Mineviku kütked
Teraapiaklient Riina (nimi muudetud) on oma lapsepõlvest rääkides väga kurb. Pole ka ime – naise minevikus on palju valu ja hülgamist, ta on kogenud nii emotsionaalset kui füüsilist vägivalda. Riina vanemad olid alkohoolikud, kel oli raskusi töökohtade hoidmise ja koduse majapidamisega. Sagedased joomapeod ja vanemate omavahelised lahingud ei lasknud Riinal ja ta nooremal vennal kooliasjadele keskenduda ega omaealistega sõprussuhteid luua. Näen, kui valus on Riinal kõigest sellest rääkida, ometi lükkab ta selja sirgu ja kordab: “Ma olen oma vanematele andestanud.” Miks ometi on mul teda nii keeruline uskuda?
Inimese psüühika on loodud nii, et need kogemused, mis ei ole lõpetatud, jäävad alles rakumällu, mõjutades igapäevaselt inimese mõtlemist, emotsioone ja käitumist. Need allasurutud ja “unustatud” kogemused neelavad väga palju tähelepanu ja elujõudu ega lase meil olla olevikus ja seda nautida. Selle asemel vaatame üha mineviku poole, heietame oma kurba lugu ja otsime süüdlasi, sest enesetunne on jätkuvalt halb. Holistiline teraapia on seisukohal, et allasurutud kibestumine ja andestamatus võivad takistada mürgiste ainete eraldumist organismist ning luua happelise seisundi kudedes. Selline mürkide kogunemine võib lõpuks viia autoimmuunse haiguseni.
Kui aga paneme kogetule punkti ehk aktsepteerime juhtunut ning vajadusel andestame neile, kes meile haiget tegid, saab psüühika koormast vabaks. Ka Riina meelerahu ja sisemise arengu jaoks on äärmiselt oluline, et ta suudaks oma valu ja vägivalda täis minevikuga rahu teha ja vanematele südames tõeliselt andestada.
Vaid tühjad sõnad
Riina ongi seda teinud – püüdnud raamatute ja terapeutide abiga vanemaid mõista ning neile nende suhtumise ja teod andeks anda. Ta usub andestamise jõusse ning oskab sellest kaunilt rääkida. Aeg-ajalt püüab Riina lapsepõlve koledused unustada ja kordab endale, et küll aeg parandab kõik haavad. Enda sõnutsi saab ta väga hästi aru, et vanemad olid toona oma eluga puntras ega osanud teisiti. Kuid naise olek reedab, et tema sees on palju allasurutud solvumist, süüdistamist ja viha. Miks andestamine ei õnnestu?
Üks põhjus on selles, et igasugune ülekohus, solvangud ja pettumused lähevad inimesele sügavale hinge ning kujundavad tema mina-pilti. “Ma olen haiget saanud, mind on reedetud – kuidas saan ma kõik selle lihtsalt selja taha jätta?!” Nii saab ohvriroll märkamatult kannataja identiteedi osaks ning olnuga rahu sõlmimine ja haigettegijale andestamine osutuvad väga keeruliseks, sest sunnivad inimest muutma oma suhtumist ja väärtusi. Lihtsam on minevikust kinni hoida, olla rahulolematu ja vanematele nõudmisi esitada. “Kuidas nad ometi ei mõista, kui palju nad meile haiget tegid? Milline vanem nii oma lastega käitub?!” küsib minult etteheitvalt ka Riina. Ta on püüdnud sellest korduvalt emaga rääkida, aga kõik säärased jutuajamised päädivad ema solvumise ja pisaratega.
Minevikuvalusse takerdumine leiab sageli aset ka juhul, kui inimene ise siiralt usub, et on minevikuga lõpparve teinud ja teisele poolele kõik tema vääritud teod andeks andnud. Hellsten on seisukohal, et nii kaua, kui kaevame üles vanu tülisid või kui kasvõi ainult kasutame kellestki rääkides sõna “andeksandmine”, on meil suure tõenäosusega südames andeksandmise vajadus ja selle all mingi lahendamist vajav valu. Seda ka siis, kui kordame endale aina ja aina, et süda on puhas ja valu on möödas, et kõik on andeks antud. Tegelikult ei ole tõelist andeksandmist veel toimunud, on olnud vaid tühjad sõnad. Valu ei ole kaugeltki möödas – see vajab valguse kätte toomist ja lahendamist.
Valu ilmutamine
Me ei saa andeks anda lihtsalt nii, et otsustame seda teha. Andeksandmine on protsess. Selle esimeseks sammuks ja tingimusteta eelduseks on see, et me kõigepealt tunnistame endale, et oleme haiget saanud, et meid on kõige kallimate inimeste – vanemate poolt hüljatud. Hellsten räägib siin vajalikust ajajärgust, mil me “ei anna andeks oma vanematele, ei mõista neid ega kaitse.” Kui püüame andeks anda ilma, et endale oma tõelist valu tunnistame, siis pole tegu andestamise, vaid vanemate kaitsmisega, püüdega olla neile lojaalne, püüdega olla ikka veel “hea laps”. Sest hoolimata kõigest armastab iga laps hinges oma vanemaid ja tahab võita nende poolehoidu. Seda ka siis, kui ta ise on ammu juba täiskasvanu ja kasvatab oma lapsi. See armastus sunnib vanemaid oma südames kaitsma, nende minevikuteod “unustama” või alla suruma. “Võime väita, et et vihkame neid, et ei tunne neid, et pole nendega nõus, et oleme neist lahti öelnud või lahku kasvanud – sellised tunded saavad meil olla vaid teadvuse tasandil. Oma hinges armastame oma vanemaid tingimusteta,” kirjutab pereterapeut Tiiu Bolzmann. Kuid vanemaid oma südames kaitstes ja neile lojaalne olles “imatakse meid tagasi lapsemeelsesse lojaalsusesse, mille juured on lapse turvalisuse vajaduses. See turvalisusetarve seob meid vanemate külge ega lase meil täiskasvanuks saada,” väidab Hellsten.
