Ehkki arstid, teadlased ja statistikud on pühendunud haiguste uurimisele ning nende kulu, diagnoosi ja prognoosi ennustamisele, on vähiga tegelemine alati individuaalne teekond. Seal pole kiireid ja lihtsaid reegleid. Patsientide käitumisviis, kuidas nad haigusega hakkama saavad, kuidas suhtuvad ravisse ja sellele reageerivad – need on kõik sügavalt isiklikud. Mul oli õnne õppida varakult, oma karjääri algul, et kunagi ei tohi teha ennatlikke järeldusi, kirjutavad Dr. Steven Eisenberg ja Jana Murph oma raamatus „Kõige tugem ravim on armastus“.
Kui olin internina Georgetowni ülikooli Lombardi vähikeskuses, siis ühel päeval vaatas programmi juht meile, seitsmele uuele osalejale, otsa, viibutas meie poole sõrmega ja ütles emotsioonitult: „Kemoteraapia on laetud relv.“ Ta tegi pausi ja laskis pilgul üle meie nägude käia. „Väga lihtne on sellega vähi asemel patsient ära tappa.“ Me kõik seal laua taga tahtsime innukalt olla vähivastases võitluses sõjamehed, aga me kõik kartsime ka surma. Me vaatasime üksteisele otsa, liigutasime jalgu laua all, trummeldasime sõrmedega ja püüdsime mitte välja näha nagu põdrad autotulede ees. Keegi ei taha kuulda sõnu „lihtne on patsienti tappa“ – kõige vähem need värskeltvermitud internid, kes astuvad onkoloogias oma esimesi samme. Me lootsime elusid päästa.
Juba esimestel haiglanädalatel nägime, kui tõene oli direktori hoiatus. Vahel tundus, nagu oleks haigus vaid pool sellest, mis meie patsientidele liiga tegi – ja teine pool oli ravi. Esmapilgul tundub onkoloogia tähendavat hoolitsuse pakkumist – ja enamasti see nii ongi. Aga ma sain kiiresti aru, et vahel tuleb mul endal valu teha. Ma pidin patsientidelt paluma, et tohiksin astuda sõtta vähiga nende kehas. Mul on pakkuda tabletiravi või süstid, ja see paneb sind end väga halvasti tundma … aga see roogib välja vähi ja annab sulle elu tagasi. Mulle jäi hästi meelde see metafoor laetud relvast ja kemoteraapiast kui laskemoonast.
Iga päev õppisime tundma erinevaid kemoteraapia tüüpe ja iga päev nägime nende mõjusid. Mõnedel tekkis jalgades valus neuropaatia. Mõnedel südamelihasenõrkus. Mõnede valged verelibled hävisid niivõrd, et nad ei suutnud võidelda isegi kõige väiksemate infektsioonidega. Me õppimise teatud ravimeid põlgama – mõnesid neist on praeguseks täiustatud, mõnesid ei kasutata enam, mõned on alles –, aga pidime ikkagi nendele lootma.
Me küsisime endalt pidevalt: „Kas ma võin sellele inimesele veel üks kord seda ravimit anda? Kas ma peaksin?“ Oli nii palju asju, mida õppida, ja nii palju teada saada nende kompromisside kohta, mida tuleb onkoloogias teha iga päev. Nagu teisedki, ei tahtnud ma patsientidele mõttetut kahju põhjustada. Paberil olime me rühm väljapaistvaid tudengeid, aga tegelikult need kõrged panused hirmutasid meid. Ma olin puhtast südamest andnud vande tervendada ja mitte kahjustada, aga mul polnud aimugi, et nii keeruline on seda järgida.
Kui olin resident, oli üks mu esimestest patsientidest William, kellel oli pea- ja kaelavähk ning üks greibisuurune tuumor algas keelel ja ulatus kurku. Ta ei saanud normaalselt süüa ega juua, ilma et tal oleks valus olnud, ja selle tulemusena oli ta väga kõhn. Tal oli tugev päevitus ja näol sügavad kortsud ning ta nägi välja palju vanem, kui ta tegelikult oli – 58. Ta hoidis keha sirgelt ja ta kahvatusinised silmad jäid pilgutades kauemaks kinni – selged märgid, et tal olid valud. Tal oli raske kasvaja, mis oli levinud lümfisõlmedest kaelale. Ma imestasin, kui palju ränka ravi võib inimene välja kannatada.
