Mis juhtub, kui me sureme? Kas tõesti on olemas taevas ja põrgu? Mida me võime teisel pool oodata? Neile küsimustele aitab vastused leida Elizabeth Clare Prophet oma raamatus “Elu pärast surma”.
Varsti pärast surma, kui füüsilised aistingud kaovad, ilmub hingele pilt maailmast, nagu ta nägi seda avatud silmadega oma eluajal. “Yoga vasishta”, iidne hinduistlik tekst
Noormees kukub jalgpalliväljakul kokku ega tõuse üles. Ta viiakse haiglasse. Tal on rebenenud põrn, maks ja neer ning ta süda on lakanud löömast. Arstid püüavad teda elustada, ent see ei õnnestu, ning ta kuulutatakse surnuks. Noormees liigub oma kehast välja. Ta tunneb, et ta viiakse läbi pimeda tunneli särava valge valguse poole. Valguse käes seisab habemega mees, kes ütleb: “Vaja on veel tööd teha.” Seejärel, seitse minutit pärast ta surnuks kuulutamist, ärkab jalgpallur äkki operatsioonisaalis üles, arstide ja õdede vapustuseks. Me kõik oleme ilmselt kuulnud lugusid surmalähedastest kogemustest (SLK). Seda lugu rääkis mulle üks mu õpilastest.
Teadlaste kogukond alles tegeleb surmalähedaste kogemuste tunnuste või mehhanismide uurimisega. Mõned teadlased leidsid kaua aega tagasi, et kui stimuleerida patsiendil teatud ajuosa, mida nimetatakse Sylviuse lõheks, räägivad nad hiljem, et nad tundsid, kuidas nad kehast lahkusid, ja nägid isegi oma surnud sugulasi. Ent mõned tänapäeva teadlased arvavad, et surmalähedased kogemused on sureva aju kaitsemehhanism. Teised teadlased peavad neid kogemusi soovmõtlemiseks või ravimitest tingitud hallutsinatsioonideks. Ent suurem osa teadlastest, kes on neid kogemusi sügavuti uurinud, ei pea selliseid selgitusi adekvaatseteks. Paljud surmalähedased kogemused on aset leidnud patsientide ajusurma ajal. Ent hiljem olid patsiendid suutelised täpselt ja detailselt kirjeldama, mis toimus operatsioonisaalis ajal, mil nad olid “surnud”.
Melvin Morse, lastearst ja surmalähedaste kogemuste uurija ütleb, et teadus ei suuda siiani leida energiaallikat, mis inimese ajusurma ajal neid kogemusi tekitab. Ta arvab, et Sylviuse lõhe piirkond pole SLK allikas, vaid pigem ajuosa, mis võimaldab meil neid müstilisi kogemusi töödelda. Morse ütleb, et see piirkond võimaldab meil siseneda “müstika maatriksisse”, mis teeb meid teadlikuks asjadest, mida me ei saa tavaliselt tajuda.
Inimesed on teatanud, et SLK ajal mõtlesid ja tundsid nad samamoodi nagu oma kehas olles, kusjuures paljudel juhtudel oldi selle kogemuse ajal ajusurmas. See näitab, et aju pole mõistus. Ma tahan, et sa mõtleksid selle üle järele. Paljud inimesed arvavad, et nende aju on nende mõistus. Ent minule on see mõte alati väga kummaline tundunud. Kui uurida aju, siis pole võimalik tuvastada, et see mõtleks. Sinu hing on see, mis mõtleb, sest hing on üks Jumala mõistusega. Jumala mõistus ilmutab end sinu aju kaudu, kesknärvisüsteemi kaudu. Aga su teadlikkus võib olla mis tahes kohas sinu kehas. Aju on lihtsalt mõistuse instrument ja mõistus jätkab tegevust ka pärast aju surma. Seetõttu ei lõpeta sa mõtlemist ega olemist hetkel, kui sind surnuks kuulutatakse. See on suur lohutus. Sa tead kõike, mida oled selles elus õppinud või kogenud. Oled selle kõige omandanud ja võtad selle endaga kaasa.
Ma arvan, et SLK ajal lahkub hing füüsilisest kehast. SLK kinnitab seda, mida paljud inimesed juba instinktiivselt teavad: et nad on midagi rohkemat kui nende keha ning nad on tulnud kehasse ja läinud kehast ka palju kordi varem. SLK on väärtuslik kogemus, mille Jumal meile annab, et meile meelde tuletada, et oleme midagi palju rohkemat kui keha. See praegune elu on lihtsalt üks pikas elude ahelas. Inimesed, kellel on olnud SLK, usuvad enamasti taassündi.
Mis juhtub SLK (surmalähedase kogemuse) ajal?
