“See, mida enamik inimesi tajub tavalise olemisena, on õndsus, ja me peaksime seda ka nii kogema. Iga hetk, iga päev. See aeg, kui me oleme, on maailma parim aeg, see ongi õnn, ükskõik mis jama meil kaelas on. Kui tervis on käes, siis see ongi paradiis! Kahjuks ei saa me sellest tihtipeale enne aru, kui oleme kogenud raske haiguse õudu,” kirjutab Rain Siemer oma raamatus “Elus”.
Mäletan selgesti seda hetke, kui ma alla maja ette jõudsin. Mustamäe, Mooni tänav. Oli pime, tänavalaternad põlesid, valguse ja varju mäng oli jälle nagu filmis. Kiirabi saabumine oli andnud mulle meeletu tänutunde. Heitsin pikali ja arstid rääkisid minuga hästi rahulikult. Nad helistasid haiglasse ja andsid teada, et oleme saabumas ning pandagu seal need ja need asjad valmis.
Vaatasin kiirabiauto aknast välja. Tänavalaternad lendasid mööda: siuh! siuh! siuh!
Olin nagu mingis õndsuses ja tundsin suurt rahu. Laternate ja valguse liikumine oli nagu sõidaksin pimedusest tagasi valguse poole. Tagasi ellu. Tänutunnet ja hästi suurt usaldust, mis mul arstide vastu tekkis, on võimatu kirjeldada. Sel hetkel alguse saanud täielikku usku ja usaldust meditsiini ja selle töötajatesse pean üheks olulisemaks teguriks oma terveks saamisel. Aitäh neile!
Tänu kõrval püsis tunne, et pääsesin millegi õudse käest. Olin vannitoas tundnud kellegi või millegi lähedalolu, millele ma ei oska nime anda. Sel hetkel, kui toetusin kätega vannitoa seinale, tundsin, kuidas keegi puhus hästi vaikselt külma õhku kuklasse: uuhhhh…
See kõlab esoteeriliselt, aga nii ma toona mõtlesin ja mõtlen tegelikult ka praegu. See tunne oli õudne ja ma usun, et see oligi kõige ehedam surma hingus. Selline tunne oli, et ta vaatab mu mõtteid. Aga ta ei võtnud mind kaasa, vaid läks seekord edasi.
***
Ema tegi mulle pai. Küll see oli mõnus tunne! Isa suurt midagi ei rääkinud – oli näha, et tal oli raske seda teha ja pisarad olid kurgus. Kord tuli ta jälle, ei öelnud midagi, aga võttis mu käe ja hoidis seda pikalt. Tundsin, kuidas minusse hakkas energia voolama. Ma päriselt ka füüsiliselt tundsin, kuidas isa kätt mööda voolas minusse soe jõud. Vaatasin talle otsa, sest ma ei saanud aru, mida ta teeb. Lõpuks, kui ta hakkas lahti laskma, ei tahtnud ma, et ta seda teeks. Energia oli nii tugev ja võimas, tahtsin, et seda tuleks veel ja veel. Tema aga oli lihtsalt vait ja vaatas mind.
Isa ei tahtnud kasvajast rääkida. Ainult üks kord, hiljem, kui ma olin juba terveks saanud, ütles mingi vestluse ajal: “Seal haiglas ma võtsin su käest kinni ja mõtlesin, et ma annan kogu oma energia ja elujõu sulle. Elu, võta mind ja anna kõik minu jõud pojale. Nii ma mõtlesin.” Just seda ma olingi tol hetkel tundnud.
Kui me lapsed olime, võttis isa meid alati haiguse ajal kaissu. Hiljem on ta rääkinud, et ta tahtis iga kord palaviku endale võtta. Ütles ka, et mõnikord oli tal hirm, et võtab meie energia ära. Ta on tõsine maamees ja loodusega sügavas kontaktis. Võib-olla ta teabki neid asju paremini. Ma usun, et on olemas mingid liikumised, mida teadlased ei saa mõõta. Ja kui füüsikat või keemiat vaadata, siis tundubki ju üsna loogiline, et mingi energiavahetus toimub kogu aeg. Igal juhul oli see võimas tunne ja andis mulle palju jõudu.
Selliseid olukordi, mida ma ei siis ega ka hiljem seletada pole osanud, oli veel. Aeg-ajalt tundsin ennast äkki erakordselt hästi ja siis veidi aja pärast vend Ardo helistas, et rääkisin selle või teise sõbraga ja ta soovis sulle jõudu ja hoiab pöialt. Selliste asjade pärast ma ei ole vaimsete teemade suhtes skeptiline. Kõike ei saa seletada. Kunagi ma olin vägagi skeptiline kõiges, mida teadus mõõta ei suuda, aga haigusega võitlemise teekonnal tajusin, et hoolimata sellest, et neid asju mõõta ei saa, on siiski olemas mingid liikumised ja mõttejõud, mis mõjutavad meie elukäiku. Ka teiste mõtted võivad meid mõjutada, kui oleme nende inimestega tugevalt emotsionaalselt seotud.
