Käsi
Armand, kes oli jälle kord poissmeheks saanud, seisis keset oma uueüürikorteri tühja magamistuba ning kratsis kukalt. Kaabitses siis veidi kaenla alt ja kõhvitses kõrva tagant, kuid peale sügeluse leevendumise mingeid muid kvalitatiivseid muutusi magamistoas aset ei leidnud. Ja see oli probleem.Nagu iga monogaamsest suhtest ilmajäetud noor mees, nii väärtustas Armandki poissmehestaatuse põhilise hüvena võõrandamatut õigust tuua endale reede õhtul kõrtsist või klubist mõni tore tüdruk, et temaga voodis siis ohjeldamatult teha seda sama asja, mida püsisuhtes kiputakse jagama teenete põhjal, mille üle peetakse arvet üksjagu kauem, kui vallalistel kulub paariks kokteiliks, mõneks tantsuks ja taksosõiduks voodiga varustatud aadressil.
Sügeluse erinevates kehapiirkondades oligi Armandil esile kutsunud ebameeldiv avastus, et tema uuel kodusel aadressil puudub see kõige olulisem – voodi. Kuidas võis tal see üürilepingut sõlmides kahe silma vahele jääda, kuulus müstika valdkonda. See oleks sama, mis rentida jaht ilma mastita või auto ilma ratasteta, kirus Armand. Aga kuidagi oli see tal õnnestunud. Liiga karm ta enda vastu siiski olla ei tahtnud, sest lõppeks polnud see elu kõige selgem pärastlõuna, mil ta maakleriga Kentmanni tänaval asuva maja kolmanda korruse korteri uksest sisse astus. Kui ta seda hetke meenutada püüdis, ei meenunudki õigupoolest midagi. Kuid kolmandal korrusel see pidi juhtuma, sest hetk tagasi oli ta avanud võtmetega just kolmanda korruse korteri ukse ning ukse ja võtmete sobivus tõestas kaudselt ka seda, et ta ei olnud eksinud maja ega tänavaga. Üks oli kindel, lepingu oli Armand sõlminud millalgi pärastlõunal, sest õhtul oli ta ärganud juba vana sõbranna Janika diivanil, kes serveeris talle pooleliitrises klaasis ebaselge päritolu, kuid selgelt kainestava toimega mürkrohelist ollust ja küsis diivanilaual lebavale üürilepingule osutades varjamatu tagamõttega, et millal siis küllakutset võib oodata?
“Kuhu ma sind kutsun, tühi korter, pole taburettigi, kuhu taguotsa toetada,” oli Armand otsesest vastusest mööda põigelnud, kuid lubanud umbmääraselt tulevikku viidates maksta oma võlad siis, kui elamine on mugavustega mehitatud ja võõrustamiseks valmis. No niigi palju head tühjast magamistoast, nentis Armand nüüd oma lubadust meenutades – vähemalt ei saa Janika öelda, et mees oleks talle suu sisse valetanud. Noormees ju aimas, et Janika ootas talt isiklikumat laadi tänu selle eest, et Armand kasutas oma lahkuminekudraama ajalt ütarlapse kodu korduvalt tormivarjuna ning vajas kogu valuliku protsessi jooksul kõvasti lohutamist, potitamist ja kainestamist. Kuid lähedase sõbrasuhte intiimsele tasandile viimine polnud Armandi arvates mõistlik ja sõbrannale ta omas uues elus voodikohta ei näinud.
Janika oli ikkagi inimene oma soovide ja tunnete ja “minaga”, mis kõik tahtnuks kindlasti kõvasti arvestamist ja rohkelt tähelepanu ning pealegi tähendanuks sõpruse edasiarendamine füüsiliseks läbikäimiseks ju uuesti lähisuhtesse sattumist. Ja viimast kavatses Armand mõnda aega vältida. Küll oli tal tõsine kavatsus asuda koheselt järele aitama mõnda aega varjusurmas virelenud suguelu. Nii asutaski ta ennast mööblipoe poole teele, et muretseda uuteks vallutusteks vedrukas stardiplats 160 x 200 cm madratsi näol.
