Lenin on öelnud, et demokraatia on vajalik sotsialismi saavutamiseks, Sotsialism on kommunismi eelaste. Oi, meil oli just hea meel, et saime lahti ühest sotsialistlikust ja kommunismi pürgivast monstrumist nimega Nõukogude Liit ja meil on nüüd demokraatia, nii tore!…Oops…Lenin…
Stalini ütlus, et ei loe see, kes hääletavad, loeb see, kes hääli loevad, näitab ilmekalt demokraatia kaaperdamise äärmuslikumaid võimalusi, mida vajadusel kasutatakse. Tavaliselt ei ole see aga vajalik, kuna korraliku “eeltöö” korral saavutatakse üldiselt vajalik tulemus, ehk võimule saadakse parimad klikihuvide kaitsjad. Kui on kontroll rahatrüki ja massimeedia üle, siis saab osta ju mida ja keda iganes ja poliitikud on valdavalt üsna müüdavad ja põhimõttelagedad kujud. Keegi on tabavalt öelnud, et kui korporatsioonidel hakkab raha üle jääma, siis esimese asjana nad ostavad endale valitsuse. Korporatiivse võimu ja riigivõimu läbipõimumist on Benito Mussolini nimetanud fašismiks. Seega on karjääripoliitikud enamasti vaid klikihuvides ostetavad ja manipuleeritavad käpiknukud. Kas ei ole aeg lõpuks ometi aru saada, et kuningad, keda järjest uutes ja uhkemates rõivastes meie ette ilmutatakse, on tegelikult alasti?
Ära mine valima, loobu toetamast korrumpeeritud amoraalset süsteemi!
“Üdini korrumpeeritud süsteemis mitmest halvast paremat valides toetad ikkagi halba.” – Doug Casey
Esiteks, peaksime teadvustama probleemi: Süsteem on kurikavalalt seatud nii, et valimised on muudetud farsiks, et kindlustada psühhopaatide tee võimu juurde ja nende püsimine võimul. Ilmekas näide on kahe-partei süsteem USA-s (sellest järgmine on ju vaid ÜKS ametlik partei, ja selle süsteemi kuritegelikkust tunneme me hästi), kus need kaks parteid ajavad läbinähtavalt ÜHTE ASJA – oma ja oma rahastajate-kontrollijate asja. Pole lugu parem ka Eestis – valida tegelikult ei saa (valitakse parteide tagatubades), saab vaid hääletada, et missugune tagatuba. Süsteemis puudub igasugune vastutus (peale halenaljaka “poliitilise” vastutuse).
Kuidas ometi, no kuidas ometi saame me kergeusklikult hääletada võimu juurde inimesi, kelle tegelikust olemusest me midagi ei tea… Hääletada selle alusel, et nad võib-olla oskavad kenasti rääkida (veenev valetamine on psühhopaadi omadus), ülimoekalt riietuda (nartsissism on psühhopaadi omadus), on olnud edukad meedias (pealiskaudne sarm ja demagoogiline kõneoskus on psühhopaatide tugev külg)? Absurdi tipp!
Firmasid juhtima (ka riigifirmasid) valime läbi tõsise kadalipu, testide – ja riiki juhtima hääletame hea jutu ja tuntuse ja (välise) põhjal? Kuna meil pole võimalust teha võimulolijatele ja võimule pürgijatele IQ ja EQ teste, siis vast on kindlam suhtuda igasse võimulepürgijasse (võimuiha on psühhopaadi omadus!) kui psühhopaati, enne, kui pole tõestatud teisiti! Põhiline küsimus on, kuidas oleks võimalik vältida süsteemi üha uuesti ja uuesti kaaperdamist “parimate” psühhopaatide poolt. Probleemi teeb veel suuremaks tõsiasi, et need, kes enne valimisi veel ei ole korrumpeerunud, muutuvad selleks varem või hiljem… Kuna võim korrumpeerib ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt (Lord Ackton). Ka kõige paremaid. Sest kübeke psühhopaati on meis kõigis.
Demokraatia ei ole kaitse diktatuuri vastu, vastupidi – demokraatlikud valimised on meile toonud Hitleri, Mussolini, Putini, Obama (diktatuuri kaldumist USA-s ei näe vist enam küll vaid pime). Aga meie ikka usume, et need on juhused, vaid üksikud on kurjategijad, ja enamus on ju ometi head… Kui aga on hoopis tegemist seaduspärasusega, nagu poliitikuid psühhopaate analüüsinud Lobaczewski väidab? Ta kirjeldab ka, kuidas psühhopaadid võivad domineerida grupi ja rahvuse üleselt, mõjutades kogu maailma. Kui psühhopaatide käes on võimsad relvad (rahasüsteem, meedia, harisusüsteem, meditsiinisüsteem, võimustruktuurid), siis on selge, et manipulatsiooni ja vägivalla võimekus on määratu. Ometi on psühhopaatide domineerimise peatamine võimalik – valitseda saab vaid seda, kes annab nõusoleku enda valitsemiseks. Mina ei hääleta enam juba ammu, ehk siis ei anna mandaati enda valitsemiseks ega toeta amoraalset süsteemi.
