Emotsioonide transformeerimise või emotsioonidega toimetuleku võib laias laastus jagada kaheks. Üks viis on emotsiooni aegruumist väljumine ja teine selle ümberkirjutamine, lahustamine, vabastamine. Mõlemad on ühtviisi tõhusad. Mulle tundub, et lihtsam on mingi konkreetne emotsioon ette võtta ja sellega tööd teha, kui tegeleda päris keeruka aja ja ruumi temaatikaga, kuid see sõltub muidugi ka inimesest ja olukorrast.
Aegruumi valitsemine
Emotsioonide alkeemia ehk transformatsioon on kõige lihtsamalt seletades heas mõttes ajaga manipuleerimine. Üks Tiibeti budismi kõrgemaid õpetusi Kalachakra tantra räägib põhimõtteliselt (taas lihtsustan tugevalt) sellest, kuidas saada aja peremeheks. Mõelge hetkeks, kui suudaksime aega kontrollida, olla ajaülesed! Teatud tingimustes me ju olemegi: kaks minutit võib olla kohutavalt pikk aeg vetsujärjekorras ja meeletult lühike kallimaga koos olles. Aga enamasti ei adu me seda, kuidas me ise oma aega loome ja muudame. Aeg ja ruum on aga omakorda lahutamatud, mistõttu valitsedes aega, valitseme ka ruumi. Kui me poleks aja orjad, vaid valitseksime aega (või selle olematust, kui soovite), oleksime ka emotsioonide mõttes suhteliselt kõikvõimsad.
Meie emotsioonid on enamasti seotud minevikumälestuste või tuleviku ettekujutamisega. Siin ja praegu, selles hetkes – hetkes, kus aeg justkui peatub; kus meie meel ei kappa aegade vahel (minevikust tulevikku ja tagasi), on rahu ja selgus. Teisisõnu, kui suudaksime aeg-ajalt aja peatada, siis oleksime rahu ja selguse sees. Ei, ajaga manipuleerimine pole mingi hookuspookus võlukepikesega, vaid see on meie meele seisund. (Ajast väljumine on tegelikult palju suurem ja laiem teema, aga sellel me hetkel pikemalt ei peatu, vaid jääme emotsioonide valdamise juurde.)
Depressioon, masendus, kurvameelsus on alati minevikus. Ärevus, muretsemine ja hirm tulevikus. Kurvad emotsioonid on seotud millegagi, mis on minevikus halvasti läinud, olgu see kellegi kaotus, untsu läinud suhe, töölt vallandamine või haigus. Aga need kõik on juhtumused ja mälestused minevikust, mida me muuta ei saa. Mure ja hirm on aga alati tulevikku suunatud – me kardame, et äkki on lähedase inimesega midagi juhtunud, kui ta kokkulepitud ajal kohal pole; muretseme, kui laps ei võta telefoni; tunneme hirmu, kui peame üksi pimedast metsast läbi minema… Me oleme juba ette hirmul, et midagi juhtub või läheb valesti, kuigi seda pole veel ju juhtunud.
Tehes meeleharjutusi, mis toovad su praegusesse hetke, ei kimbuta sind ei mineviku tragöödiad ega tuleviku hirmud. Meie meel on nimelt selline kaval tegelane, et ta ei saa olla korraga minevikus ja olevikus kohal. Või siis kohal ja tulevikus. Ta valib alati ainult ühe aegruumi. Ja sina, see päris sina, saad alati valida, kus su meel on. Kindlasti pole võimalik olla kohal, siin ja praegu igal elu hetkel, aga harjutades saab tuua igasse päeva aina enam hetki, mil me oleme päriselt ka kohal.
Kui algaja meeleharjutuste tegija hakkab oma mõtteid jälgima, siis võib ta täiesti ära kohkuda, kui palju meie mõtted sagivad minevikus ja kui palju need hüppavad tulevikku. Vups, kerkib esile mingi vana juhtumus kooliajast, ja enne kui arugi saad, torkab pähe mõte saatmata jäänud e-kirjast. Harjutusi meele toomiseks praegusesse hetke leiad praktiliste näpunäidete ja harjutuste peatükist.