Et käes oli kuu lõpp, tagatisraha ning maakleritasu juba makstud ning suurem sissekolimine alles ees, siis oli Armandi käsutuses üsna napilt vabu vahendeid, mistõttu loovis ta mööblihallis uhkete näidisväljapanekute vahelt voodi- ja madratsiosakonna tagumisse ossa, oletades loogiliselt, et perifeeriast võib leida odavamat sorti või ka allahinnatud küljealuseid, millele tema hammas kergemini peale hakkab. Küsimus polnud ju madratsi kvaliteedis, vaid tema värske poissmehepõlve kvaliteedis ning “igikestva unenaudingu”, “tuhandete käsitsipainutatud vedrude embuse” ning “meie voodist poleks isegi Tema üles tõusnud” taolised lubadused luksuslike madratsite tootetutvustuslehtedel jätsid mehe üsna ükskõikseks.
Jõudes pika ringi järel osakonna kõige tagumisse, hämaralt valgustatud nurka, märkas Armand lõpuks ometi täiesti sobilike mõõtude ning äärmiselt sõbraliku hinnasildiga toredat madratsit. Armand takseeris seda eest ja tagant, proovis kätega vetruvust ning hüppas siis, nagu iga normaalne inimene, kes on veendunud, et turvakaamerad ega teenindajate pilgud kõrvalisse poenurka ei ulatu, selg ees ja taguots urvakil hooga madratsile. Samal hetkel, kui ta istmik vajus pehme vedrumassi kõige madalamasse punkti, tundis Armand tagumiku all midagi kõva. Ja nagu sellest oleks veel korralikuks ehmatuseks vähe! Pärast esimest kokkupuudet võõrkehaga tundis Armand tagumiku all kerget liikumist ning seejärel kõva näpistust vasemal kannikal. “Mida kuradit!” käis noormehel läbi peast ja küllap libises ka keelest üle, sest juba järgmisel hetkel kasvas tema ees justkui põrandast välja valges lühikeste käistega triiksärgis korrektselt lipsustatud klienditeenindaja, kes küsis viisakalt: “Kas saab teid kuidagi aidata?”
Teenindaja operetisaatanlikku ilmumist rõhutas õline naeratus ja sellega tugevas kontrastis olev jääkülm kalkuleeriv pilk. Armand, kes oli hooga püsti hüpanud ja paari sammu jagu veel mad-ratsist eemalegi karanud, pöördus nüüd ringi ja põrnitses uneaset kahtlustaval pilgul. Ja kahtlustamiseks oli alust küllaga, sest madratsi keskel, silmnähtavalt kummis katteriide all, oli näha aeglast liikumist, kuni katteriide õmbluse vahelt vupsas ootamatult välja käsi. Täiesti tavaline inimkäsi, mis kobas otsivalt oma väljapääsuava ümbruses madratsi pinda, ning seejärel, midagi leidmata, viibutas Armandi suunas ühemõtteliselt rusikat.
“Eee… kas see on mingi nali või?!” “Ei, see on täiesti komplektne madrats: ergonoomiline, allergiavabadest materjalidest, vedrud nelja kaupa eraldi kotikestes ja veel uskumatult soodsahinnaga, nagu te isegi näete,” selgitas müügimees asjalikult.
“No kuulge,” ärritus Armand, “te saate aru, mida ma mõtlen, see käsi…” “Käsi on samuti täiskomplektne, vaadake ise – viis sõrme, randmest kenasti painduv kaunilt vormitud käsivars,” jätkas Madratsi-Mefistofeles häirimatult, kuid nähes Armandi tumepunaseks värvuvat nägu, lisas vabandavalt: “Ega see nüüd tehase juubelimudel pole jah – see käsi on ka meie jaoks tõsine mureallikas. Tema pärast me olemegi madratsi alla hinnanud – no ei lähe praeguses majandussituatsioonis madratsid koos käega kaubaks. Ja ütleme ausalt, meil pole vähimatki aimu, kust see käsi sinna madratsisse sai. Aga noh, näete ise, seal ta on ja minema teda juba ei aja.”
