Me kanname maski ainult siis, kui tahame end kaitsta. Näiteks kui inimene tunneb ebaõiglust, mida tema suhtes on mingitel asjaoludel ilmutatud, või mõistab enda üle kohut, et oli ebaõiglane, või kardab, et teda mõistetakse tema ebaõigluse pärast hukka, siis ta „paneb ette“ rigiidse maski, s.o hakkab käituma nagu jäik, rigiidne inimene.
Et paremini ette kujutada, kuidas haav ja sellele vastav mask omavahel seotud on, pakun sulle välja analoogia. Sisemist haava võib võrrelda füüsilise haavaga, millega oled ammu harjunud, ei pööra sellele enam tähelepanu ega hoolitse selle eest. Aga et haava mitte näha, sidusid selle lihtsalt kinni. See side ongi mask. Otsustasid, et nii on kõige parem – justkui polekski haava tekkinud. Arvad sa tõsiselt, et see ongi probleemi lahendus? Muidugi mitte. Kõik me teame seda hästi, ainult mitte meie ego. Tema ei tea. See on tema moodus meid alt vedada.
Vaatame käehaava. Oletame, et sa ei tunne tugevat valu, kui keegi sideme vastu puutub. Kui keegi aga armastusepuhangus haarab sul haigest käest, siis kujuta ette tema imestust, kui sina kisendad: „Ai! Sa teed mulle haiget!“ Kas ta tahtis sulle valu tekitada? Ei. Ja kui sul on valus iga kord, kui keegi puudutab su kätt, siis just sellepärast, et olid ise otsustanud oma haavaga mitte tegelda. Teised inimesed ei ole sinu valus süüdi!
Nii on lood ka su teiste haavadega. Kandkem arvude keelde ümber juhused, kus oleme veendunud, et meid hüljati, jäeti maha, reedeti, alandati või käituti meiega ebaõiglaselt. Tegelikult iga kord, kui tunneme valu, on see vaid meie ego, kes veenab meid, et süüdistada on selles vaja kedagi teist.
Hea oleks leida süüdlane. Vahel tundub, et me ise olemegi need süüdlased, aga tegelikkuses pole see rohkem õiglane kui süüdistada kedagi teist. Elus ju ei ole süüdlasi, on ainult kannatajad! Nüüd ma juba tean: mida rohkem süüdistad (iseennast või kedagi teist), seda visamalt kordub sama kogemus. Süüdistamine toob ühe ja ainsa resultaadi – teeb inimese õnnetuks. Ent kui proovime inimese kannatust kaastundega vaadata, siis hakkavad situatsioonid, sündmused ja inimesed muutuma.
Enesekaitse eesmärgil loodud maskid ilmnevad inimese kehaehituses ja välimuses. Sageli küsitakse minult, kas on võimalik avastada hingehaavu väikestel lastel. Ma jälgin suure huviga oma lapselapsi (sel momendil, kui neid ridu kirjutan, on neil sünnist möödunud seitsmest kuust kuni üheksa aastani). Enamikul neist avastan ma juba hingehaavad, mis on jäädvustunud nende füüsilisse välimusse. Mida selgemini on selles eas nähtav sisemine haav, seda tõsisem see on. Teisest küljest, oma täiskasvanud laste kehaehituses märkan nüüd hoopis teisi haavu, mitte neid, mida panin tähele lapse- ja noorukieas.
Meie keha on niivõrd teadvustatud, et leiab alati mooduse teatada, mis meil korras ei ole, mis on lahendamata. Tegelikult kasutab meie sisemine jumal keha teadaannete jaoks.