Ja kui tegemist on end juba “tõestanud” psühhopaadist karjääripoliitikuga, siis peaksime temast põlgusega eemale tõmbuma, nagu tõmbusid tudengid, kes Ilfi ja Petrovi kuulsa romaani “Kaksteist tooli ja kuldvasikas” peakangelase Ostap Benderiga rongikupees mõnusalt aega olid veetnud, temast eemale, kui too uhkusega tunnistas, et on miljonär… Bender oli mitmete tunnuste järgi ju tegelikult…psühhopaat. On võimule pürgijate hulgas ka positiivseid “tegijaid”? Ilmselt on veel naiivseid idealistlikke “maailmaparandajaid”. Siingi on aga probleem – nimelt tõeliselt targal egotul inimesel puudub vajadus teisi valitseda ja arusaam, et ta on sobiv teisi valitsema, saab olla vaid rumalal.
Inimesed hakkavad üha rohkem aru saama maailma “vägevate” põhiolemusest ja nende autoriteet hakkab mõranema. Näiteks Barack Obama on oma mitmetel viimastel esinemistel saanud väga leige või olematu aplausi osaliseks, publik on juba vähemalt ühe tema esinemise ajal massiliselt välja kõndinud. West Pointi kadettidest üle kolmveerandi ei austanud Obamat tema 2014 aastal peetud kõne järgselt aplausiks püstitõusmisega. Obamat on sõjakurjategijaks nimetatud Ühendkuningriigi parlamendi kõnetoolist. Eelneva valguses hämmastas mind Obama Eesti visiidi ajal peetud kõne kuulamiseks järjekorras seisnud Eesti “eliidi” ajupestuse tase.
Aeg on aru saada, et nn. esindusdemokraatia on esindajate ja nende kontrollijate huvides loodud müüt, see toimib hästi nende, aga mitte meie, esindatavate jaoks. Valimistel osaledes toetame amoraalset süsteemi. Kui oleme seda mõistnud, siis võiks loobuda toetamast seda kuritegelikku süsteemi ja mitte anda ära/delegeerida oma esindusõigust (ehk valitsemisõigust) kellelegi teisele! Mitte hääletades saadame sõnumi – kuningal EI OLE uusi rõivaid, kuningas on alasti ja tema alastus ei ole ilus, sestap neid ilustatud rõivaid niiväga vaja ongi. Me ei vaja enam selliseid kuningaid!
Valel põhinevat süsteemi tingimusteta uskuvate/toetavate ja kriitilise mõtlemisvõimeta inimeste iseloomustamiseks on käibele tulnud termin – “Inimlambad”. Inimlambad ihaldavad, et neid valitsetakse ja oligarhia teeb seda hea meelega, Inimlambad on riikliku kohustusliku koolihariduse kontrollitud meedia “treeningu” produkt, keda on õpetatud uskuma, et nad elavad demokraatias ja et nende hääl loeb.
Pidage meeles, et meil on tegemist psühhopaatidega, kelle elu põhiline ambitsioon on tõusta võimule ja valitseda. Naiivne on uskuda, et NEMAD ISE hakkavad piirama oma võimu ja annavad inimestele rohkem vabadust ja valikuid. Fašism on valitsuse ja korporatiivse võimu sümbiootiline suhe. Tähtis on vaid üks – selline süsteem toetab ja jääb alati toetama tsentraliseeritud keskvõimu.
Praegune süsteem on tupiktee ja loodetavasti kukub kokku, kui sellelt oma toetuse võtame. Suudame me seda? Vastus selle küsimusele taandub vaid ühele – kas inimkond suudab tõusta tasandile, et eksisteerida end ise reguleeriva ühiskonnana ilma valitseva klassita (sest see on, mida valitsus endast kujutab ja selliseks ta sama süsteemi püsima jäädes ka alati jääb).
Poliitika on tegelikult niisugune “redeli alumisel pulgal” toimetamine. Mina sulle, sina mulle tehing. Inimese arengut on siiani pidurdatud valel põhineva kontrollisüsteemiga (mis koosneb alasüsteemidest nagu haridussüsteem, meditsiinisüsteem jne), et nad jääksidki sellele esimesele pulgale süsteemi toitma. Diagnoosi panek – et süsteem on kuritegelik ja amoraalne – on lihtne. Uue süsteemi loomine hoopis keerulisem. Lõppkokkuvõttes taandub kõik inimese kvaliteedile ja uus süsteem saab tulla vaid vastavalt inimeste kvaliteedi tõusule, ehk siis sõltub meist kõigist. OSHO õpetuse mõte on see, et inimesi tuleb õpetada armastama. Vägisi õpetada ei saa ja kindlasti ei ole sellest õpetuset huvitatud süsteemi kontrollijad. Meil on vaja selle tarkuse tähtsust ise teadvustada ja õppida…Autor: Andres Lindmäe
Allikas: Terviseportaal.com
Kuula Andres Lindmäed Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”