“Aga mis ta siis ise räägib? Ses mõttes, et kuidas ta sinna madratsi sisse sai?” küsis Armand juba huvitatult. “No see veel puuduks, et käsi räägiks ka. Meile piisab juba sellestki, et iseenesest tore toode siin lihtsalt tolmu kogub ja müügipinda raiskab. Ei räägi ta midagi – mõnele lehvitab, teisele näitab trääsa ja kes rahule ei jäta, need on ka keskmist sõrme saand näha. Ikka väga piinlikke asju on siin juhtunud. Ma kohe ei teagi, mis teeks, et tast lahti saada…,” viskas müügimees Armandi suunas konksu välja.
Armand ei mõelnud pikalt, lõppeks oli tal madratsit hädasti tarvis ning kui ta silme ette kerkisid pildid, kuidas voodi end ise üles teeb või padjad kohevaks saputab, siis oligi otsus tehtud. “Kui te hinna veel 20 protsenti alla lasete, siis ma võtan ära. Koos käega muidugi. Pealegi, ma olen poissmees, kodulooma mul ei ole ning majapidamises kulub üks abikäsi ikka ära!” “See on mehejutt,” kiitis müügimees agaralt takka, nähes silme ees käegakatsutavas kauguses tülika madratsi müüjale ülemuste poolt väljapandud ihaldusväärset auhinda – firma logoga lipsunõela. “Ma ütlen teile,” ei jätnud müügimees auhinda saatuse hooleks ja asus agaralt tehingut alla joonima, “loll ta ei ole! Ma olen teda vahel eemalt siin jälginud ja ta võib väga viisakalt käituda, aga saate isegi aru – pikad tööpäevad, üks viskab ennast madratsile mürraki pikali, teine ronib põlvedega otsa, siis tuleb noorpaar ja hakkavad seal püherdama, nagu oleks pulmareisil – ennastki ajab vahel tigedaks selline asi. Ja kui viitsimist on, õpetage talle mõni kaardimäng või -trikk selgeks – igav teil kindlasti ei hakka!”
“Hea mõte,” kiitis Armand müügimehele takka ja viie minuti pärast oligi ta uhke madratsi omanik. Õhtul, kui transpordimehed olid mööblipoe saadetise kohale toonud ja lahkunud, istus mees madratsi servale ning jäi ootama.Käsi ei andnud endast märku. Eks ta võõrastab alguses, uus koht, uued lõhnad, võõrad helid, mõtles Armand. Aga kui käsi polnud endast tunni jooksul elumärki andnud, muutus Armand rahutuks – äkki on ta transportimise käigus viga saanud või ei pandudki teda koos madratsiga kaasa? Armand ei mõelnud, miks käe käekäik talle nii korda läheb, kuid tema mure oli siiras ja hoolimine aus. Siis otsustas ta madratsit õrnalt kombates ja sõrmeotstega trummeldades käe asukoha välja selgitada ja selle välja meelitada ning ennäe imet, noormehe suureks rõõmuks märkaski ta varsti katteriide õmbluse vahelt sõrmekesi välja piilumas. Armandile tulid meeleliigutusest peaaegu pisarad silma – nii rõõmus oli ta käega taaskohtumise üle.
