Teisipäev, 17.05.2018, neljakümne seitsmes päev
Värav hingede maailma, lahkumine Kōyasanilt
Taas goma puhastaval tulerituaalil. Ainult et täna hommikul on kõik pisut teisiti. Altari ees koos Muryokoini templi munkadega on ka tiibeti munk palves, et meile kõigile, kes me kohale oleme tulnud, puhastust loitsida. Pärast tuletseremooniat tuleb Li minu juurde ning kutsub teetseremooniale. Alles nüüd adun, et tegu on pigem vastuvõtuga ning see vastuvõtt on korraldatud Muryokoini templi peamunga poolt tiibeti munga vastuvõtuks. Olen liigutatud ja omamoodi šokiski sellest aust osa saades. Liigume templis ööbinud turistide hordi vahelt läbi ning tunnen enda peal templikülaliste pilke, kes jälgivad üllatusega minu kui ainsa valge inimese liikumist tiibeti munga ja shingon’i munkade seltskonnaga kaasa. Olen isegi üllatunud ja pisut pelglik, sest minu teadmised budistlikust kombestikust ei ole just avarad sellise taseme vastuvõtuks. Aga külalislahke munkade seltskond võtab mind soojalt ja naeratusega vastu, pakutakse teed ja suupisteid. Jutt käib jaapani keeles, seetõttu ei suuda ma süvitsi mõista kõne all olevat teemat. Ühel hetkel pöördub minu poole Muryokoini templi peamunk ja küsib minu o-henro-kogemuse kohta. Teetseremoonialt lahkudes vaatab munk mulle otsa ja uurib: “Kas sina oled sellest riigist, kust on pärit Baruto?” “Jah, mina olen ka Eestist,” vastan uhkusega ning saan aru, et Baruto on Eestit jaapanlastele tutvustanud jõudsamalt, kui seda suudaks ükski poliitik või kaupmees. Elav legend on see Eesti mees Jaapanis.
Kui Muryokoini templist lahkun, kingib templi naismunk mulle kuke amuleti. Räägitakse, et kukk oli just see lind, kes meelitas päikesejumalanna Amaterasu-ō-mi-kami koopast välja, tuues niiviisi inimestele valguse tagasi pärast pimeduseperioodi. Minu teekond valguse juurde on lõppemas. Kui ei oleks varje, ei oleks ka valgust. Aga kui palju on minus nüüd valgust? Sellest hakkab kõnelema mulle minu enda elu peegeldus. Astun välja Muryokoini templiväravast, keeran ringi ja kummardan sügavas tänutundes sellele kogemusele tagasi vaadates: “Dōmo arigatō gozaimashita! Dōmo arigatō gozaimashita Kōyasan to O-henro! Sayonara! “[1]
Sensei Kawahara autost astuvad peale õpetaja välja ka noorem tumedapäine mees Hiroshi, keda tunnen juba aprilli keskpaigast, kui ta koos sensei Tanakaga mind Kanjizai-jiis, o-henro neljakümnendas templis tervendamas käis, ja tilluke hallipäine proua. “Grand Master,” tutvustab sensei mulle hallipäist prouat. “Nemad kahekesi tervendasidki sind sadade kilomeetrite tagant, kui sa oma jalaga hädas olid. Nüüd tahtsid nad oma silmaga näha seda välismaa naist, kes selle teekonna vapralt läbi tegi.” Meistrid inglise keelt ei räägi, sõidame vaikides, kui ühel hetkel Kōyasani piiril palub Grand Master peatust ja ütleb, et just siin on vaja minu jalg üle vaadata. Keerame parklasse ja astume sisse kenasse kauplus-restorani palkmajja, mille restoranipoolel end sisse sätime. Hallipäine pisike proua suunab mu puupingile pikali ja palub näha jalga, mis haige oli. Masseerib seejärel mu jalga vaikse pobina saatel ning ühtäkki teatab mulle konkreetselt: “Kas sa, naine, tead ka, et see ei olnud sinu jaoks lihtsalt palverännak, sa olid missioonil?” Jään üllatusest suurte silmadega küsivalt Meistrile otsa vaatama. “Sa ei kõndinud seda teekonda üksi,” ütleb Meister minu üllatuse peale. Nojah, eks ma olen alati avatud meelega elule otsa vaadanud ja uskunud ning tunnetanud nähtamatut maailma, aga vahel tahaks ikka juristina kontrollida fakte ka nähtamatus maailmas. “Mis hetkest ma enam üksi ei olnud?” uurin vastu. Minu tunnetus ütleb, et miski minu sees muutus tõepoolest ebamaiselt jala tervenemisprotsessi