Robin Sharma: Mida ma õppisin Leonardo da Vincilt?

Ühel unustamatul pärastlõunal, kui kõndisin kevadise Rooma tänavatel – mida ma nii väga teha armastan -, põikasin Piazza del Popolo ääres asuvasse, kuid kergesti kahe silma vahele jäävasse muuseumi. Seda reklaamis väljas lihtne silt, mis teatas, et tegu on Leonardo da Vinci tööde näitusega. Laia haardega meister Leonardo tegutses nii arhitektuuri, maalikunsti, anatoomia, skulptuuri, inseneriteaduse kui ka aeronautika vallas. Selle ebatavaliselt loomingulise hinge tööviljakus oli selgelt midagi erilist. Nagu kirjutas tema kõige kuulsam biograaf Giorgio Vasari: “Mõnikord õnnistab imeväärne taevas ühtainust inimest üleloomulikul viisil kauniduse, nõtkuse ja andekusega sellises ohtruses, et tema iga tegu on jumalik, ja kõik, mida ta teeb, tuleb Jumalalt, mitte inimosavusest.”

Kui kõndisin mööda muuseumi ja vaatasin Leonardo poolt arendatud seadeldisi ja eri loomade sisemusest joonistatud skeeme ning uurisin – mitu tähelepanelikku tundi – oforte, märke ja sõnu tema piinliku täpsusega peetud isiklikes märkmikes, tabas mind üks rabav mõistmine: tema geniaalsus oli vähem geneetiline õnnistus ja rohkem iseõppimise tulemus. See oli ka pidevate, igapäevaste arengute tulemus. Ja tugeva distsipliini, pühendumuse ja määratu harjutamise tulemus.