“No tule-tule, väiksekene,” kutsus ta õrnal häälel kätt oma peidupaika jätma ning meelitused kandsidki vilja – käsi tuli pea täispikkuses, küünarnukist saadik madratsile ning jäi sinna rahulikult lebama. Siin me nüüd siis oleme, kaks üksikut hinge, üks just maha jäetud, teine vast leitud, mõtles Armand ning silitas oma sõrmedega õrnalt käekese peopesa. “Huvitav, kas sa oled meil emane või isane,” küsis Armand kuuldavalt, kuid sai kohe vastuseks välkkiire laksu vastu näppe. Selge! Emane oled, rõõmustas Armand. Isaskäega ühes voodis magada – ja alles nüüd teadvustas Armand, et juba õhtul lõpeb nende mööblihallis alanud randevuu ühe teki alla pugemisega – olnuks ju pehmelt öeldes veider. Nii et sa saad ikkagi midagi aru ka, muheles noormees, kuid märkas siis, et tunneb eelseisvale ööle mõeldes isegi väikest ärevust. No mis siis nüüd, rahustas ta ennast, see on ju lihtsalt käsi… Pealegi, alles me tutvusime, formaalselt võttes oleme koos olnud kõige rohkem pool tundi. Ei ole mõtet siin ette kujutada…
Magamistuppa tekkis piinlik vaikus. Järgmisel hetkel tundis Armand vaikusest juba rõõmugi, sest ta taipas, et ükskõik, milliseks ei kujune tema ja käe kooselu, saab see ikka ja alati toimuma vaikuse foonil. Et ruumi kogunenud pinget leevendada, otsustas Armand midagi kasulikku teha ja käe vannitamine tundus algatuseks üsna asjalik mõte. Kurat teab, keda ta on seal mööblisalongis näperdanud, parem on, kui su vähe puhtamaks kasin, otsustas ta ja andis sellest ka käele teada. Viimane reageeris pesu teatele rahulolevalt ringutades ning Armand tõttaski vannituppa pesuvahendite ning sooja vee järele. Pärast esimese kohmetuse möödumist, kõdikihinaid ja peopesajoonte häbelikku peitmist pladistasid käsi ja Armand madratsil nagu väikesed lapsed ning noormees ei jõudnud end oma julge ostuotsuse eest ära kiita.
Pärast pesu lebas käsi raugelt uneasemel ning kui tuli vooditegemise aeg, tõmbus käeke madratsisügavusse, saates enne lahkumist Armandi suunas sõbralik-koketeeriva tinki-vinki-tadaa. Armand vastas talle õhusuudlusega, kattis madratsi puhta linaga ning keeras ennastki magama.
Autor: Rait Milistver
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Rait Milistveri raamatust “5+5 novelli”, mis pälvis kirjanduskonkursil “Bestseller 2015” ilukirjanduse žanris eripreemia.
Ma olen üsna tavaline inimene.
Libahundiks ei käi, selle asemel käin tööl.
Väikeste laste söömisele eelistan pastaroogi.
Duši all ei laula, kuid kallim väidab,
et vahel räägin vannitoas kõva häälega.
Tervisekontrollis ütles kena doktor,
et mu süda lööb väga tugevasti.
– Rait Milistver
Nende lugude autor elab meie ligidal tänases Eestis. Ta on haritud ja seepärast ei ole tema maailmas lihtsaid lahendusi, aga teisalt jääb neid lugusid lugedes alles ihalus lihtsa armastuse ja ilu järgi. See ongi neid lugusid ühendav paradoks. Kui ühest küljest esitatakse meie igapäevast maailma läbi iroonia, groteski või absurdse anektoodi, siis teiselt poolt leiame sealt tegelasi, keda autor armastab ja kellest ka lugejad võiksid hoolida. Lõpuks ei teagi, kas ime igapäevases argielus on see, et madratsi sees elab hingega käsi või see, et inimesed ei väsi armastusele lootmast hoolimata paradoksidest. – Ilmar Raag
Tõmbaksin paralleeli noore Arvo Valtoniga – sotsiaalsed allusioonid, igapäevaolmesse tungivad sotsiaalsed motiivid, absurd, mis viib eksistentsiaalse nõutuseni ja lahendust kuskilt eriti ei paista.
Kirja pandud rahulikus realistlikus võtmes ja kõrvaltvaataja pilguga, mitte enesekeskselt esimeses isikus, mida kohtab tänapäeval nii palju. Vana kooli kultuurne proosa neile, kes tahavad korralikku kirjandust ja pigem väldiksid postmodernistlikke nihkeid, hüppeid ja segadust. Lugu jookseb kindlalt nagu suur laev, mis ei tähenda, et laevas poleks kotermanni, kes võib ootamatult asuda kapteni kohale. – Peeter Sauter