Seega enne, kui saame südamest andeks anda, on vaja olla enda vastu üdini aus ja endale tunnistada, kui palju oleme haiget saanud. Meil tuleb endale tunnistada, et meid pole mõistetud, meid on halvasti koheldud, oleme kannatanud hoolitsuse ja armastuse puudumise käes. Tuleb teadvustada, et meie kui lapse vajadused jäid vanemate poolt rahuldamata. Loomulikult tekitab see kõik kurbust, pettumust ja kibestumust! Ja seda ongi keeruline andestada.
Viha väljendamine
Kui oleme endale oma peidetud emotsioonid teadvustanud, siis järgmise sammuna on vaja neid tunda, sest ainult nii on võimalik allasurutud tunnetest vabaneda. Paljude klientide jaoks on see, kui soovitan neil “unustamise” asemel korralikult vihastada, ehmatav ja lausa lubamatu. “Nad on ometi mu vanemad! – kuidas ma tohin nendest halvasti mõelda, nende vastu viha tunda?” kuulen tõelist nördimust. Kuid viha annab jõu end kaitsta ja rebida end lahti sellest, mis on muutunud liiga siduvaks või lausa ahistavaks. Viha aitab vabastada end sidemetest, mida oleme siiani lapseliku abituse tõttu vajanud. Kui meil pole õigust viha tunda ega väljendada, nagu alkohooliku(te)ga koos elades sageli juhtub, saab vihast kibestumine. Kuid kibestumist südames kandes on väga keeruline lähedust tunda ja andestada.
Teraapias saab viha välja elada ka vaid kujutluses või erinevaid rollimänge praktiseerides. Kui manad silme ette mõne toonase karmi kogemuse ja tunnetad viha, vallandad samal ajal kehas muutuse – su viha saab lahtuda, kuna ajust saadetud signaalid aktiveeruvad sama kergesti mälestuste ja kujutluspiltide kui tegelike kogemuste mõjul. Valu saab välja elada ka vanematele kirja kirjutades, jalgu trampides, tühjal mererannal tuulde karjudes või patja pekstes. Tähtis on, et kehasse lõksujäänud tundeenergia saaks jälle liikuma.
Mõistmise kaudu vabaks
Kuna valusate kogemuste juured peituvad kaugel minevikus, võib see protsess võtta omajagu aega. Ja seda protsessi ei saa vägisi kiirendada. Inimene, kes ei suuda andestada, vajab kõigepealt eelkõige sõbra või terapeudi poolt avatud südamega ärakuulamist. Ta peab saama võimaluse asjad oma südamelt ära öelda ja valu väljendada nii, nagu ta tunneb. Ta vajab teadmist, et tema valu võetakse tõsiselt, sest niisugune tõele näkku vaatamine nõuab kellelt tahes suurt eneseületust.
Ja siis saab vähehaaval liikuda mõistmise juurde: miks vanemad käitusid nii, nagu nad käitusid, miks polnud nad võimelised rohkem andma, millest oli põhjustatud nende ekslikkus ja suutmatus. Lõpuks saabub mõistmine, et vanemad andsid siiski endast oma tolle hetke parima ja toimisid vastavalt oma ettekujutusele maailmast.
Mõistmine ei tähenda, et oleme kõigega nõus või õigustame seda, mis on meiega minevikus juhtunud. Meil tuleb lihtsalt oma vanemad, oma minevik võtta vastu sellisena, nagu need on. Nii päästame kütked, mis meid viha ja solvumise küljes kinni on hoidnud, valla ning saame olla painavast minevikust vabad. Alles siis saame näha oma vanemaid sellisena, nagu nad olid, mitte sellisena, nagu meie neid näha tahame.
Tugevate eesõigus
“Aga miks pean mina andestama? Nemad pole kordagi minu ees kõige toimunu pärast vabandanud,” on Riina solvunud. Jah, muidugi on lihtsam andestada, kui teine pool tehtut kahetseb ja oma süüd tunnistab. “Ometi andestamise suurus ei ole mitte eksijas ja tema kahetsuses, vaid see on andestaja suuruse küsimus, sisemise vabanemise ja tervenemise küsimus. Olla vaba, mitte lasta vihal ennast närida, olla avatud uuele – see on tervete ja tugevate eesõigus,” kirjutab religioonipsühholoogia professor Tõnu Lehtsaar.
Kui tunnistad ja tunned enda valu, püüad mõista oma vanemaid ning aktsepteerid olnut, on sul lihtne andestada, kibestumine ja solvumine lahti lasta ning minevik selja taha jätta. Alles siis saad päriselt täiskasvanuks, saad sisemiselt vabaks ja terveks ning avastad enda tugevuse, mis aitab sul eluga rahus edasi minna ja iseendale uued võimalused anda.
Artikkel ilmus 2016. aasta oktoobrikuus ajakirjas “Eesti Naine”.