On täiesti võimalik, et lugedes erinevate haavade kirjeldusi, aga samuti vastavate maskide kandjate käitumise iseärasusi, tunned end ära kõiges – füüsiline keha aga ei peta. Tahan rõhutada: väga tähtis on hästi meelde jätta füüsilise keha kirjeldus, sest keha peegeldab väga täpselt seda, mis toimub inimese sees. Palju raskem on end ära tunda emotsionaalsel ja mentaalsel tasandil. Pea meeles, meie ego ei soovi, et kõik me uskumused oleks päevavalgele tiritud – need moodustavad ju ta toidu, ta elab nende najal. (Selles raamatus ei peatu ma rohkem ego kirjeldusel, kuna sellele on pühendatud piisavalt lehekülgi mu raamatus „Kuula oma keha ikka ja jälle!“.)
Võimalik, et sul tekib soov vaielda, kui loed, et näiteks teatud haava käes kannatavad isikud on konfliktis oma ema või isaga. Enne kui jõudsin niisugustele järeldustele, uurisin rohkem kui tuhandet inimest ja veendusin, et asi on just nimelt nii. Kordan siin seda, mida räägin igal oma seminaril: rohkem lahendamata probleeme jääb selle lapsevanemaga, kellega lapsel või noorukil oli justkui suurem teineteisemõistmine. Inimesel on raske uskuda, et ta kannab hinges viha selle vanema peale, keda armastas üle kõige. Selle väite esimeseks kinnituseks on eitus, järgneb viha ja alles peale seda on inimene võimeline reaalsusele näkku vaatama.
Sellest algab tervenemine.
Sulle võivad tunduda ebameeldivana erinevate haavadega seotud isikute käitumise kirjeldused ja teised iseärasused. Kui tunned ära mõne oma haava, hakkad ehk eitama vastavat enesekaitseks loodud maski kirjeldust. See on täiesti normaalne inimlik vastuhakk. Anna enesele aega. Pea meeles: sa käitud nii, nagu dikteerib su mask, tähendab, see ei ole sina ise. Samas kui kellegi käitumine sulle ei meeldi või ärritab sind, siis kas sulle ei too kergendust teadmine, et see on märk maskist, mille inimene ette pani, vältimaks haiget saamist või kannatusi? Ära seda unusta ning sa muutud palju sallivamaks ja sul on kergem teisi inimesi armastusega vaadata.
Võtame näiteks nooruki, kes peab end ülal nagu pöörane. Kui avastad, et ta käitub nii vaid sellepärast, et püüab varjata oma haavatavust ja hirmu, siis su suhtumine temasse muutub, sest tead, et pole ta mingi pöörane ega üldsegi ohtlik. Säilitad rahu ning oled suuteline nägema ta häid omadusi, mitte ainult vigu ning jämedust.
Lootustandev on fakt, et isegi kui sa juba sündisid haavadega, mida tuleb terveks ravida ja mis kogu aeg ilmnevad su reaktsioonides, siis maskid, mille oled loonud enesekaitseks, ei ole igavesed.
Kõigele vaatamata möödub rohkem kui aasta, enne kui on võimalik konstateerida tulemusi füüsilise keha tasandil: keha muutub alati aeglasemalt, sõltuvalt mateeria olemusest, mis on ta ülesehituse aluseks. Meie märksa peenemad kehad (emotsionaalne ja mentaalne) kujunevad ümber hoopis lühema aja jooksul pärast seda, kui oleme oma olemuse sügavuses armastusega vastu võtnud teatud otsuse. Näiteks on meil väga kerge soovida (emotsionaalselt) ja ette kujutada (mentaalselt), kuidas me reisime välismaale. Sellekohase otsuse võime vastu võtta mõne minuti jooksul. Projekti konkretiseerimine füüsilises reaalsuses (teha plaan, kokkulepped, koguda raha jne) nõuab rohkem aega.
On olemas hea moodus kontrollida oma füüsilisi muutusi: tee endast igal aastal pilt. Tee suures plaanis fotod kõigist kehaosadest, nii et üksikasjad oleksid hästi näha. Jah, keegi muutub kiiremini, keegi aeglasemalt, täpselt samuti nagu ühed inimesed saavad reisi ettevalmistustega valmis kiiremini kui teised. Peamine on mitte katkestada sisemiseks ümberkujunemiseks tehtavat tööd, sest just see täidab elu õnnega.
