Olivia Mindi teose “Meedium” peategelane Natali aitab uurimisorganeid, kuni ühel päeval kutsutakse ta katsealuseks teaduslikku uurimisprojekti. Sealt alates pole miski enam endine. Teos leidis äramärkimist ka kirjanduskonkursil “Bestseller 2015”.
Tõstsin pilgu ja vaatasin Kristofer Baumile otsa. “Ma tulin siia selleks,et teha kaasa mõned asjad, kuna need pakuvad mulle endalegi huvi ja süvitsi ei ole ma huvitatud minema. Vabandan, aga esimesele paberile ma ei saa alla kirjutada ja teist ma ei täida.”
Barrios vaatas mulle hetkeks tänulikult otsa, miskipärast see pilk üllatasmind. Martin segas teed ja vaatas kivistunud ilmel põrandale, ainult Kristofer Baum silmitses ainiti mu nägu, kuni mul lõpuks päris ebamugav hakkas. “Mis siis ikka,” lausus ta minult pilku keeramata, “aga olete nõus siiski.””Jah.””Olgu, mõned katsed võivad võtta mitu tundi. Täna alustame lihtsamast.”
Ma lootsin väga, et tema neid ei tee, vaid kas Martin Teesalu või Ernesto Barrios, sel juhul pidasin juba plaani keelduda. Jõin teed ja vaatasin tähistaevast, Suur Vanker, Väike Vanker, Põhjatäht, ootasin mehi tagasi. Baum oli lahkunud ja jätnud endast ruumi maha ebameeldiva hallika pilvetaolise energia. Martin ja Barrios pidid kohe tulema.
Mind suunati hämarasse ruumi klaasseina taga, Barrios väitis, et see pidi aitama keskenduda ja lõdvestuda. Olin temaga nõus, ruum nägi tõesti rahustav välja. Võtsin saapad jalast, nii oli palju mugavam, põrand oli nagunii puhas. Tühjendasin pea mõtetest ja sulgesin silmad. Lasin hingel end juhtida. Kuulsin, kuidas keegi ruumi sisenes. Avasin silmad. Barrios askeldas ringi, ka tema oli mu eeskuju järgides kingad jalast võtnud. Ta istus teisele poole lauda, vaatas mulle entusiastlikult otsa ning avas kaustiku. Asetas lauale A4 mõõdus paberimapi ja hariliku pliiatsi.
“Kõigepealt proovime koordinaatide nimetamisel ära aimata, millega tegu on. Ma nimetan teile andmeid, te samal ajal joonistage paberile.” Ta vaatas mulle hetkeks otsa ja ütles siis: “Mõni maalib pilte, mis pähe tulevad,mõni kuuleb sõnana, teine näeb värve, kuidas kellelgi. Mind huvitab, kas suudate ära tabada.”
Noogutasin. Seejärel nimetas ta laius- ja pikkuskraadid. Kuulatasin, visuaalselt nägin halli massiivset kogu, lasin mõtted vabaks ja mu käsi hakkas paberile tõmbama jooni, kuni neist moodustus miski kõrgusse pürgiv kogu. “Mägi,” sõnasin ma. “Sinna viivad kiirteed, palju külastajaid, all soe, üleval väga külm, vahepeatuses saab imetleda lilli, üles sõidab mingi asi, oot-oot, see on lift.”
Barriosel oli silmanähtavalt hea meel: “Õigel teel, aga missugune mägi, nimi? Ma mõtlen korra seda nime, teile ei ütle. Vaatame, kas aimate ära.” Sulgesin silmad. “Mont Blanc.” Ta silmad avardusid üllatusest ja hakkas agaralt noogutama. “Täppes, Alpide kõrgeim tipp.” Tundsin samuti äratundmisrõõmu ning jõin viimase lonksu juba külmaks tõmbunud teed. Suu kuivas pisut. Nii tegime veel mõned katsed, arvasin neist kõik ära. Seejärel proovisime telepaatiliselt, tema mõtles ja mina pidin ära arvama, millele ta mõtleb. See oli keerulisem, kuna tema mõtted olid hüplikud ja ma hakkasin hoopis rääkima ta perekonnast, misjärel ta ehmus ja ütles, et parem siiski esialgu mitte mõtete teel, vaid ta hoopis joonistab paberile ja mina pean ära arvama, mille ta paberile joonistas.
Tundsin, et hakkan väsima. Möödunud oli umbes tund. Paberile joonistatu äraarvamine läks juba kergemini, aga mul võttis kauem aega, tundsin, kuidas ajus mingi väsimustunne tekkis. Barrios, kes samal ajal ka usinalt protokollis, kõik tulemused korralikult kirja pani, märkas seda ja palus Martinil, kes eesruumis just nagu väike sfinks valvet pidas, meile kohvi ja pirukaid tuua. Kui olime joonud pisut kuuma kohvi ja söönud kohupiimapirukaid, palus ta mul istuda aparaadi kõrvale. Minu küsimusele, mis see on, selgitas ta mulle nagu lapsele (kasutades vastavaid lihtsaid väljendeid), et see mõõdab aju tegevust, elektromagnetimpulsse, ekraanil näeb siis erinevaid värve. Selle peale pidin peaaegu naerma purskama, Laanisto sõnad “nad panevad sulle juhtmed pähe” läks kümnesse. Barrios ütles, et esialgu siiski tuleb nii-öelda lihtsam uuring, kuna oleme juba pisut väsinud.
