Budistlikud õpetused on suunatud inimestele, kel pole palju aega raisata. Nende hulka kuulume me kõik, ükskõik kas oleme sellest ise teadlikud või mitte. Arvamus, et meil on asjade tegemiseks hiljem piisavalt aega, on õpetuste seisukohast suurim müüt, suurim kompleks ja suurim mürk. Koos püsiva, sügavalt juurdunud kalduvusega üritada oma tegemistest pääseda, ähmastab see seisukoht meie taju ja mõtlemist. Kui teaksime, et jääme täna õhtul pimedaks, heidaksime igatsevalt viimase tõelise pilgu igale rohuliblele, igale pilvemoodustisele, igale tolmukübemele, igale vikerkaarele ja vihmapiisale – kõigele. Kui teaksime, et kaotame homme kuulmise, peaksime kalliks iga viimsetki heli, mida veel kuuleme. Vajrayana* õpetused üritavad meid aja nappuse ja inimsünni väärtuslikkuse suhtes ärkvele pelutada, kirjutab Pema Chödrön oma raamatus "Kui kõik variseb kokku“.
Vajrayana õpetustes peitub niinimetatud samaya-side, mis seob õpilase tervikkogemuse teekonnaga. Ühel hetkel, pärast paljusid arukaid küsimusi, võib õpilane viimaks tunda valmisolekut sõlmida oma õpetajaga samaya-suhe. Kui õpilane aktsepteerib ja usaldab õpetajat täielikult ning õpetaja aktsepteerib omakorda õpilast, võivad nad sõlmida tingimusteta suhte – samaya.
