Olete ehk kuulnud ennast või kedagi teist ütlemas sõnu: "Ma olen täielikult andestanud, unustanud, lahti lasknud, mind see ei mõjuta, mulle ei lähe enam korda, ma olen üle saanud, ma pole solvunud..." Aga ometi me meenutame kirglikult ja räägime väikesel kibedusenoodilgi, mis ja kuidas siis ikkagi juhtus. Olgem nüüd enese vastu ausad. Siin on veel tükkmaad tööd, et enesega toime tulla. Täielik andestamine ja vabaks laskmine tähendab seda kui me suudame rahuliku südamega, tagasi vaatamata, minna edasi. Seni, kuni minevik tõstab üles emotsiooni, pole me täielikult kellestki ega millestki veel üle saanud. Ja neid teemasid on meie sees kui palju, alates pereliikmetest ja lõpetades tuttavate-töökaaslastega, kirjutab Kõiksuse Kanaldused.
Andestamine – see on kohutavalt raske, eriti kui keegi on teinud sulle sihilikult halba, reetnud sinu usaldust, alandanud su väärikust. Ja veel keerulisemaks, vahel ehk isegi võimatuks, muudab andestamise asjaolu, et meie ego, mis on saanud riivata, seab leppimiseks tingimuse, et “süüdlane” peab kogu halva heaks tegema. Teate, nii ei saa!
