MEDITATSIOON IGAPÄEVAELUS
Meie elus on nii palju erinevaid tegevuspaiku. Kuidas on meil võimalik tuua meditatsioon meditatsioonisaalist välja, näiteks kööki ja kontorisse? Meditatsioonisaalis istume me vaikselt ja püüame olla igast hingetõmbest teadlikud. Kuidas saab see aeg, mil mediteerime, mõjutada seda aega, mil me ei mediteeri? Kui arst teeb sulle süsti, siis saab sellest kasu mitte ainult sinu käsi, vaid ka kogu keha. Kui praktiseerid pool tundi istumismeditatsiooni päevas, siis peaks sellest kasu olema 24 tundi, mitte ainult pool tundi. Ühest naeratusest ja hingetõmbest peaks olema kasu terveks päevaks, mitte ainult selleks hetkeks.
Kui kõnnime meditatsioonisaali, teeme seda väga aeglasel ja ettevaatlikul sammu. Kuid kui läheme lennujaama või ostukeskusesse, saab meist korraga hoopis teistsugune inimene. Me kõnnime väga kiiresti ja ebateadlikumalt. Kuidas oleks võimalik praktiseerida teadvelolemist lennujaamas ja ostukeskuses? Mul on sõber, kes praktiseerib hingamist, kui telefon heliseb ja sellest on talle väga palju abi. Teine sõber teeb oma ärikohtumiste vahel jalutusmeditatsiooni, kõndides teadvelolus Denveri kesklinna hoonete vahel. Möödujad naeratavad talle ning tema kohtumised, isegi kõige konfliktsemate inimestega, kujunevad sageli üpris meeldivaks ja väga edukaks.
Me peaksime suutma meditatsiooni tuua meditatsioonisaalist oma igapäevaellu. Meil tuleks omavahel arutada, kuidas seda teha. Kas sulle sobiks hingamise praktiseerimine telefonihelinate vahel? Või naeratamise praktiseerimine porgandeid koorides? Või lõdvestumise praktiseerimine pärast pikka rasket tööpäeva? Need on praktilised küsimused. Kui tead, kuidas ühendada meditatsioon lõunaaja, puhkepauside ja unega, siis läbib see sinu igapäevaelu ja sul on tohutult kergem toime tulla mistahes muredega. Teadvelolek saab täita kõiki meie elulisi tegevusi, igat minutit ja igat tundi meie igapäevaelus; see pole kõigest kirjeldus millestki kaugest ja kättesaamatust.
LILLED JA JÄÄTMED
Rüvetatud või laitmatu. Räpane või puhas. Need on hinnangud, mida me oma peas loome. Kaunis roos, mille oleme just lõiganud ja oma vaasi asetanud, on puhas. Sel on nii hea ja värske lõhn. Selle vastandiks on jäätmekast. See lõhnab kohutavalt, see on täis mädanevaid asju.
Kuid need hinnangud on tõesed vaid siis, kui vaatleme neid asju pealispindselt. Kui vaataksime sügavuti, näeksime, et kõigest viie või kuue päeva pärast muutub ka see roos jäätmeks. Meil ei pea viis päeva ootama, et seda teadvustada. Kui vaataksime roosi juba praegu sügavuti, siis näeksime ka seda kohe praegu. Ning kui vaataksime jäätmekasti sügavuti, näeksime, et paari kuu pärast saab selle sisu muuta maitsvateks köögiviljadeks ja ka roosiks. Kui oled hea maheaednik, siis suudad roosi vaadates näha jäätmeid. Roosid ja jäätmed on omavahel seoses. Ilma roosita ei saaks meil olla jäätmeid ja ilma jäätmeteta ei saaks meil olla roosi. Nad vajavad teineteist väga. Roos ja jäätmed on võrdsed. Jäätmed on roosiga täpselt samaväärsed. Kui vaatleksime sügavuti hinnanguid “rüvetatud” ja “täiuslikult puhas”, jõuaksime taipamiseni, et need on koos, ühend-olemises.
Manila linnas on palju noori prostituute, kellest mõned on kõigest 14- või 15-aastased. Nad on väga õnnetud. Nad ei tahtnud prostituutideks saada, kuid nende vanemad olid vaesed ja need noored tüdrukud läksid linna, et leida endale mingi tööots, nagu näiteks tänavakaubitseja oma, ning raha teenida ja see oma perekondadele saata. Loomulikult ei kehti see ainult Manila, vaid ka Vietnami linna Ho Chi Minhi, New Yorgi, aga ka Pariisi kohta. Kui kaitsetu tüdruk on linnas kõigest paar kuud olnud, võib mõni kaval inimene ta enda heaks tööle meelitada, pakkudes võimalust teenida võibolla sada korda rohkem raha, kui tüdruk tänavakaubitsejana teeniks. Tüdruk, kes on väga noor ja üpris eluvõõras, on pakkumisega nõus ja temast saab prostituut. Sellest hetkest alates tunneb see tüdruk end räpasena, määrdununa, ja see tekitab talle suuri piinu. Kui ta näeb teisi noori tüdrukuid, kes on kaunilt riides, kuuluvad headesse peredesse, siis tunneb ta end iga kord näruselt, rüvetatult, ja neist tunnetest saab tema põrgu. Kuid kui ta vaataks sügavuti iseendale ja kogu olukorrale, siis on tal võimalik taibata, et ta on selline, nagu ta on, seetõttu, et teised inimesed on sellised, nagu nemad on. Mis võimaldab „heal tüdrukul”, kes kuulub heasse perekonda, olla uhke? See, et „hea pere” elustiil on selline, nagu see on, ja prostituudil tuleb elada prostituudi kombel. Mitte keegi meist ei ole puhaste kätega. Mitte keegi meist ei saa väita, et me ei vastuta selle eest. Manila tüdruk on selline, nagu ta on, sest meie oleme sellised, nagu me oleme. Vaadates selle noore prostituudi elu, näeme me kõigi „mitteprotituutide” elusid. Ning vaadates mitte-prostituute ja seda, kuidas me oma elu elame, näeksime me prostituuti. Iga asi aitab luua teist asja.
Heitkem korra pilk rikkuse ja vaesuse peale. Jõukas ühiskond ja vaene ühiskond on ühend-olemises. Ühe ühiskonna jõukus on tehtud teise ühiskonna vaesusest. „See on sellepärast nii, et see lihtsalt on nii.” Jõukus on tehtud mitte-jõukuse komponentidest ja vaesus on tehtud mittevaesuse komponentidest. Täpselt sama asi nagu selle paberilehegagi. Seetõttu peaksime olema väga hoolikad, et me ei vangistaks ennast hinnangutesse. Tõde seisneb selles, et kõik sisaldab eneses kõike. Me ei saa lihtsalt niisama olemas olla, me saame ainult ühend-olla. Me oleme vastutavad kõige eest, mis meie ümber toimub. See tüdruk saab oma kannatustest vabaneda vaid siis, kui vaatab kõike läbi ühend-olemise pilgu. Ainult siis saab ta mõista, et kannab oma turjal kogu maailma raskust. Kas saaksime teda aidata? Kui vaataksime sügavale endi sisse, näeksime seal teda ja tunneksime nii tema kui kogu maailma valu. Alles siis saaksime teda tõeliselt aidata.
Autor: Thich Nhat Hanh