Emotsiooni transformatsiooni meetod
Järgmine samm on leida üles mündi teise külje tunne iseenda sees. Armastus, mõistmine, rõõm, heaolu või mis iganes – inspiratsiooni annab selle raamatu teine peatükk. Kujuta ette mõnda inimest või looma, kelle vastu sul on imelihtne sellist positiivset tunnet tunda. Võid selleks isegi silmad kinni panna. Püüa see tunne üles leida ja täielikult seda hetkes kogeda. Seejärel asu seda tunnet laiendama mõne sõbra või tuttava suhtes, lisades oma visualisatsiooni juurde inimesi, kuni suudad kujutluspilti tuua mõne ebameeldiva inimese ja seda tunnet ka temale laiendada. See ei pruugi lihtne olla ega esimesel korral välja tulla. Sestap on algatuseks head ka tavalised meele kohaletoomise meetodid: hingamine või oma keha jälgimine. Mida paremini oma meelt valitsed, seda lihtsam on transformatsiooni läbi viia.
Õhupalli meetod
Üks huvitav viis emotsioone transformeerida on kasutada õhupalli meetodit, mis pärineb kliinilise psühholoogi Zivorad Slavinski meetodikogumikust. Selle loogika seisneb selles, et kui sa ühte tunnet väga tugevalt tunned, siis see paisub ja paisub. Mida rohkem sa õhku juurde puhud, seda suuremaks pall muutub, kuniks see läheb ühel hetkel lõhki. Kui näiteks tunned armukadedust, siis proovi seda tunnet enda sees muudkui paisutada ja paisutada ehk tunda nii suurt armukadedust, kui vähegi suudad ette kujutada, ja siis keera veel seda tunnet peale, kuni see üks hetk pauguga lahustub sinu sees. Võid lausa silmad kinni panna, kui endas seda emotsiooni suurendad. (Ja me räägime siinkohal ikka emotsiooni tunnetamisest just enda sees ning paugu all pole mõeldud mõnd vihinal vastu seina lendavat taldrikut.) Kasuta seda meetodit juhul, kui tunned, et see liigselt sulle haiget ei tee ja sa suudad oma emotsiooni teadlikult juhtida.
Meetod inimesele, kes pigem analüüsib, kui tunnetab
See meetod sobib ennekõike tugevalt intellektuaalsele inimesele, kellele meeldib analüüsida ja kelle jaoks on pea alati kõvema häälega kui süda. Loe ja mõtiskle emotsioonide mündi polaarsuse teemadel. Jäta kõrvale oma senised arusaamad ja lihtsalt luba endale mõtet, et “aga kui äkki ongi nii”. Mida rohkem sa neil teemadel mõtiskled, seda suurem on tõenäosus, et ühel hetkel käib klikk ja miski on muutunud. Emotsioonidest, oma meelest ja iseendast arusaamiseks on suurepärane viis selle üle mõtiskleda. Ära ainult jää analüüsi liigselt kinni, eriti kui tegemist on mõne suure probleemiga. Sügavalt intellektuaalsed inimesed kipuvad ennast siis n-ö nurka kinni analüüsima ja lõpuks on probleem veel suurem kui alguses.
Mina soovitaks mängida mõtetega! On ju lootusetu mõtelda, et midagi sinu emotsioonides muutub, kui sa ei muuda ise midagi. Ära sunni ennast asju analüüsima vanal, juba sulle tuttaval viisil, vaid luba endale mängulisi mõttekäike elu mõttest, ettemääratusest, elu ülesandest. Ehk tuleb sinu ahaaa! just sellest tegevusest?
Kas ainult meeleharjutustest piisab?
Olen tähele pannud, et vahel läheb meeleharjutustest lummatud inimestel meelest ära, et neil on ka füüsiline keha. Tegelikult on meie meel ja hing füüsisega otseselt seotud ja sageli saame toetada enda emotsionaalset heaolu, hoolitsedes hästi ja teadlikult oma keha eest. Liigsed negatiivsed emotsioonid võivad olla tingitud halvast unekvaliteedist, valest toidust, suurest füüsilisest kurnatusest. Kui sa oled hapra meelega, siis see tähendab, et ärritud ja muutud ärevaks kergelt ja liiga lihtsalt. Sa muutud kurvameelseks ja õnnetuks tühja-tähja peale ja suudad iga pisiasja suureks mõtelda.
Idamaades kasutatakse selle kirjeldamiseks tuule metafoori. Liigne tuul peas tähendab, et sinu mõtted ja tunded tormavad ringi ka vaikse ilmaga ja kõige parem võimalik viis tuult vaigistada on leida talle vastand. Täpsemalt: kui tuul on külm, läbilõikav, püsitu, vihiseb siia-sinna, väga kerge ja kuiv, siis võiks peas toimuva virrvarri vaigistamiseks kasutada kõike seda, mis on soe, pehme, püsiv, kindel, tummine.
Allikas: Kaia-Kaire Hunt “Emotsioonide alkeemia”, kirjastus Pilgrim
