Olena Andrejeva on taustalt lastearst, kuid nüüd juba aastaid tegutsenud loodusraviarstina. Sel suvel on ta lõpetamas oma kolmandat kõrgharidust. Õppimishimu ja soov areneda on teda innustanud õppima alternatiivmeditsiini mitmeid tahke, tema suureks lemmikuks on aga hirudoteraapia, ehk kaaniteraapia ja ta on vaieldamatult sel alal Eesti suurim korüfee. Olenal on 30- aastane kogemus loodusraviarstina. Siin on mõned tema mõtted seoses tervise ja haiguste ning ravimisega.
Igasugune meditsiin – alternatiivne või mitte, on seotud inimese elu ja tervisega. Selleks, et kedagi ravida, peab tunnetama oma vastutust. Metoodika, mille järgi ma ravin ja mida ka õpetan on minu isiklik metoodika. See hõlmab patoloogia, füsioloogia aluseid, kuid mitmeid muidki aspekte.
Minu põhimõte on selline, et alternatiivmeditsiini peab lahti seletama traditsiooniliste teadmiste tasandil – keemia, füüsika, anatoomia, biokeemia – selle tundmine on vajalik. Kui terapeut ei saa aru, mida ta teeb, siis ei tohiks tal lubada teist inimest ravida.
Klassikaline meditsiin on lakanud käsitlemast inimest tervikuna, inimene nagu polekski lahutamatu tervik. Kes ravib kõrva, kes jalalaba…. Aga meie elu on jõudnud sellesse faasi, et peame otsima midagi, mis aitaks inimest tema terviklikkuse tasandil. Olen märganud, et aina enam pöördutakse tagasi vanade teadmiste juurde.
Alternatiivmeditsiinist ja ravimisest vanal ajal
Alternatiivmeditsiinis on palju asju, mis on meile ka täna vajalikud. Kõige ideaalsem variant oleks see, kui loodusravi kasutataks ennetava vahendina. Kui inimene pidevalt tegeleb tervise hoidmisega ja haiguste ennetamisega, pole arsti juurde minna vajagi! Meil on suurepärane kirurgia ja erakorraline arstiabi, aga profülaktika puudub väga suures osas.
Sageli on selleks, et mõista vanu ravimeetodeid, vaja minna ajas tagasi. Näiteks vene loodusravi õpetades alustan ma muinasjast. Elu oli siis hoopis teistsugune, maailmakorraldus matriarhaarne, inimesed uskusid tootemeid ja elasid tihedas suhtluses jumalatega.
Me oleme harjunud mõtlema, et rahvameditsiin on ravimine taimedega. Igasugusel rahvameditsiinil on tegelikult aga palju erinevaid harusid. Vana-Venemaal teati väga hästi näiteks õieteraapiat, millest meil alles hakatakse rääkima. Teati kaaniravi – juba 6000 aastat tagasi oli kirjeldatud kaaniravi meetodeid.
Samuti teati juba väga ammu, mis on bioenergeetika ning osati ravida helisid kasutades. Sellised teadmised olid elu osad ja haigustele vastumürkigi leiti käepärasest. Keegi ei pidanud raamatust lugema mida ja millal süüa, millal kümmelda, et see tervist toetaks. Sel ajal surid inimesed pigem traumade tagajärjel, sest puudusid oskused erakorralisi raskeid probleeme lahendada.
On kurb kuulda, kui vahel vastandatakse fütoteraapiat ja ravimeid. Alguses oligi ju vaid fütoteraapia, sest muud ei tuntud. Hiljem tekkisid fütoteraapia baasil fütopreparaadid, mis veelgi hiljem sünteesiti. Keemilised ühendid on nagunii ühed ja samad – ühed on looduslikud teised sünteetilised, kuid toime veidi erinev. Sellepärast, leian ma, on fütoteraapia eelkõige profülaktikaks ja toetavaks raviks. Ilmselgelt ei hakka me pimesoolepõletikku ravima taimedega!
Kahjuks ei ole olemas ravimit kõikide hädade vastu ka loodusravis. Näiteks kaaniravi on suurepärane meetod kõrgenenud vererõhu, veenilaiendite, peavalu, neuroloogiliste haiguste, hemorroidide, isegi radikuliidi puhul puhul, kuid sedagi ei saa kasutada kõikide haiguste korral.
Vähiravist
Vähiravi – tundub, et keegi juskui ei tea, kuidas õigesti ravida, nii et haigus oleks igal juhul täielikult seljatatud. Kui oleks olemas ideaalne ravi, siis inimesed ju ei sureks! Kindlasti on fütoteraapial vähiravis ka oluline roll ja see on andnud paljudel juhtudel häid tulemusi, kuid oluline on jällegi teada, mida ja miks teha – selleks peab õppima ja uurima!
Mind on õpetanud suur plejaad lugupeetud professoreid ja üks nendest ütles, et surrakse mitte vähi tõttu, vaid hirmu tõttu. Esialgu võib tunduda see arusaamatu, kuid meie keha, organism, peegeldab igat meie soovi ja tunnet. Seetõttu on hirmuga tegelemine väga oluline.
Inimesed ei karda surma kui sellist, vaid suremist kui protsessi, teekonda. Kui me pidevalt hirmuga mõtleme selle teekonna peale, siis sellest algavadki igasugused hädad. Samas on meil on suur hulk haigusi, mis on nagu organismi kaitsereaktsioon ja mida ei peakski niiväga pelgama.
Vana-aja arusaam bioenergeetikast
Ma proovin alati nii enda kui oma õpilaste jaoks kõike teaduslikult põhjendada ja põhjalikult lahti seletada.
Vanas loodusravis on eraldi nö energeetiline haru – õpetus meridiaanidest, tšakratest, sellest, kuidas nad toimivad, õpetus akupunktuuripunktidest. Jah, bioenergeetikat on ka vanal Venemaal teatud ja tuntud – Vene rahvameditsiinil on nimelt tuttavad samad punktid ja piirkonnad, mids vastavad traditsioonilisele Hina meditsiini akupunktidele!
Olen avastanud enda jaoks üsna hiljuti valdkonna – bioenergeetiline kaaniravi. Selle tulemused on võimsad, ja mitte ainult inimeste, vaid ka loomade peal.
Võib-olla tuleb see paljudele üllatusena, et suur osas sellest, mida kasutatakse alternatiivmeditsiinis, on võimalik lahti seletada tänapäeva keeles keemilisel ja füüsilisel tasandil. Näiteks see, kuidas ja miks töötavad akupunktid – on väga lihtsalt põhjendatav.
Üles kirjutanud ja kokku säädnud: Tatjana Lavrova, Kaia-Kaire Hunt
Veebruaris alustab Olena Andrejeva Tallinnas kaaniterapeutide ja kaaniravi spetsialistide väljaõpetamisega. Olenat peetakse Eesti üheks pädevamaks ja suurima kogemusega kaaniterapeudiks. Täpsemalt saad lugeda SIIT.