Üks vähestest moodustest, millest ma tollal teadsin, et see aitab patsientidel pinget maha võtta, oli nendega vestlemine, aga Williamiga oli see väga keeruline, sest tal oli valus rääkida. Ta vaatas mulle otsa ega öelnud midagi, kui rääkisin ta ravist, ainult noogutas või raputas pead, kui temalt midagi küsisin. Ta oli tulnud üksi ja ma mäletan, kuidas ma soovisin, et keegi oleks seal ta kätt hoidmas. Kuna olime vaid kahekesi, sirutasin ma ettevaatlikult käe ja katsin sellega tema oma, vaid mõneks sekundiks.
Ma ei tahtnud tungida ta isiklikku ruumi, vaid pakkuda rohkem kindlustunnet, kui mu sõnad olid suutelised andma. Ma alustasin positiivsega – et me saaksime ta olukorda parandada. Seejärel selgitasin, kui kaugele oli vähk levinud, ja ravivõimalusi. Ma nägin noorem välja kui 29 ning lisaks arupidamisele seoses diagnoosi ja ravivõimalustega mõtles William arvatavasti, et see metsikute juuste ja valge kitliga pikakoivaline loikam on liiga noor ja kas ta üldse suudab kedagi aidata. Ta ei pidanud selle pärast muretsema, sest iga minu sammu analüüsis kogenud ekspertidest onkoloogide meeskond. Enne raviplaani kinnitamist edastasin neile väga täpselt Williami juhtumi kirjelduse ja oma ravisoovitused, ning nende üle arutleti.
Kui andsin ülevaate Williami olukorrast ja oma ravisoovitustega seotud kirjandusest, tundsin elu ja surma kaalulepaneku kogu raskust. Ja seda kõike professori, kes oli minu jaoks nagu doktor Jekyll, vaenuliku pilgu all. Iga päev seisis ta hommikuse raporti ajal esireas minust vasakul, oodates, et saaks mind maatasa teha.
Paljudel hommikutel muutis pelgalt ta kohalolek mind nii närviliseks, et käisin enne esitluse tegemist oksendamas. See mees oli onu Manny vastand. Päeval, mil andsin Williami kohta esimese ülevaate, mainisin võimalikku ravi, ja Jekyll katkestas mind järsult, nõudes: „Nimetage selle ravimi kõik kõrvaltoimed, Eisenberg, KOHE!“ Hiljem kiusas ta mind selle pärast, et ma polnud hääldanud õigesti üht neist sadadest meditsiiniterminitest, mida teadsin, aga polnud kunagi valjusti öelnud. Kui ma oma töid kirjutasin, teadsin, et ta lisab sinna kommentaare nagu EI!!! ja AMATÖÖR. Ta seadis kahtluse alla iga mu hinnangu ja soovituse ning seega ühtlasi ka mu kompetentsi.
Pikemas perspektiivis olen ma sellise mõnitamise eest tänulik, aga tollal püüdsin lihtsalt mitte oksendada ja endale kindlaks jääda. Ma püüdsin õppida, kuidas olla kompetentne, kaastundlik onkoloog, käituda oma patsiendiga õigesti. Ja see mees andis mulle pidevalt lõuahaake.
Ma tean nüüd, et üle kõige tahtsid professorid, et oleksime paremad kui head, paremad kui kompetentsed. Meile pidi usaldatama võitlus nende paljude haigustega, mida me nimetame vähiks ja mida kirjanik ja onkoloog Siddhartha Mukherjee nimetas kõigi haiguste keisriks. Need haigused on mitmesugused ja iidsed, aga neid kõiki iseloomustab rakkude ebanormaalne vohamine. Vahel kulgeb see visalt ja vaikselt, vahel kaootiliselt ja nähtavalt, aga alati on see soovimatu külaline. Rohkem kui mis tahes muu diagnoos on see seotud meie isiklike ja kultuuriliste hirmude ning kõige sügavama haavatavusega.
Nii et jah, meie väike onkoloogide rühm pidi saama paremaks. Georgetowni meeskond teadis, et kui me tahtsime oma tööga hakkama saada ja midagi väärt olla, siis tuleb meid karastada.
Jekyll lihtsalt ei teinud seda just kuigi inimlikult.