Termini surmalähedane kogemus tõi käibele Raymond Moody, meditsiinidoktor, kellel on doktorikraad ka filosoofias. Ta on kirjutanud sellel teemal mitu raamatut, sealhulgas “Life After Life”, “Reflections on Life After Life” ja “The Light Beyond”. Ma tahaksin kommenteerida mõnda neist kirjeldustest, mille ta on oma uuringuaastatel kogunud. Moody kirjutab, et kui SLK algab, võib inimene kuulda, et ta on surnuks kuulutatud. Ta võib kuulda ka meeldivat või ebameeldivat heli, suminat või sahinat. Ma arvan, et see on hinge heli, kui see füüsilisest kehast lahkub. Tugev valutunne asendub väga meeldivate tunnete ja aistingutega. Tüüpiline on, et inimesed vaatavad oma füüsilist keha, asudes sellest väljaspool. Nad näevad arste, kes püüavad neid elustada. Enamik inimesi leiab end teises kehas, mida Moody määratles “spirituaalse kehana”. Teised inimesed selles ruumis ei näe ega kuule neid. Nad ei saa haarata ega liigutada füüsilisi esemeid, aga võivad minna läbi seinte. Paljud inimesed on kirjeldanud hõljumise aistingut, kaalutustunnet. Nad leiavad, et võivad liikuda silmapilgu jooksul ühest kohast teise. Sageli on neil raske kirjeldada selle keha kuju. Nad võivad kirjeldada seda kui värvide pilve või energiavälja. Paljud räägivad tundest, et neid tõmmatakse kiiresti läbi mingi pimeda ruumi, mida nad sageli kirjeldavad kui pimedat tunnelit. See tunnel tähendab füüsilisest lahtilaskmist ja suundumist teisele teadvustasandile. See on nagu sageduste vahetamine. Tunneli lõpus näevad mõned eredat valgust – tugevat, kuid sooja, mis on vibreeriv ja elus. Kui nad sellesse valgusesse sisenevad, kohtavad mõned neist valguseolendeid ning vahel sõpru või sugulasi, kes on surnud enne neid.
Moody vahendab ka selliste inimeste kogemusi, kes on SLK ajal näinud valguselinnu raamatukogude ja ametiasutustega: “Mõned kirjeldavad surmajärgset elu kui reaalset ilma, mis on loodud innukaks teadmiste omandamiseks. Üks naine kirjeldas /…/ suurt ülikooli, kus inimesed vestlesid innukalt sellest ilmaruumist, mis neid ümbritses. Üks mees kirjeldas seda kui teadvusseisundit, kus kõik, mida sa tahad, on sulle kättesaadav. Kui sa mõtled millelegi, mida sa tahaksid tundma õppida, siis ilmubki see sulle, et sa seda tundma õppida saaksid.”
Mõned inimesed on SLK ajal näinud kauneid pastoraalseid maastikke. Üks vanem mees rääkis Moodyle: “Kui sa teisele poole jõuad, siis on seal jõgi. Just nagu Piiblis … Sellel oli sile pind, nagu klaas … Jah, sa ületad jõe.” Kui Moody küsis, kuidas ta selle jõe ületas, vastas mees: “Lihtsalt kõndisin … See on väga ilus. Selle kirjeldamiseks pole sõnu … Seal on nii vaikne ja rahulik. Sa tunned, et lihtsalt puhkad. Seal polnud pimedust.”
See, et SLK ajal nähakse sõpru ja sugulasi ning pastoraalset maastikku, võib tähendada sisenemist täiesti subjektiivsesse ruumi, mis on loodud inimese soovide kohaselt. Budistid teavad seda kui devachan’i. Devachan’is sa näed, mida tahad näha, mida sa loodad näha ja siis, kui tahad seda näha. Inimesed võivad veeta aastakümneid või sajandeid (maa aja järgi) devachan’is, kus nad elavad soovide täitumise ilmas – kõik nende soovid täituvad, enne kui nad taassünnivad.
Analüüsides SLKdes esinevaid sarnasusi, kirjutab Moody: “Pärast kohtumist mitme valgusolendiga kohtub inimene tavaliselt “ülima Valgusolendiga”. Kristliku taustaga inimesed kirjeldavad teda sageli kui Jumalat või Jeesust. Teistsuguse religioosse taustaga inimene võib nimetada teda Buddhaks või Allahiks. Aga mõned on öelnud, et ta pole ei Jumal ega Jeesus, aga ikkagi keegi, kes on väga püha.”
Mina usun, et see valgusolend, keda inimesed näevad teispoolsuses oma SLK ajal, on nende Kõrgem Mina, keda mina nimetan Pühaks Kristuse Minaks – Jumalapoja tõeline manifestatsioon, mis on isiklik igal inimesel. Moody ütleb, et see olend kiirgab nii tohutut armastust ja mõistmist, et suurem osa inimesi soovib igaveseks tema juurde jääda. Tegelikult on su Kõrgem Mina igavesti sinuga, igas taassünnis, ja seepärast see soov rahuldatakse. Kui oled valmis, siis su hing sulandub selle Minaga. See on elu kõige kõrgem eesmärk.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Elizabeth Clare Propheti raamatust “Elu pärast surma”.
Selles põhjalikus, targas ja paeluvas raamatus vastab maailmakuulus spirituaalne õpetaja ja mitme raamatu autor neile ja paljudele teistele küsimustele, heites valgust surmajärgse elu mõistatustele. Tal on võime jälgida hingede teekonda surmajärgsesse ellu ning tema lood räägivad teispoolsuses käinud inimestest ja nende kogemustest. Ta uurib surmajärgset elu puudutavaid eksiarvamusi ning viib meid isegi kinno, et näidata, kas Hollywoodis ollakse asjadest õigesti aru saanud. Ta avab ukse varjatud dimensioonidesse ning sa saad aimu sellest, mis su elus ja su eelmises kehastuses on toimunud, samuti sellest, mida me teeme ja keda kohtame surmajärgses elus. Sa saad teada, miks enesetapp pole lahendus, miks andestamine nii oluline on ja kuidas aidata oma kalleid lähedasi, nii et üleminek ühest elust teise oleks turvaline ja rahulik. Sama tähtis on teada, kuidas su surmajärgse elu võimalused sõltuvad valikutest, mida sa teed selles elus. See selguse ja osavõtlikkusega kirjutatud elu muutev teejuht näitab sulle, kuidas kõige paremini elu võimalusi ära kasutada, kui valmistud ülimaks teekonnaks.