Ta palusmul pikali heita, pani pähe mingid väikesed ümmargused asjandused-sensorid ja palus kõigepealt ära arvata üks joonistus, mille ma ära arvasin (see oli püramiid). Seejärel ütles, et puhaku ma pisut, ta salvestab näidud. Sulgesin silmad ja triivisin ära. Tajusin, kuidas sensorid mu pea küljes imelikku surinat tekitavad ja tundsin väga selgelt, et olen ühendatud masinaga, mis mu ajutegevust just nagu luges. Mõnus rammestus pani keha surisema, ruumi hämar valgus mõjus uinutavalt. Barrios oli isegi hoolitsevalt mulle pleedi peale pannud, kuna jalad hakkasid külmetama, mu vereringe pole teab mis kiire.
Silme ees hakkas virvendama ja äkitselt olin ma ühes teises ruumis. Ruumi kiviseinad ja valge mört hakkasid esimesena silma. Taga pool märkasin kõrget järi, kus istus keegi. Isik kandis kummalisi riideid, pikka tumerohelist kuube ja peas imelikku sulega musta mütsi, olin kuskil sellist pilti näinud, õigus jah, keskaegsetel piltidel (vististi nii Tallinna Raekojas kui ka mujal). Massiivne küünlajalg põlevate küünaldega valgustas ruumi, miskipärast just küünlavalguse tantsisklemine kiviseintel ajas mulle hirmu peale. Ruumil puudusid aknad, kuid aimasin tagapool justkui ukseorva. Ma olin keegi teine ja ma ei tundnud ennast ära. Vaatasin nagu kõrvalt, aga samal ajal viibisin selles mulle tundmatus kehas ometi kohal. Väga imelik ja kummaline kogemus.
Mu meelte erksus hämmastas, nagu mul ei oleks keha, kuigi ometi olin kellegi kehas, kes tundus kuidagi … tuttav. Kehal polnud tähtsust, selles kehas viibides tajusin teravaid emotsioone ja mõtteid. Mind vapustasid tema mõtted ja emotsioonid, äkilise selgusega nägin selle keha iseloomu, see kõik oli nii võõras, väga võõras, mind hämmastas selles kehas täiesti teistsugune, nii erinev mõttelaad, erinev suhtumine, erinev maailmanägemus, see oli väga hirmutav, aga ühtlasi näitas ka äärmise selgusega, peaaegu et tõevaluga inimvõimete ülemeelelist taju. Just see vapustaski mind. Kui olin esialgsest vapustusest selle inimkeha meelelaadist üle saanud, hakkasin vaatama tema riideid. Õigemini enda riideid, oleks korrektne öelda. Vaatasin heledat linast kleiti, mis punase punutud paelaga oli piha ümber kokku tõmmatud.
Vaatasin hämmastusega käsi, mis süles lebasid ja suuremad olid, mõhnalised ja punetavad. Märkasin, et põlvitasin külmal kivipõrandal, külma ma ei tundnud, küll aga teadsin, mida ta mõtleb. Ma just nagu viibisin seal kohal. Nägin nii kõrvalt kui ka olin tema sees, imelik, teadvus saab siis viibida … mitmes kohas – just see avastus vapustas mind hingepõhjani.
Ta oli hirmunud, väga hirmunud, samas metsik ja jõuline natuur. Armastas tohutult loodust, ammutas sellest väge. Ka oli temas mingi viha, see kobrutas parvedena, veel märkasin alistamatust, uhket vaimu. Järil istuv kullinäoga mees vaatas kättemaksuhimuliselt naisele otsa. Märkasin, et naisel olid pikad lokkis pihani juuksed, tumemustad. Ka oli ta kogukam, väga tugeva ja naiseliku kehaehitusega. Kui mees suu lahti tegi, ei saanud ma esiotsa mitte millestki aru, siis taipasin, et ta räägib saksa keeles ning kasutab lisaks mingeid imelikke väljendeid (mis pikemal kuulamisel maakeelseteks sõnadeks osutusid, ka neid ei teadnud ma, kuigi need tuttavad tundusid). Väga arhailine, üldsegi mitte tänapäevane eesti kirjakeel. Kuid imekombel mõistsin ma kõike, lihtsalt see jõudis mu teadvusesse.
Katkend on pärit kirjastus Pilgrim poolt välja antud Olivia Mindi raamatust “Meedium”.
“Mis siis peaks olema eesmärk?” vaatas ta mulle küsivalt otsa.
Jäin mõttesse. “Mis sina arvad?”
“Ma ei tea, ma olen uurija,” muigas ta.
“Mulle tundub,” laususin ettevaatlikult, “et eesmärk peaks olema mitte ülitaju ja paravõimete kogemusi saada, vaid oma meel puhtana hoida.”
Metafüüsiline teos käsitleb taassündi, inimese teadvust, sensitiivseid võimeid ja eelmist elu. Elu on toonud näitelavale meediumi, teadlase ja politseiniku ning teiste hulgas ka mõne kummalise tegelase. Peategelane Natali aitab uurimisorganeid, kuni ühel päeval kutsutakse ta katsealuseks teaduslikku uurimisprojekti. Sealt alates pole miski enam endine.
“Meedium” on Olivia Mindi esimene romaan. Autor on saanud õpetusi Tiibeti budistlikelt õpetajatelt ning viibinud Himaalaja mägedes kloostrites; samuti õppinud hiina meistri käe all taiji’d. Õppinud Stockholmi ja Tallinna ülikoolis. Kirjutas ülikooli lõputöö Laozi “Daodejing’i” tõlkevõrdluse teemal.