Eelkõige on kõik kinni aga ikka omaenda peas. Sealsamas haiglas ma otsustasin, et nüüd algab minu võitlus haigusega. Ja ma sain selleks väga selge ja konkreetse tõuke.
***
Olin mõne päeva haiglast kodus olnud ja pilt hakkas pisut selginema, nagu see tavaliselt kolmandal-neljandal päeval pärast koju jõudmist ikka juhtunud oli. Olin rahutu, lamada ei suutnud ja paha oli olla. Tegelikult võib iga lause järele kirjutada paha oli olla, sest põhimõtteliselt nii kogu aeg oligi. Rahutus ja paha tähendasid kokku seda, et ma tahtsin linnast ära. Istusin autosse ja sõitsin Tabasalu kaudu Laulasmaa poole. Olin veidi aega sõitnud, kui järsku – nagu lülitist – oli mul nii hea olla, nagu poleks kunagi paha olnudki. Sekundi pealt.
Tajusin iga keharakuga, kui kaif on elu! Ma saan autoga sõita, autos on raadio, sealt tuleb muusika. Muusika on nii-nii hea ja mul on täpselt nii hea olla nagu kõigil neil inimestel, kes pole haiged. Mul on käed ja jalad küljes, ja mul pole mitte midagi viga! See, mida enamik inimesi tajub tavalise olemisena, on ÕNDSUS, ja me peaksime seda ka nii kogema. Iga hetk, iga päev. See aeg, kui me OLEME, on maailma parim aeg, see ongi õnn, ükskõik mis jama meil kaelas on. Kui tervis on käes, siis see ongi paradiis! Kahjuks ei saa me sellest tihtipeale enne aru, kui oleme kogenud raske haiguse õudu.
Mul käisid mõnust külmavärinad üle kere. See tunne kestis umbes kaks minutit, siis läks olemine uuesti nagu noaga lõigatult kehvaks. Aga ma ei unustanud, kui hea see oli, ja ma teadsin, et see tuleb tagasi. Kui ma seda praegu meenutan, tulevad mulle taas külmavärinad peale, ehkki ravist on möödas üle kümne aasta.
Oskan nüüd hinnata seda, kui hea on olla terve ja tavaline inimene. Praegugi, kui jalutan mere ääres või sõidan autoga, tuleb mõnikord seesama hea tunne peale. Ma lihtsalt olen täiesti kohal, ei ketra peas mingeid mõtteid, vaatan mööduvaid maju ja puid, ja hea on olla.
Ükskord istus mu kõrval mu sõber ja juhtus mind sel hetkel vaatama. Ta küsis: “Rain, mis see oli? Mida sa tundsid praegu?” Ta ütles, et oleks tahtnud ka seda tunnet kogeda, sest mu silmades olevat olnud kogu maailma headus ja õndsus. Vastasin, et just nii see sellistel hetkedel ongi, aga et ma kogeksin ja oskaksin hinnata täielikku kohalolu, oli mul vaja kasvajat ja keemiaravi. Kõik on võimelised seda tunnet tundma, kui nad oskaksid vaid hinnata olemasolevat hetke ja kohal olemist. Kohalolekust tekib rahulik ja õnnis tunne, mida muul viisil ei ole võimalik kogeda.
Katkend on pärit Rain Siemeri ja Jaana Malingu raamatust “Elus”. Raamat on saadaval kõikides raamatupoodides.
Mina – nagu iga teinegi inimene – ei oleks kunagi uskunud et sellisesse olukorda satun. Tihti kuuleme, et kellelgi on elus raske, aeg-ajalt kuuled, et mõni tuttav on surnud või sugulane raskelt haige, aga miskipärast keeldub inimmõistus sellist võimalust iseenda puhul tunnistamast. Ometi leidsin end istumas hallide seintega haiglakoridoris, kus mornil ilmel inimesed ringi liikusid ja valget ust vahtimas, mille taga ootas minu saatus. Peast käis läbi miljon mõtet, aga mitte ükski neist ei olnud ligilähedanegi sellele, mis tegelikult juhtuma hakkas.
***
Seda lugu on raske lugeda. Veel raskem on Raini raamatut käest panna. “Elus” annab sõnale “elus” uue tähenduse, isegi siis, kui pole surma nii lähedalt näinud.”
Mihkel Raud
Usun, et elu ajalikkuse teravam tajumine sunnib inimest ELUS paremaid valikuid tegema. Oma elu hinnates, plaanides ja sättides tuletan seda endale aeg-ajalt meelde. Raini lugu lugedes mõistad seda veel paremini ja ehk hindad igat hetke oma ELUS rohkem, kui varem.
Väga haarav ja liigutav lugu, väga hästi jutustatud, väga hästi kirja pandud.
Peep Vain