ajal, kui vaevatud lonkamisest sai ühel hetkel kerge sörkjooks mägises metsas ning tundsin, et ma ei ole enam üksi iseenda kehas. “Ei, kindlasti mitte su teekonna algusest. Ikka poole pealt, aga sa pidid ju seda ise ka tundma?” küsib jaapanlanna. “Jah, tundsin,” vastan Meistrile ja saan aru, et minu palvet teekonna alguses kohtuda nähtamatu maailmaga, on kuulda võetud. “Ma pidin vaatama, kas see munk, kelle Kōyasanile aitasid, laskis su kehast lahti. Tema hing on siin praegu, et sind tänada. Kaugemale Kōyasani piirist ei taha ta tulla. Me pidime seetõttu just siin peatuma. Munk on nüüd kodus, kuhu pidi jõudma. Sa aitasid tal lõpetada palverännaku Kōyasani, mis katkes tal surma tõttu just seal, kus tundsid, et keegi sisenes sinu kehasse. Sa pidid peale seda tundma suuremat väge oma kehas ja tugevamat hingejõudu, mis aitas edasi liikuda. Selle munga hing on sind ammu jälginud ja ette valmistanud, et aitaksid tal lõpuks Kōyasani jõuda,” jagab vana jaapanlanna mulle vastuseid kui pärle, mida sensei Kawahara mulle arusaadavaks tõlgib.
Aastatega olid tõepoolest tekkinud minus küsimused, millele ma ei osanud vastata ja mis ootasid vastuseid, mille leidmisest olin juba peaaegu loobunud. Ligi kümme aastat on möödas meditatsioonidest, mille ajal shingon’i munk mulle ennast ilmutas. Juba kolm aastat on möödas Santiago de Compostela rännakust, mille ajal märgid mind jõulisemalt tundmatule o-henro-rajale kutsuma hakkasid, ilma et oleksin neid sel ajal osanud märgata ja päriselt neist aru saada. Ei osanud ma ka aasta enne o-henro palverännakut aimata, et kohtun Eestis shingon’i budistliku koolkonna liikmetega või loitsin jaapani keeles nähtamatus vahemaailmas viibides südamest tulevat südamemantrat, mis sel hetkel mulle päriselus tundmatu oli. Nähtamatu maailm otsis üha intensiivsemalt minuga ühendust. Mida tugevamaks kasvas südame kutse ja hinge vajadus, seda selgemalt ja rohkem puistati mu teele märke, mis kasvatasid veelgi mu hingetuld, mis valgustas teekonda Eestist Jaapanisse. Kui minult küsiti nii koduses Eestis kui o-henro‘l, miks ma palverännakule lähen või miks ma seda rasket rada jalgsi rändan, siis ei osanud ma muud vastata, kui et see on mu sügav südame kutse ja hinge vajadus. Süda kutsus ja hing helises tundmatu, aga samas nii oma ja koduse järele.
“Jah, ka mul on tunne, et jõudsin koju. Astusin sisse väravast, millest tagasiteed ei ole,” vastan hallipäisele ravitsejale ning istun autosse, et sõita Kōyasanilt tavaellu. Hingede värava kaudu on mul väge astuda taas sinna, kuhu olen inimeseks olemist õppima ja kogema tulnud.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Merike Villardi raamatust “Värav hingede maailma”.
Shikoku 88 templi palverännak Jaapanis ei olnud minu jaoks lihtsalt matk. See oli teekond lähemale iseenda väele läbi nähtava ja nähtamatu maailma, läbi inimeste ja olukordade. Sel teekonnal olid minu jaoks kaugeleulatuvad tagajärjed. Kaduvikku sai rännatud 44 päeva ja 1200 kilomeetrit, mis kasvatasid mu hinges sügavat tänutunnet elu ja inimeste vastu ning aitasid mõista elu lihtsust, millest me igapäevaelus nii kergesti oskame kaugeneda. Selles raamatus kirjutasin end alasti, sest kõik need read on kirjutatud eelkõige mulle endale, ühel kevadel, kirsiõiteaegu Jaapanis, Shikoku saarel … Kõik muutub, sest see oli vaid hetk, mis iial ei kordu … ichi-go ichi-e …
Ma surin selleks, et uuesti sündida. Kuus kuud pärast Shikoku o-henro’t lahkusin ma kontoritöölt, et aidata inimestel kiires elutempos leida parem kontakt oma keha ja hingega. Töötan Confido Erameditsiinikeskuses Jaapani shindō ja shiki terapeut-massöörina ning shindō venitustundide juhendajana.
Armastuse ja tänutundega
Merike Villard
