Õnnelike mõtete, sedakaudu ka tugeva tervise ja õnne taga on üpris lihtsalt seletatavad protsessid.
Olete kuulnud printsiibist, et sarnane tõmbab sarnast? Vaevalt, et inimesed oma ellu midagi halba soovivad, aga ometi juhtub just meie, inimestega, kõiksugu hädasid. Ütleb ju vanasõnagi, et õnnetus käib inimesi mööda, mitte kivi ja kändu mööda. Kuhu jääb siis siin soovitud külgetõmbamise seadus?
Huvitav on tõsisasi, et negatiivsusel on meile suurem mõju kui positiivsusel. On tehtud katseid, kus katsealustele pilte näidates selgub, et aju elektrilise aktiivsuse pingeimpulss on palju kõrgem, kui inimesed näevad negatiivseid pilte. Aju reageerimine positiivsetele piltidele on hoopis passiivsem.
Seda saab seletada meie ürgbioloogilise ellujäämissüsteemiga, tillukese mandlikujulise organiga meie ajus, mille nimi on mandelkeha. Mandelkeha antavad impulsid ongi osa meisse ehitatud alarmsüsteemist, mis annavad märku, kui meid ähvardab oht. Omakorda käivitab taoline alarm “võitle või põgene” reaktsiooni.
Kui tekib stressiolukord – ükskõik, kas kiputakse meie elu kallale reaalselt või ülekantult, n-ö virtuaalselt (näiteks ülemus karjub või kallim solvab), käitub meie keha üsna ürgbioloogiliselt, arvates, et peab valmistuma põgenemiseks või võitluseks.
Seesama mandelkeha suunab tegutsema ohule vastavalt: südame löögisagedus tõuseb, veri suunatakse suurtesse lihastesse, neerupealised hakkavad eritama rohkem stressihormoone adrenaliini ja kortisooli. Adrenaliin, stressihormoon, millest palju räägitakse, loob omakorda ajju tugevamaid mälestusi kui heaoluhormoonid, näiteks seratoniin. Seega on loodud esimene impulss negatiivsete sundmõtete tekkeks. Kas pole ebaõiglane?
Tegelikult mitte. Tegelikult on meie keha üles ehitatud meid kaitsma. Ta teeb kõik endast sõltuva, et meid hoida ja meie heaks toimida. Kui on oht, järelikult peab ju põgenema! Kui on mõnus heaolutunne, ei pea selles hetkes suurt midagi ette võtma. Loogiline, kas pole?
Ühekordne või aeg-ajalt toimuv negatiivne raputus on seega eesmärgipärane kaitse. Kuid sageli toimuvad “rünnakud” hakkavad töötama meie vastu. Mõtlemisel läbivad meie närvisüsteemi elektrilised impulsid, mis panevad mõne närviraja nn koos sähvima. Mida rohkem ühesuguseid mõtteid või tundeid, seda enam need rajad sisse tallatakse, kuni nad on “kokku liimitud”. Teate tunnet, kus mõni halb mõte jälitab kogu aeg, olles viimane õhtul ja esimene hommikul? Põhjus ongi selles, et närvirajad on nii tugeva raja tekitanud, et sealt välja astuda tundub lausa võimatu.
Siin ongi loomise esimene õppetund – selleks, et elada rahuldust pakkuvat elu, tuleb end vabastata negatiivsete mõttelõngade köidikust. Meie aju on neuroplastiline. Nagu on võimalik närviühendusi luua ja “kokku keevitada”, on neid võimalik ka lahti harutada. Kui see ei õnnestu muud moodi, võib positiivseid mõtteid lausa poolsunduslikult esile kutsuda, kõik ikka sellest, et kokkukiilunud närviühendusi lahti sulatada.
Huvitav, et mõned inimesed ongi negatiivsete mõtete suhtes skeptilisemad. Teisisõnu, nad ei jää negatiivsesse kinni. Tegelikult on meil kõigil õigus jääda oma halbade mõtete suhtes skeptiliseks ja positsioonilt vaatlejaks. Negatiivseid mõtteid saab tõesti lihtsalt jälgida, neid radu ei pea käima hakkama. Kas olete endale tegelikult ja täielikult teadvustanud, et me ei pea negatiivseid asju mõtlema? Meie mõtted ei ole kellegi teise poolt meile pähe valatud paratamatus. Meil on valik mitte mõtelda negatiivset mõtet – ükskõik kui võimatu see esimesel hetkel tundub, nii see on. Kui muidu meeles ei seisa, võib magamistoas lakke või seinale kirjutada: “Mina olen oma mõtete kuningas!”
Oma negatiivseid mõtteid tasub ära tundma õppida, nende tulles ütelda “stopp” ning luua hoopis teine olukord, viia mõte ilusatele asjadele või olukordadele. Näiteks kui esimesena hakkab just negatiivne sundmõte kimbutama (ebameeldiv situatsioon koolis või tööl või hiljutine inetu lahkuminek vms), siis tasub see teadlikult kõrvale heita ja mõtelda näiteks oma lemmikloomale, kaunile päikeseloojangule, armsale inimesele vms. Proovige. Tunnete muudatust ka emotsioonide tasandil? Niimoodi tekivadki tasapisi uued närvijadad, hoopis positiivsemaid mõtteid ja tundeid sisaldavad ühendused. Ja hommikuseks “sundmõtteks” võib saada hoopis selline: “Mis tore päev!” Eks ole, alkeemiline loomiskunst sisaldab nii meeldivat perspektiivi!
Ja lõpuks üks nõuanne.
Võtke suur purk, kuhu igal õhtul poetada üks ilus asi möödunud päevast, kirjutatuna paberitükikesele. Midagi, mille üle oleme tänulikud või mis õnnestus sel päeval eriti hästi. Nii “sunnime” oma aju mõtlema ja tundma positiivseid asju. Seeläbi loomegi oma ellu positiivset reaalsust, heaolu ja õnne. Ja tõmbame aina paremat ligi.
Mõtiskles Kaia-Kaire Hunt
Kaia-Kaire Hunt on lõpetanud majandusmagistri ja õenduse eriala, õppinud Tiibeti meditsiini ja refleksoloogiat, tegutseb metameditsiini nõustaja ja koolitajana.
Originaallugu ilmus ajakirjas ÜKS
