Kui oleksin temaatilist kirjandust lugenud, oleksin avastanud, kui õige on iidne heebreakeelne pühakiri, kus väidetakse, et noorpaaril kulub vastastikuse seksuaalse naudingu tundmaõppimiseks tervelt aasta.* Jällegi, olin vähese teadlikkuse tõttu justkui pimedusega löödud.
Kirjutan selles peatükis seksist just seda, mida ma ise enne abiellumist oleksin tahtnud teada. Kõigepealt oleksin tahtnud teada, et kui mehed keskenduvad vahekorrale, siis naised keskenduvad suhetele tervikuna. Kui suhetesse on jämedate sõnade või vastutustundetu käitumisega löödud mõra, on naistel väga raske seksi vastu huvi tunda.
Naise jaoks on seks intiimne akt, mis võrsub armastusest ja heast kooselust. Iroonilisel kombel arvavad aga mehed sageli, et vahekorraga saab parandada igasuguseid suhteprobleeme. Üks naine rääkis kord: “Ta võib minu peale vihastada ja siis pool tundi hiljem andeks paluda ja küsida, kas me võiksime nüüd seksida. Ta ütleb: “Luba mul näidata, kui väga ma sind armastan.” Ta arvab, et seks teeb kõik heaks. Muidugi pole tal õigus. Ma ei saa seksida mehega, kes on mulle sõnadega haiget teinud.”
Kui mees ootab, et naine on innukalt valmis vahekorraks pärast seda, kui suhet on raputanud riid, siis ootab mees võimatut. Armatsemisele peab eelnema siiras andekspalumine ja tõeline andeksandmine.
Naiste ja meeste erinevus tuleb välja ka sellest, et naiste jaoks algab seks köögis, mitte magamistoas. Kui mees räägib köögis armastuse keelt, on naine hoopis rohkem vahekorraks valmis, kui jõutakse magamistuppa. Kui naise armastuse keel on teenimiskunst, saab mees ta seksilainele viia nõusid pestes või prügiämbrit välja viies. Mulle meenub, kuidas üks abielumees kord rääkis: “Kui ma oleksin teadnud, et prügi väljaviimine on mu naise jaoks seksikas, oleksin kaks korda päevas prügi välja viinud. Keegi polnud mulle sellest varem rääkinud.”
Kui aga naise armastuse keel on tunnustussõnad, siis tekitavad temas intiimsussoovi mehe komplimendid maitsva toidu või kauni välimuse kohta. Sama kehtib ka kõigi teiste armastuse keelte puhul. Mees võib naisega seksides saada rahulduse ka siis, kui tema “armastuse kütusepaak” pole täis, kuid naisel on selles seisus väga raske seksi nautida.
Teiseks oleksin enne abiellumist tahtnud teada, et mu naisele on eelmäng tähtsam kui seksuaalvahekord ise. Naised süttivad aeglasemalt, samas kui mehed kipuvad hoopis kiiremini keema minema. Eelmängu õrnad puudutused ja suudlused tekitavad naises soovi vahekorraks. Kui mees kiirustab finiši poole, jääb naisele tunne: “Mis selles nüüd nii erilist on?” Ilma piisava eelmänguta tunneb naine sageli, et teda sunnitakse vahekorraks. Üks naine rääkis: “Mina tahan tunda end armastatuna. Tema on aga huvitatud ainult vahekorrast.”
Kolmandaks oleksin enne abiellumist tahtnud teada, et seksuaalse rahulduse saamiseks ei ole vaja naisel ja mehel üheaegselt orgasmini jõuda. Enamjaolt – tänapäeva filmide tõttu – on kooselu alustanud paaril ettekujutus, et iga kord, kui seksitakse, peab jõudma samaaegselt orgasmini ja seega seitsmendasse taevasse. Tegelikult jõuavad paarid harva koos ühel ja samal ajal orgasmini. Tähtis on, et te mõlemad jõuaks orgasmini, kuid see nauding ei pea saabuma samaaegselt. Näiteks paljude naiste sõnul eelistavad nad hoopis eelmängu ajal orgasmi saada. Kui mees viib naise kliitorit stimuleerides orgasmini, on naine valmis vahekorraks, nii et ka mees jõuaks orgasmini. Ebareaalsed ootused üheaegseks orgasmiks on teinud ärevaks väga paljud noorpaarid.
Neljandaks oleksin tahtnud teada, et kui üks partner sunnib teisele peale mõnda sellist liiki sugulist akti, mis teisele ei meeldi, ei ole enam tegemist armatsemise, vaid seksuaalse vägivallaga. Tõelise armastuse korral üritatakse valmistada seksuaalset naudingut nii endale kui abikaasale. Tõelise armastuse korral ei nõuta kunagi midagi teisele poolele vastuvõetamatut. Kui te ei jõua teatud liiki suguaktis ühele meelele, siis tuleb nõu pidada ja kokkuleppele jõuda. Kui te kokkuleppele ei jõua, siis austab armastav kaasa teise poole vastuväiteid. Seda põhimõtet eirates satub vastastikuse seksuaalse rahulduse saamine ohtu.
