/…/
Neljas planeet oli ärimehe oma. See mees oli nii väga ametis, et ei tõstnud väikese printsi saabumise puhul peadki.
“Tere,” ütles väike prints. “Teie sigaret on kustunud.”
“Kolm ja kaks on viis. Viis ja seitse – kaksteist. Kaksteist ja kolm – viisteist. Tere. Viisteist ja seitse on kakskümmend kaks. Kakskümmend kaks ja kuus – kakskümmend kaheksa. Pole aega uuesti süüdata. Kakskümmend kuus ja viis on kolmkümmend üks. Uhh! Nii et kokku teeb see viissada üks miljonit kuussada kakskümmend kaks tuhat seitsesada kolmkümmend üks.”
“Viissada miljonit mis asja?”
“Ah? Sa oled ikka veel seal? Viissada üks miljonit… ma ei tea enam isegi… mul on nii palju tööd! Mina olen tõsine inimene, mina juba igasuguse tühja-tähjaga aega ei viida! Kaks ja viis on seitse…”
“Viissada üks miljonit mis asja?” kordas väike prints, kes veel kunagi oma elus polnud loobunud küsimusest, mille ta kord oli esitanud.
Ärimees tõstis pea.
“Selle viiekümne nelja aasta jooksul, mis ma siin planeedil elan, on mind ainult kolmel korral segatud. Esimene kord oli see kahekümne kahe aasta eest üks põrnikas, kes oli siia sattunud jumal teab kust. Ta tegi hirmsat lärmi ja ma tegin liitmises neli viga. Teine kord, see oli üksteistkümmend aastat tagasi, tabas mind jooksvahoog. Tunnen puudust kehalistest liigutustest. Mul pole aega ringi lonkida. Mina olen tõsine inimene. Kolmas kord… see oled sina praegu! Nii et ma ütlesin viissada üks miljonit…”
“Mis asja?”
Ärimees sai aru, et pole mingit lootust rahu saada.
“Miljoneid pisikesi asju, mida võib teinekord taevas näha,” vastas ta.
“Kärbseid?”
“Oh ei! Pisikesi asju, mis säravad.”
“Mesilasi?”
“Oh ei. Pisikesed kuldsed asjakesed, mis panevad logardid unistama. Mina aga olen tõsine inimene! Mul pole aega unistada.”
“Ah soo! Tähed?”
“Just nii. Tähed.”
“Ja mis sa teed viiesaja miljoni tähega?”
“Viissada üks miljonit kuussada kakskümmend kaks tuhat seitsesada kolmkümmend üks. Mina olen tõsine ja täpne inimene.”
“Ja mis sa nende tähtedega teed?”
“Mis ma nendega teen?”
“Jah.”
“Mitte midagi. Nad on minu omad.”
“Tähed on sinu omad?”
“Jah. ”
“Aga ma nägin juba kuningat, kes…”
“Kuningad ei oma midagi. Nad valitsevad. See on hoopis midagi muud.”
“Ja mis kasu on sul tähtede omamisest?”
“Kasu on selles, et olen rikas.”
“Ja mis kasu on rikas olemisest?”
“Võin osta uusi tähti, kui keegi neid veel leiab.”
“See mees arutleb umbes niisamuti kui see joodikki,” lausus väike prints endamisi.
Sellegipoolest esitas ta veel küsimusi.
“Kuidas saab tähti omada?”
“Aga kelle omad nad siis on?” küsis ärimees torisedes vastu.
“Ma ei tea. Mitte kellegi omad.”
“Siis on nad minu omad, sest mina mõtlesin nende peale esimesena.”
“Kas sellest aitab?”
“Aga kindlasti. Kui leiad teemandi, mis pole mitte kellegi oma, siis on see sinu. Kui leiad saare, mis pole mitte kellegi oma, siis on see sinu. Kui sul esimesena tuleb mingi mõte, võtad selle peale patendi ja see on sinu oma. Tähed aga kuuluvad mulle, sest enne mind pole keegi nende omamisele mõelnud.”
“See on tõsi,” ütles väike prints. “Aga mis sa nendega teed?”
“Majandan ikka. Loen neid ikka ja jälle üle,” vastas ärimees. See on raske töö. Aga ma olen ju tõsine inimene!” Ent väike prints ei jäänud veel rahule.
“Kui minul näiteks on sall, siis võin selle ümber kaela panna ja endaga kaasa võtta. Kui mul on lill, siis võin ta noppida ja endaga kaasa võtta. Aga sina ei saa ju tähti noppida!”
“Ei, aga ma saan neid panka panna.”
“Mis see tähendab?”
“See tähendab, et kirjutan paberitükile oma tähtede arvu ja panen siis paberitüki sahtlisse luku taha.”
“Ja see on kõik?”
“Sellest piisab.”
“Naljakas,” mõtles väike prints. “See on luuleline. Kuid see pole just eriti tõsine.”
Väikesel printsil olid tõsiste asjade kohta sootuks teised vaated kui suurtel inimestel.
“Minul on lill,” ütles ta, “mida ma iga päev kastan. Mul on kolm tulemäge, mida ma iga nädal puhastan, sest ma puhastan ju ka kustunud vulkaani. Ei või iial teada. See on kasulik minu tulemägedele, see on kasulik minu lillele, mis mõlemad kuuluvad mulle. Sinust aga pole tähtedele mingit kasu…”
Ärimees avas oma suu, kuid ei osanud midagi vastata, ja väike prints läks minema.
“Suured inimesed on ikka õige veidrad küll,” sõnas ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.
Katkend pärineb kirjastus Pilgrim poolt välja antud Antoine de Saint-Exupery raamatust “Väike Prints”.
Imekaunite piltidega rikastatud ajatu lugu väikese printsi maagilisest maailmast koos tema uskumatute seiklustega.
Ilmar Raag soovitab:”Väikesed lasteraamatud võivad tegelikult kultuuri mõjutada ja näidata ehk rohkemgi kui superintellektuaalsed teosed. Juba kolmandat korda üle lugedes avastan ikka uusi mõtteid.”