Viiendaks oleksin tahtnud teada, et seks on midagi enamat kui vahekord. Seks on oma loomult seotuse kogemine. Seks on mehe ja naise ühinemine kõige intiimsemal viisil. See pole pelgalt kahe keha ühinemine, vaid keha, meele ja vaimu ühinemine. Ma arvan, et just sellepärast hoitakse kristlikus ja enamikus ülejäänud maailma religioonides seksi abielu jaoks. Vahekord on kõige ainulaadsem seotusekogemus, mis ühendab naise ja mehe terve elu kestvaks intiimseks suhteks. Kui vahekorda näha vaid seksuaalse pinge maandamise viisina või hetkelise seksuaalnaudingu kogemisena, siis kaob seksi loomuomane eesmärk. Ja lõpuks kujuneb seksist lihtlabane isekuse akt. Aga kui seks on armastuse akt, mis väljendab meie vastastikust seotust kõige sügavamal moel, siis pakub vahekord meile mõlemale suurt seksuaalset rahulolu.
Kuuendaks oleksin tahtnud teada, et suhtlemine on võti, mis avab seksuaalse rahulolu laeka. Elame ajal, mil meie kultuur on varjamatust seksuaalsusest tiine, kuid minu üllatuseks astuvad minu kabineti uksest sisse ikka veel paarid, kes pole õppinud oma abielu sellest valdkonnast rääkima. Kui ka on üritatud rääkida, on see sageli lõppenud halvakspanu või tõrjumisega. Paarid on keskendunud pigem rääkimisele, mitte kuulamisele. Ainus viis teada saada, mis teisele inimesele naudingut pakub või mis pole talle vastuvõetav, on kuulata, mida ta räägib.
Mitte keegi meist pole mõtete lugeja. Sellepärast olengi suure osa oma elust pühendanud sellele, et innustada paare õppima, kuidas empaatiliselt kuulata. Empaatiline kuulamine tähendab seda, et kuulates tahetakse tõepoolest avastada, mida teine inimene mõtleb ja tunneb. Mida ta ihkab, mis tema tuju rikub? Olen soovitanud noorpaaridel abielu esimese poolaasta jooksul iga kuu teineteiselt küsida, et mida te saaks teha või ei peaks tegema, et teie seksuaalelu muutuks teise jaoks paremaks. Kirjutage vastused üles ja suhtuge neisse tõsiselt. Kui te seda esimese kuue kuu vältel teete, olete õigel teel vastastikuse seksuaalse rahulolu suunas.
Seitsmendaks oleksin tahtnud teada, et minevik ei kao kuhugi. Tänapäevases seksuaalselt vabameelses ühiskonnas on paljud paarid juba enne abielu aktiivset seksuaalelu elanud. Üldlevinud seisukoha järgi valmistavad abielueelsed seksuaalkogemused paremini ette abieluks. Uurimustulemused väidavad aga vastupidist. Abielueelsete seksuaalkogemustega paaride hulgas on lahutamise määr poole kõrgem nendega võrreldes, kes ei ole enne abiellumist suguelu elanud.*
Tõsiasi on see, et varasem seksuaalkogemus kujuneb psühholoogiliseks barjääriks, mis takistab abielus seksuaalsesse ühtsusesse jõuda. Meie kultuur õpetab, et abielueelne seks on meelelahutus, ja pärast abiellumist keeratakse lihtsalt puhas leht, pühendatakse end oma abikaasale, ollakse talle truu ja kõik läheb hästi. Kuid psühholoogiliselt pole sugugi kerge puhast lehte keerata. Paaridel on tihti kange tahtmine oma kaasa seksuaalsest minevikust teada saada. Ja kui see teadmine on olemas, kujuneb sellest sageli mälupilt, millest on raske vabaneda. Mis puutub abielusse, siis ihkab inimpsüühika täiesti enneolematut suhet ja mõte, et meie kaasa on teistega seksuaalselt intiimne olnud, teeb haiget. Olen siiski veendunud, et parem on seksuaalsete kogemuste teema enne abielu läbi arutada. Kui eelnenu maha vaikida ja alustada kooselu ilma varasemast seksist rääkimata, on minevikul kalduvus alati pinnale kerkida. Kui see juhtub pärast abielu, on salgamise faktiga raskem leppida kui teadmisega varasema seksuaalelu kohta. Kui sul on raske leppida teadmisega kaasa varasematest seksuaalkogemustest, siis soovitan abiellumist edasi lükata seniks, kuni olete omavahel – võib-olla terapeudi kaasabil – selle teema põhjalikult läbi töötanud. Kui sul ei õnnestu lõpuks ikkagi minevikust üle saada ja minevikuga leppida, oleks küllap targem abiellumise plaanid tühistada.
Kui sul on sel teemal probleeme, soovitan lugeda raamatut “The Invisible Bond: How to Break Free from Your Sexual Past”* (“Nähtamatu side. Kuidas vabaneda oma seksuaalsest minevikust”), mis aitab minevikuga positiivsel moel hakkama saada.
Allikas: Gary D. Chapman “Pika ja õnneliku abielu saladus”, kirjastus Pilgrim
